Essee: Elu eristumine ja tulevik

Daniele Monticelli
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Uue aasta alguses suunatakse ikka mõtted tulevikku. Eriti põhjendatud on see ajal, mil mitmelt poolt kostab hoiatusi, et (Lääne) tsivilisatsioon ja maailm on ummikusse jooksmas. Nendele hoiatustele vastatakse tihti alalhoidlike reaktsioonidega: vanasti oli kõik hästi, sellest on kahjuks järel vaid mõned väärtuslikud tükikesed, millest tuleb iga hinnaga kinni hoida.

Üritaksin siinkohal sellistest hoiakutest lahti öelda ning hinnata kriitiliselt traditsioonilisi mõisteid, mis on praegustes tingimustes muutunud problemaatilisteks, ja pakkuda mõned alternatiivi, mis võiks olla abiks kardetud ummikusse jooksmise vältimiseks. Mõisted, mille abil oma aega sõnastame, on väga olulised selleks, et saada üle lõputust nutulaulust tumeda tuleviku pärast ja hakata mõtlema oma poliitilise ellujäämise tingimuste üle.

Ummikusse jooksmise tunne tuleb ebakindlusest, mida tekitavad maailma praegused arengusuunad. Globaliseerumine mõistetuna maailma läänestumisena tundus esmapilgul rahustava arenguna. Lääne kultuuri väärtuste ja elustiili levimine võimaldas meil end maailmas rohkem kodus tunda ning majanduslik ja militaarne üleolek näis tagavat täieliku kontrolli globaliseerumisprotsessi olulisemate tahkude üle. Selle protsessiga kaasneb aga nähtus, mida Ameerika poliitikateadlane William E. Connoly nimetab juhuslikkuse globaliseerumiseks (globalization of contingency).

Globaalne juhuslikkus tähendab seda, et me sõltume üleilmastumise soovimatutest tagajärgedest rohkem kui need meie juhtimissoovist. Piisab vaid viitest naftahinna tõusule, terrorismile või kliimasoojenemisele. Globaliseerumisprotsessi kontrollimise iha ja soovimatute tagajärgede kokkupõrkest sünnib vimm, nagu oleks meile sündinud midagi ebaõiglaselt, ja vimm tekitab omakorda veel suuremat iha kontrolli järele.

Võitlemaks juhuslikkuse globaliseerumise vastu haaratakse traditsiooniliste mõistete järele, mille pikas minevikus loodetakse leida jõudu oleviku hädade vastu võitlemiseks. Mõtlemine neis vanades terminites soodustab aga veelgi praeguste arengute ummikusse jooksmist.

Üks selline mõiste on riik, mis püüab oma paindumatute piiridega hoida nii sümboolselt kui ka füüsiliselt eemal kõike seda, mis riiki ei kuulu. Samas on selge, et tänapäeval ei piisa ka kõige võimsamate riikide võimust, et kaitsta nende riikide enesemääramise õigust globaalsete juhuste eest. Riik reageerib sellele survele sisekorra rangemaks muutmisega ja totaliseerib nii kontrolli oma kodanike elu üle. Ilmekaks näiteks on siin nii USAs kui mitmes Euroopa riigis kasutusele võetud nn terrorismivastased meetmed.

Teine problemaatiline mõiste on rahvus. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli rahvusel tähtis roll erinevuste väljatoomiseks. Suurte «rahvusvaheliste» riikide lagunemise tulemusena pääsesid need erinevused rõhutud seisundist ja võisid vabamalt areneda. Tänapäeval, kui migrantsus – ka üks globaliseerunud juhus – ei ole enam erand, vaid pigem reegel, saab rahvuse mõistest diskrimineerimise vahend, millega õigustatakse maailma elanikkonna üha kasvava osa marginaliseerimist.

Liitsõna rahvusriik paneb võrdlusmärgi teatud maalapi ja ühe ainsa etnilise, kultuurilise või keelelise kogukonna vahele ja muutub praeguses olukorras järjest rohkem sümboolse ja füüsilise vägivalla allikaks. Ka rahvusriikide Euroopa sarnaneb juba ümberpiiratud kindlusega ja tema lõunapiiri Maltast ja Sitsiiliast kuni Ceutani märgivadki kõrged okastraataiad ning põgenike ja immigrantide ajutise kinnihoidmise laagrid.

Riigi ja rahvuse mõistete selline kasutamine muudab küsitavaks ka identiteedi mõiste, kui selle all mõeldakse jäika omaduste loetelu, mille järgi otsustada isiku kuulumise üle teatud kogukonda. Olgu kõne all kas ühe rahvuse või Euroopa tsivilisatsiooni identiteeti (kristlikud juured jms), ehitatakse selle mõiste abil tihti illusoorseid kaitsevalle globaliseerunud juhuslikkuse eemalehoidmiseks.

Identiteedi mõistega käib kaasas alalhoidlik kultuuri ning keele kontseptsioon; kui keelt ja kultuuri nähakse ainult kui rahvusidentiteedi säilitamise vahendeid, tekib soov kultuuri ja keelt ka säilitada oma praegusel kujul, hoides need välismõjudest eemale. Ja miks mitte loovutada see ülesanne riigile kui rahvusidentiteedi legitiimsele esindajale ja ainsale jõule, mis on võimeline kaitsma seda identiteeti globaalsete juhuste vastu? Selliste hoiakute paratamatu tagajärg on taas riigivõimu suurenemine meie elude üle.

