Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jälle üks retrobuumi tuules purjetav garaaibänd
Les Diamants
Fortune Fools (Roy Strider Records)
Selliseid võib kas või Stockholmis kuulda iga nurga peal. Teate küll: kitarr, bass, trummid pluss kiunuv gruupipivokaal, indigopõlvlaste stiilipidu Joey Ramone ja Patti Smithi kostüümides. Moodne rokenroll, lahja nagu siider, mis tekitab hetkelise eufooria ja lahtub sama kiirelt. Les Diamants pole analoogidest halvem ega parem, siin ja praegu teeb bändi eriliseks vaid asjaolu, et varjunimede Honolulu Vocalvulcano, Le Bambassadeur, Le Martian Ramonale ja Les Beat Des Amorales on peidus meie noored kaasmaalased. Nojah, aga mida selle teadmisega nüüd peale hakata? Les Diamantsi laiv mõnes mugavas Tallinna kõrtsis koos paari õllega miks mitte, eriti kui enne peoleminekut korralik krunt alla võtta. Koduses miljöös kuulamiseks on pretensioonikas ja ideedelage «Fortune Fools» siiski pisut liiga kõrvulukustav kraam.
Mart Juur
ïï
Kitarripopp Rootsist
Shout Out Louds
Howl Howl Gaff Gaff (Capitol)
Catchy hooks ehk püüdvad silmused on esimene sõnapaar, mis järjekordse krõbeda, aga maheda Rootsi kidrapopbändi debüütalbumit kuulates pähe tuleb. Plaadi olulisusest annab märku see, et NME asetas ta möödunud aasta 50 parima albumi hulka (ja teate, kui vähe plaate sinna mahub), plaadil valitsevast mõnusast minnalaskmismeeleolust annab märku rida loost «Go Sadness»: «Bye bye car keys hello sparkles and flies». Tõepoolest: ärge jaurake. Take it easy. Shut up! Elage rahus, õnnes ja armastuses. Kõik asjad on pisiasjad peale mõne üksiku, aga jumala eest, kes teab õiget rida, see olgu vait.
Valner Valme
ïïïï
Puhas jazz-chill-out, ei midagi dirtyt
Eri artistid
The Best Smooth Jazz Ever! Vol. 2 (EMI)
Jõuluks paisati turule kaval neli-pakk, mis pakub «üle nelja tunni puhast jazzi-chill-outi». Klantsümbriselt vaatavad mesise naeratusega smokingis «bond» ja sensuaalselt ripsmeid volksutav õhtukleidis näitsik, mõlemal käes sädelevad kokteiliklaasid. Kõik on cool ja chill ja chic ja jazz Mida pakutakse 60 lugu estraad-jazzi, nimistust ei puudu Nina Simone, Nat King Cole, Dionne Warwick, Aretha Franklin, George Michael ja uued popid tegijad Joss Stone, Norah Jones ja Katie Melua midagi kõigile, samas mitte kellelegi. Sobiv kink kellelegi, keda Sa ei tunne, näiteks bossi naisele, kes ostab mööbli Iskust-Askost, riided Zarast-Mangost, käib peentes lokaalides kokteile joomas ning bändidest teab Robbie Williamsit, Madonnat ja isegi Frank Sinatrat. Hea äriidee, ega selles midagi halba ju pole.
Helen Sildna
ïï
Saaremaa leibeli hedonistlik elektroonika
Eri artistid
Alternating Current 2 (Tiskotown)
Kompakto puhub föönina hedonistlikku ja künismist priid vahelduvvoolu mandri poole positiivse ilminguna Eesti helimaastikul. Lükkame plaadi generaatorisse ja kuuleme, et kodumaine soe elektrooniline hoovus (Rüki, Red Poppies) jõuab Detroiti technokraatiani (Kaupo, Aur) või külla Theo Parrishile (Alexus 3.0), siis progresseerub tantsulisemaks tekhausiks (R-Bo) ja lisab vunki (Mankiboi, Robotron), et muutuda emotsionaalsemaks, dässilikumaks ning diibimaks (Sander, Priit Kirss). Rütmipulss muutub pidevalt ja viib trikitades külla kuurortidesse, kus poosetamise kõrval võib ka sutsu auru välja lasta. Kaupo «Detroit kutsub», Rüki «Rabbithole», Auru «Silly Walking» ja Priit Kirsi «Just Don´t Break It» on tipud.
Jürgen Tamme
ïïï
Kummardus Keith Jarrettile
Ulf Wakenius
Notes From The Heart (ACT)
Rootsi jazzi esikitarrist sooritab sügava kummarduse Keith Jarretti suunas ja mängib klaveristaari muusikat. Teeb seda enda sõrmejooksuga, mitte Jarretti moodi. Kui ameeriklane oma musitseerimise laulvamail hetkil (millest plaadi saatetekstis räägib Wakenius) kerkib paindliku lüürilisusega läbi igapäevsuse loori, siis rootslasel koos bassisti Lars Danielssoni ja trummari Morten Lundiga jääb see nõtkus saavutamata. Tema läheneb gruuvimalt, rütmilisemalt ja meelelahutuslikumalt, kuid säilitab Jarretti päikeselisuse. Nii et kui unustada eeskuju, on tegu kuulamispõnevust pakkuva hea jazziplaadiga.
Immo Mihkelson
ïïï
Neosoulidiiva esimesed memuaarid
Angie Stone
Stone Hits The Very Best Of Angie Stone (j records)
Seni kolm stuudioalbumit üllitanud neo-souli esimese leedi esimene best-of. Orgaanilise ja juurtelähedase süvitsi lähenemisega põhjalik daam on iga albumiga paremaks läinud. Originaalse ja hingestatud laulumaneeriga gospelkooriminevikuga Angie mõjub vastavalt soovile sumeda meeleolumuusikana või hüpnotiseerivalt sensuaalsena. Tema kõik kolm senist albumit on praeguseks vaieldamatu souliklassika ning läbilõiget neist see kogum ka sisaldab. Üks päris uus rada on ka Womack & Womackit sämpliv vana kooli funkivat rnb-d embav «I Wasnt Kidding». Angie järgmist stuudioalbumit tasub oodata.
Margus Haav
ïïïï
Habemega peerunaljad
Bloodhound Gang
Hefty Fine (Geffen)
Kunagi ammu kiviajal vist või vähemalt 90ndail tundus BG täitsa lahe ja naljakas. «Fire Water Burn» oma vanadekodu-videoga. Siis kus tüübid ahvikostüümides kimbutasid prantslasi, see vajutas mõnusalt jala kõrile tollal õilmitsenud eurotümakale. Uuel plaadil enam naljakas ei tundu. Habetunud peeru- ja tissinaljadel on vindid maha keeratud ja mis veel kurvem, ka muusikaliselt sirtsutavad tüübid enda varbale: retseptiks on kaks osa rulapunki ja üks plastist hiphoppi. Kämblatäis varemparodeeritud eurojuustu vahele. Meelde jääb vaid singli «Foxtrot Uniform Charlie Kilo» salmiosa kidrakäik, ja seda on ikka häbemata vähe. Samas, ehk on see kõik hoopis mingi täiesti uus huumoridimensioon ja eneseiroonia? Kui nii, siis peaks vist viie panema.
Madis Aesma
ï