Kritiseerides neid mõisteid, ei taha ma öelda, nagu tuleks vastavad institutsioonid (näiteks rahvusriik) kaotada. Minu eesmärk on pigem näidata, et nende mõistete kui retooriliste vahendite külge klammerdumine võitluses globaliseerunud juhustega pöördub meie eneste vastu. Järgnevalt pakun mõned alternatiivsed mõisted, mis peaksid aitama meil seista silmitsi oma ajaga ilma vimmata, üritades näha selles mitte ainult ohtu sattunud minevikuideaali, vaid tulevikupotentsiaali. Need mõisted põhinevad ideedele, mis on maailmas ringelnud juba mitu aastakümmet, aga mis ei ole meie arusaamu veel piisavalt mõjutanud.

Esimene mõiste, mida pakun, on elu. Elu ei ole osa tänapäeval nii levinud looduslikkuse ja loomulikkuse retoorikastt, mis propageerib identiteedi alalhoidliku loogika vaimus naasmist algupära juurde, olgu selleks siis loodusseadused, jumala käsk või ühiskondlik-kultuurilised traditsioonid. Vastupidi, elu mõiste tähistab nii Charles Darwini kui tema kriitiku Friedrich Nietzsche jaoks liiasust: elu kannab endas alati muutumise potentsiaali, mis paneb selle üha uuesti välja voolama igasuguse identiteedi raamidest. Elu liiasus on aluseks eristumisele ehk elu võimele luua järjest uusi ja erinevaid vorme. Elu eristumise peamiseks põhjuseks on sattumus, mis annab elule vajaliku tõuke oma muutumispotentsiaali ehk liiasuse käivitamiseks.

Filosoof Giorgio Agamben kasutab üksikisiku või kogukonna elamisviisi iseloomustamiseks mõistet eluvorm (vanakreeklaste bios), mis rõhutab just muutumispotentsiaali mahtu. Kuna iga kogukond kujutab endast erinevat eluvormi ja üksikisik on samal ajal osa mitmest erinevast – töökoha, sõprade, pere jm – kogukonnast, ammutab inimene kui eluvorm muutumispotentsiaali käivitavaid tõukeid erinevatest allikatest. Identiteedi terminites tavatseme öelda, et inimesel on mitu identiteeti – ta on samal ajal kolleeg, sõber, abikaasa jne. Eristumise terminites aga tuleks öelda, et iga inimene on elumigrant, ükskõik kas ta tuleb kaugelt maalt, vahetab samas linnas töö või elukoha või leiab uusi sõpru. Migrantsus on elu liiasust kasvatav mehhanism, eluvormide eristumist soodustav tegur ja nende muutumispotentsiaali vabastav jõud. Kui mõelda ka keelest ja kultuurist kui eluvormist, muutub traditsiooniliste arusaamade seisukohalt taunitav keeleline ja kultuuriline segunemine just eelduseks uute vormide loomisele ehk eristumisele, mitte samastumisele.

Kujutlegem rahvusriikide ja identiteetide maailma kui erinevate mosaiikpiltide maailma. Iga pusle tükid moodustavad seal vaid selle ühe kindlat värvi ja kindlate piirjoontega pildi, mis on nagu riik maailmakaardil. Igal pusletükil on ainult üks kindel värv, kindel identiteet, vastavalt pildile, kuhu kuulub. Elu ja eristumise maailmas on erinevate puslede lahushoidmine võimatu. Erinevate puslede tükid ehk erinevad eluvormid segunevad pidevalt ja moodustavad liitudes üha uusi pilte ehk kogukondi, mille piirid muudavad pidevalt kuju. Iga tükk on samal ajal osa erinevatest piltidest.

Tegelikult seavad elu ja eristumise mõisted võrdluse puslemaailmaga üldse kahtluse alla, sest elu ja eristumise maailmas ei ole pusletükkidelgi kindlat kuju ja iga erinev pilt, millest nad on osa, lisab neile oma värvivarjundi. Tüki ehk eluvormi värvisegu ja piirjooned teisenevad pidevalt vastavalt juhustele ja hakkavad mõjutama eluvormi edaspidist muutumispotentsiaali. See, mis meist võib saada, sõltub sellises maailmas meie värvigamma laiusest.

Elu kui eristumine hakkab poliitilisel tasandil ilmnema nendes kogukondades, kes suudavad mängida välja oma eluvormi eristumispotentsiaali globaliseerumise ühtlustavate jõudude ja riigi distsiplineeriva surve vastu. See on aga võimalik ainult siis, kui öeldakse lahti jäiga identiteedi otsingutest ja õpitakse kasutama globaalseid juhuseid eristumist käivitava jõuna.

Selleks sobiva vahendi pakus Michel Foucault ühes oma viimastest intervjuudest, milles rõhutas uudishimu kui hoolt kõige selle eest, mis on olemas või võiks olemas olla. Uudishimu on olemasolu märkide otsing, mis püüab vaadata kaugemale senistest väärtushierarhiatest ja nende poolt kehtestatud olulisuseprintsiipidest. Eluvorm, eristumine, uudishimu – kas nendest saavad meie poliitilist ellujäämist võimaldavad mõisted?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles