CALGARY 1988

XV taliolümpiamängud toimusid 13.–28. veebruaril 1988 Calgarys.

OLÜMPIALINN

Olümpialinn:

Calgary (tõlkes: puhas jooksev vesi), Alberta provintsi suurim linn. Asutatud 1884. aastal. Elanikke 650 000 (inglasi u. 300 000, sakslasi u. 50 000, prantslasi u. 24 000, ukrainlasi u. 18 000 ja hiinlasi u. 15 000)

Linna sümbol:

190,8 m kõrgune Calgary Tower, õieti The Husky Tower, mis ehitati 19.02.1967 - 30.06.1968. Torni tipus põles mängude ajal olümpiatuli.

Asend:

Lääne-Kanadas Kaljumäestiku idajalamil Bow' ja Elbow' jõgede ristumiskohas; 51° 03' 07" põhjalaiust ja 114° 22' 14" läänepikkust; 1048 meetrit ü.m.p.

Olümpialinnaks kinnitamine:

ROK-i 84. istungil Baden-Badenis 30. septembril 1981. Otsustavas hääletusvoorus võideti Faluni 49:31. Varem oli Calgary kandideerinud 1964., 1968. ja 1972. aastal.

Teised kandideerinud linnad:

Falun/Åre (Rootsi), Cortina d'Ampezzo (Itaalia), Garmisch-Partenkirchen ja Berchtesgaden (Saksamaa LV), St. Moritz (Šveits), Sapporo (Jaapan).

OLULINE INFO

Korralduskomitee president:

Frank W. King

Osalenud riike:

57, esmakordselt Fidži, Guam, Guatemala, Jamaica

Osalenud sportlasi:

1 423 (sealhulgas 313 naist)

Suurim võistkond:

Kanada – 149 sportlast ja 129 treenerit-hooldajat

Väikseimad võistkonnad:

Fidži, Filipiinid ja Guam – üks sportlane

Spordialasid kavas:

8 (suusatamine, laskesuusatamine, mäesuusatamine, iluuisutamine, kiiruisutamine, jäähoki, kelgutamine, bobisõit)

Võistlusalasid:

46 (programmi lisati meeskondlik kahevõistlus ja meeskondlikud suusahüpped, naiste 5000 m kiiruisutamine ning neli mäesuusatamisala: ülisuurslaalom ja alpi kahevõistlus nii meestele kui ka naistele)

Näidisalad:

freestyle

,

curling

, lühirajauisutamine; demonstratsioonalad – invaliidide murdmaasuusatamine ja mäesuusatamine

Võistluspaigad:

McMahon Stadium Calgarys (mängude avamine ja lõpetamine), Canmore Nordic Centre (suusatamine, laskesuusatamine), Nakiska/Mount Allan (mäesuusatamine, freestyle), Olympic Oval Calgarys (kiiruisutamine), Olympic Saddledome Calgarys (iluuisutamine, jäähoki), Stampede Corral Calgarys (iluuisutamine, jäähoki), Father David Bauer Olympic Arena Calgarys (iluuisutamine, jäähoki), Max Bell Arena Calgarys (curling, lühirajauisutamine). Stampede Park, kus asusid Saddledome ja Stampede Corral on tuntud rodeopidustuste toimumise kohana (aastast 1889) ja kannab nime Calgary Exhibition & Stampede, "The Greatest Outdoor Show on Earth". 19 626 pealtvaatajat mahutav Saddledome on NHL-i jäähokiklubi Calgary Flames koduhall.Canada Olympic Parki rajati talispordi ajalugu kajastav Olympic Hall of Fame (avamine 12.02.1988). Mount Allan, kus toimusid mäesuusatamisalad, on nimetatud Calgary geoloogi John A. Allani (1884 - 1955) järgi. 1964. aastal valminud Foothills Arena nimetati olümpia eel ümber Kanada 1964. aasta jäähokikoondise peatreeneri David Baueri auks.

Majutus:

olümpiakülad Calgarys (üliõpilashooned) ja Canmore'is; ajakirjanike olümpiaküla Lincoln Parkis ja Broadcast Hillis

Kulutused olümiamängude läbiviimiseks:

800 miljonit Kanada dollarit

Piletiga pealtvaatajaid kokku:

1,5 miljonit

OLÜMPIA TSEREMOONIAD

Võistluste avaja:

Kanada kindralkuberner Jeanne Sauvé

Olümpiavande andja:

murdmaasuusataja Pierre Harvey

Kohtunike nimel vande andja:

iluuisutamiskohtunik Suzanne Morrow-Francis, olümpiapronks paarissõidus 1948

Olümpiatule teekond:

Olümpia - Ateena - St. Johns - Calgary (14.11.1987 – 13.02.1988), kokku 18 000 km, olümiaajaloo pikim tuletoomine

Olümpiatule tooja staadionile:

kiiruisutaja Cathy Priestner ja mäesuusataja Kenneth Read

Olümpiatule süütaja:

12-aastane koolitüdruk Robyn Perry, olümpiaajaloo noorim tulesüütaja

OLÜMPIA SÜMBOOLIKA

Olümpia-
postmargid:

11 ametlikku olümpiamarki, millest kümme kujutab talispordialasid ja üks Calgary ümbruse kaarti võistluspaikadega, kunstnik Pierre-Yves Pelletier.

Olümpiamaskotid:

Jääkarutüdruk Hidy ja -poiss Howdy, kujundaja Sheila Scott, nime väljamõtleja Kim Johnstone. Esimest korda olümpiamängudel kaks maskotti; esimest korda naissoost maskott.

Olümpiaembleem:

Stiliseeritud lumehelbeke ja vahtralehe kombinatsioon ning olümpiarõngad, sümbolitena ka mitmed C-tähed (Calgary, Canada, Come together), kujundaja Gary Pampu.

Olümpiahümn:

Spiridon Samarase ja Kostis Palamase loodud ROK-i ametlik olümpiahümn

Olümpiafanfaarid:

helilooja Tommy Banks

Olümpiaorkester:

stuudioorkester (eelnevalt lindistatud) Tommy Banksi juhatusel

Olümpiakoor:

1100-liikmeline segakoor John Treppi ja Marilyn Perkinsi juhatusel

Olümpialipp:

Oslo linnalt ROK-ile 1952. aastal kingitud ametlik olümpialipp

Olümpiaraha:

The Royal Bank of Canada vermis kümnest hõbemündist koosneva sarja, iga mündi nimiväärtus 20 dollarit, läbimõõt 40 mm, hõbedasisaldus 92,5%, kavandajad Ian Stewart, Friedrich Peter, Raymond Taylor, John Mardon, Walter Ott ja Arnold Machin. Lisaks üks 100 dollariline kuldmünt, läbimõõt 27 mm, kaal 13,338 g, kullasisaldus ¼ untsi, kavandajad Friedrich Peter ja Arnold Machin, piiratud vermimisarv 350 000 tk.

Olümpiafilm:

Lavastaja Bud Greenspan ja Cappy Production

AUTASUD JA TÄHELEPANUVÄÄRSEIMAD TULEMUSED

Autasud:

Kuld-, hõbe- ja pronksmedalid, kujundaja Friedrich Peter. Näidisalade medalite kujundajad Ghislaine Fauteux ja Jeremy Smith, mälestusmedali kujundaja Cornelius Martens.

Edukaim riik kuldmedalite arvult:

N. Liit (11 + 9 + 9), 204 punkti

Edukamad sportlased:

Meestest Soome suusahüppaja Matti Nykänen ja naistest Hollandi kiiruisutaja Yvonne van Gennip – mõlemad 3 kuldmedalit.

Kolmandatel talimängudel kuldmedal:

murdmaasuusataja Thomas Wassberg (Rootsi)

Teistel talimängudel kuldmedal:

suusahüppaja Matti Nykänen (Soome), murdmaasuusatajad Gunde Svan ja Jan Ottosson (mõlemad Rootsi), laskesuusataja Dmitri Vassiljev (N. Liit), kiiruisutajad Tomas Gustafson (Rootai) ja Christa Rothenburger (SDV), iluuisutaja Katarina Witt (SDV), kelgutaja Steffi Walter-Martin (SDV), jäähokimängijad Vjatšeslav Fetissov, Aleksei Kassatonov, Sergei Starikov, Igor Stelnov, Vladimir Krutov, Igor Larionov, Sergei Makarov, Andrei Homutov, Aleksandr Koževnikov (kõik N. Liit)

Neljandatel talimängudel medal:

murdmaasuusataja Raissa Smetanina (N. Liit)

Kolmandatel talimängudel medal:

suusahüppaja Jari Puikkonen (Soome), murdmaasuusataja Thomas Wassberg (Rootsi), kiiruisutaja Karin Kania-Enke (SDV), bobisõitja Bogdan Musiol (SDV)

Kuuendatel talimängudel võistlejana:

kiiruisutaja Colin Coates (Austraalia), 1968–1988

Viiendatel talimängudel võistlejana:

murdmaasuusataja Oddvar Brå (Norra) ja esimese naisena kiiruisutaja Monika Holzner-Gewenus-Pflug (SFV), 1972–1988)

Enim medaleid võitnud sportlased:

suusahüppaja Matti Nykänen (Soome), 3 kulda; kiiruisutaja Yvonne van Gennip (Holland), 3 kulda; murdmaasuusatajad Tamara Tihhonova (N. Liit), 2 hõbe + 1 pronks ja Vladimir Smirnov (N. Liit), 2 hõbe + 1 pronks; laskesuusataja Valeri Medvedtsev (N. Liit), 1 kuld + 2 hõbedat; kiiruisutajad Karin Kania (SDV), 2 hõbe + 1 pronks ja Andrea Ehrig (SDV), 2 hõbe + 1 pronks

KÕIGE-KÕIGE …

Noorim olümpiavõitja:

Naistest Jekaterina Gordejeva (N. Liit), iluuisutamine, 16 a. 264 p. Meestest Ari Pekka Nikkola (Soome), suusahüpped, 18 a. 284 p.

Vanim olümpiavõitja:

Naistest Christa Luding-Rothenburger (SDV), kiiruisutamine, 28 a. 84 p. Meestest Ekkehard Fasser (Šveits), bobisõit, 35 a. 178 p.

Noorim osaleja:

Ho Kyung Hong (Hiina RDV), lühirajauisutamine, 13 a. 269 p.

Vanim osaleja:

Mauno Sulisalo (Soome), pimedate suusatamine, 54 a. 55 p.

Suurim üllataja:

Aleksei Prokurorov (N. Liit), kes võitis kuldmedali 30 km suusatamises.

Traagilisim juhtum:

Austria mäesuusatamiskoondise arsti Jörg Oberhammeri äkiline surm Nagiskas.

Dramaatilisim juhtum:

USA kiiruisutaja, sprindimitmevõistluse maailmameistri Dan Jenseni kaks kukkumist 500 ja 1000 meetris, mis johtusid ta õe surmateatest võistluspäeva hommikul.

HUVITAVAID FAKTE

Maailmarekordeid:

14

Võistlusi enim mõjutanud tegurid:

ilmaolud – tuul ja soojakraadid

Ajakirjanikke:

4500 akrediteeritud ajakirjanikku ja raadio-tele töötajat. TV-ülekanded tegi CTV (Kanada ) ja ABC (USA)

EESTLASED TALIOLÜMPIAL

Eestlased:

N. Liidu koondisesse kuulunud Allar Levandi võitis pronksmedali individuaalses kahevõistluses.

OLÜMPIAKROONIKA

13. veebruar

XV talimängud avati MacMahoni staadionil 63 000 pealtvaataja ees pidustustega, kus ühinesid minevik ja tänapäev, ilu ning suursugusus. Lääne-Kanada ajaloo tõid vaatajate ette hoogsad rodeoetteasted, rahvatantsijad, kantrilauljad, ratsapolitsei paraad, kümne Calgary ümbruse indiaanihõimu esindajad, kes tutvustasid oma kultuuri ja üheksa Tutor-tüüpi hävitaja akrobaaditembud õhus.

Lipukandjatest olid tuntumad suusahüppaja Jiri Parma (Tšehhoslovakkia), mäesuusataja Leonhard Stock (Austria), laskesuusatajad Peter Angerer (Saksamaa LV) ja Frank-Peter Rötsch (SDV), murdmaasuusatajad Oddvar Brå (Norra) ja Thomas Wassberg (Rootsi), iluuisutajad Andrei Bukin (N. Liit) ja Brian Orser (Kanada).

Riikide võistkondade staadionile sissemarsil said suurima soosingu osaliseks muidugi korraldajamaa Kanada ja riigi 200. aastapäeva tähistav Austraalia, kellele hüüti: "Happy Birthday to You!".

Olümpiavande andja Pierre Harvey osales juba neljandatel mängudel – 1976 ja 1984 suvemängudel jalgrattasõitjana, 1984 ka suusatajana talimängudel. Kohtunikevande andnud iluuisutamiskohtunik Suzanne Morrow-Francis jätkas 1984. aasta talve- ja suveolümpiamängudel alanud traditsiooni, kus vande andja sai koperdas ülesande täitmisel. Morrow-Francis ei saanud aru, millal pidi tõotusesõnad lausuma, ja küsis mitu korda kõva häälega, nii et kogu staadionil oli seda kuulda: "Do I start now?" (Kas võin alustada?).

Esimese olümpiapäeva lõpetas Calgary tsentrumis Oympic Plazal peetud rahvapidu ja rock-kontsert koos võimsa ilutulestikuga. Calgary Toweri tipus süttis olümpiatuli. Järgmisel päeval süüdati olümpiatuled ka Canada Olympic Parkis, Olympic Ovali ees, Canmore’is ja Nakiskas.

Avapäeval selgusid ka ühe medalikomplekti omanikud. Esimest korda viidi talimängude kiiruisutamisvõistlused läbi sisetingimustes: 39 miljonit Kanada dollarit maksma läinud jäähallis Oympic Oval, kus juba oli püstitatud kuus maailmarekordit ja poolsada rahvusrekordit. Olümpiamänge ajal püstitati seal uued maailmarekordid seitsmel kiiruisutamisalal kümnest.

Meeste 500 m uisutamises ületasid 37 osavõtjast 26 legendaarse Eric Heideni olümpiarekordi. Kuldmedali võitis selge vahega SDV kiiruisutaja Uwe-Jens Mey (36,45). Üllatuseks oli hollandlase Jan Ykema hõbemedalivõit ja oodatult sai medali hooaja edetabelijuht Akira Kuroiwa Jaapanist.

Üks favoriite, ameeriklane Dan Jansen, sai stardipäeva hommikul teate 27-aastase õe surmast ja ei pidanud sellises olukorras vastu. Hiljem tunnistas ta, et teadis juba enne starti, et kukub. Nädal varem oli ta tulnud Mey ees uisusprindi maailmameistriks. Jansen kukkus ka 1000 m distantsil ja nii olid Calgary mängud talle vaid kannatuste rajaks.

14. veebruar

Sõktõvkari vanaema, 35-aastane Raissa Smetanina, alustas 10 km suusatamist maruliselt, nagu tahtes noorematele näidata, et iga pole ta hoogu vähendanud. Ta juhtis võistlust 4,7 km kohal kümne sekundiga, kuid 7,3 km märgi juures oli tema edu kahanenud vaid 0,2 sekundile. Siis alustas spurti Vida Venciene ja finišis olidki osad vahetunud. Leedulanna võitis olümpia esimese murdmaadistantsi, Smetanina sai hõbeda ning soomlanna Marjo Matikainen pronksi.

24-aastane Matti Nykänen oli noorusest hoolimata jõudnud võita juba peaaegu kõik, mis võimalik – vaid olümpiakuldmedal väikeselt hüppemäelt puudus. Nüüd sai ta ka selle, tehes kaks võistluste pikimat hüpet, mõlemad 89,5 meetrit, ja sai mõlema eest kõrgeimad stiilipunktid.

Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia pidasid tema taga heitlust tuhmimate medalite eest. Lõpuks said Tšehhoslovakkia suusalendurid ülejäänud medalid: hõbeda Pavel Ploc ja pronksi Jiri Malec. Neljandaks jäi Miran Tepes ja viies oli jälle tšehh – Jiri Parma –, mis lubas kõrget kohta oodata ka meeskondlikes hüpetes.

Tähelepanu pälvis ka viimase koha omanik ja vaat, et rohkem kui võitja Nykänen. Tehes kaks 55 m pikkust hüpet, jäi ülekaalukalt võistlejaterivi lõppu Michael "Eddie" Edwards. Suurbritannia kõigi aegade esimest suusalendurit olümpiamängudel hellitati hüüdnimedega Eddie the Eagle ja Mägede Benny Hill ning levis lauluke "Lenda, Eddy, lenda!" Eksootilisi viimaseks jääjaid oli Calgarys teisigi, kuid Edwardsi fenomen tulenes sellest, et ta oskas oma ekstravagantsust ka väärikalt serveerida. Pärast mänge teenis Edwards populaarsuse pealt kenasti, käies dineedel ja telesaadetes, avades spordikauplusi, reklaamides spordivarustust ning lubades järgmisena istuda autorooli võidukihutamiseks.

15. veebruar

30 km murdmaasuusatamises sõideti 2/3 võistlusmaast Vladimir Smirnovi pakutud taktis. Kolmandal positsioonil olnud Aleksei Prokurorov oskas aga jõuvarusid paremini jagada. Ta tõusis tasapisi ettepoole ja jõudis finishisse ligi 10 sekundit varem kui Smirnov. Norralane Vegard Ulvang sai pronksi.

Sarajevos viimaste seas lõpetanud Costa Rica suusataja Arturo Kinch oli jälle kohal, kuid vahepealsed neli aastat polnud tema suusatamisoskusesse pööret toonud. Vaevu jõudis kostariikalane üle lõpujoone. Võitjale kaotas ta 50 minutiga. Samal ajal, kui fotograafid ümbritsesid väljapuhanud medalivõitjaid, kanti tekki mässitud Kinch suusastaadionilt laatsaretti.

Meeste ühekelguvõistlustel oli kohal kogu 1984. aasta medalikolmik: itaallane Paul Hildgartner, venelased Sergei Danilin ja Valeri Dudin ning värske Euroopa meister Georg Hackl Saksamaa LV-st. Sarajevos oli tugevat kelgutamismaad Saksa DV-d tabanud suur krahh. Nüüd pandi kõik jälle paika – SDV kelgutamiskoondis sai Calgarys kuus medalit (3 + 2 + 1).

Meeste ühekelgul kuulus kuld Jens Müllerile. Hõbeda sai Hackl ja pronksi võitis Juri Hartšenko N. Liidust. Kahekümne kaheksandaks jäi 1980. aastal 800 m jooksus olümpiavõitjaks tulnud Steven Ovetti noorem vend Nicholas Ovett.

Mäesuusatamisalade osatähtsust olümpiaprogrammis oli tõstetud ja nii jagati Calgarys alpialadel välja juba kümme medalikomplekti. Lisaks traditsioonilistele slaalomile, suurslaalomile ning kiirlaskumisele võistlesid nii mehed kui ka naised ülisuurslaalomis ja alpi kahevõistluses. Viimane oli olümpiakavas olnud ka varem – 1936. ja 1948. aastal. Esimene kuldmedaliomanik selgus kuninglikul alal meeste kiirlaskumises. Võitis üks peafavoriitidest, šveitslane Pirmin Zurbriggen, edestades kaasmaalast Peter Müllerit koguni 0,51 sekundiga. Kolmas oli Franck Piccard Prantsusmaalt.

16. veebruar

Iluuisutamise paarissõidus jätkus N. Liidu iluuisutajate edu. Esinelik oli täpselt samasugune kui aasta varem MM-võistlustel. Ülekaalukalt võitsid Jekaterina Gordejeva – Sergei Grinkov. Hõbemedali said Jelena Valova – Oleg Vassiljev ja pronksi ameeriklased Jill Watson – Peter Oppegard.

17. veebruar

Naiste 5 km suusatamises võeti esimesed ametlikud vaheajad 3,1 km kohal. Juhtis tiitlikaitsja Marja-Liisa Kirvesniemi. Temast jäi kaks sekundit maha kaasmaalane Marjo Matikainen. Kolmas oli venelanna Tamara Tihhonova. Kirvesniemi aga polnud enam see, kes neli talve tagasi – ta väsis lõpus ja taandus viiendaks. Lohja tüdruk Matikainen aga andis endast maksimumi ja võitis: maailmameister oli nüüd ka olümpiavõitja. Hõbe kuulus Tihhonovale ja Vida Venciene sai juba teise medali, seekord pronksi.

Alpi kahevõistluses meestele oli katkestajaid rohkem kui lõpetajaid. 57 sportlasest tuli kiirlaskumise ja kahe slaalomirajaga toime vaid 26. Kiirlaskumises olid ettearvatult edukamad Pirmin Zurbriggen ja Franck Piccard. Šveitslase võimalused tõusid veelgi pärast esimest slaalomisõitu. Samal ajal Piccard katkestas. Ometi kaotas Zurbriggen kindlana tundunud kuldmedali kiirustamise tõttu. Tal tulnuks vaid kindla peale sõita, sest edu järgmise, Hubert Stroltzi ees oli enne teist laskumist 2,6 sekundit. Nii said kaksikvõidu austerlased Stroltz ja Bernhard Grstrein. Pronksi viis Šveitsi Paul Accola.

Meeste 5000 m kiiruisutamises sai medalilisa rootslane Tomas Gustafson, kes Sarajevos oli pikematel distantsidel võitnud kuld- ja hõbemedali. Hõbedale jõudis hollandlane Leo Visser ja pronksile tema kaasmaalane Gerard Kemkers. Märkimist väärib ka kümnendana lõpetanud tundmatu austraallane Danny Kah. 29 uisutajat 38-st läbis distantsi kiiremini kui kehtinud olümpiarekord.

18. veebruar

Kanadalased lootsid medalit meeste 1000 m kiiruisutamisest, kuid seda siiski ei tulnud. Parimana oli Gaetan Boucher vaid viies. Heitlus esikohale arenes Nikolai Guljajevi, Uwe-Jens Mey ja Igor Železovski vahel. Toodud järjekorras mindigi pjedestaalile.

Häid naiskelgutajaid oli Saksa DV-s palju ja konkurents olümpiakoondisse väga terav, sest pääsemine kolme parema hulka tagas sisuliselt ka mingit värvi medali. Lõpuks jäeti koju parim juunior Susi Erdmann ja 1987. aasta MM-i hõbe Gabriele Kohlisch. Calgarysse sõitsid Steffi Walter, Ute Oberhoffner ja Cerstin Schmidt, kes kõik toodud järjestuses ka olümpiamedali võitsid. Steffi Walter-Martin, kes koduste katsevõistluste sõelast viimasena Calgarysse oli pääsenud, kaitses seejuures Sarajevo olümpiavõitu, saades esimeseks sportlaseks, kes saavutas ühekelgul teise kuldmedali.

19. veebruar

Vladimir Smirnov alustas ka 15 km suusatamist tugevas tempos. 4,6 km kohal oli ta kindlalt juhtimas, kuid 9,8 km juures oli langenud juba teiseks ja finishis kolmandaks. Tõusvas joones suusatanud Mihhail Devjatjarov hõivas esikoha. Kahe N. Liidu suusataja vahele mahtus norralane Pål Gunnar Mikkelsplass. Kahju oli neljandaks jäänud Oddvar Bråst, kes esimese medali (hõbe teatesuusatamises) oli saanud juba 1972. aastal Sapporos. Veel üks medal oleks krooninud viiendat korda talimängudel võistleva viikingi pingutused. Samas oli saavutatud viies koht individuaalselt tema parim tulemus olümpiamängudel.

Naiste kiirlaskumises pidi kuldmedali võitma keegi šveitslannadest: kas tiitlikaitsja Michela Figini või Maria Walliser, kes olid valitsenud maailma karikavõistlustel. MK-sarja liider Figini oligi treeninglaskumistel ülekaalukalt kiireim. Ometi lõppes olümpiavõistlus talle vaid üheksanda kohaga. Selles oli suur osa ka ilmal – vahelduvad tuuleiilid tegid võistlusest õnnemängu. Olümpiavõitjaks tõusis Müncheni vabrikandi tütar Marina Kiehl. Hõbe kuulus šveitslanna Brigitte Örtlile ja Kanadale tõi mängudelt esimese medali – pronksi – Karen Percy. Maria Walliser oli neljas.

Meeste kahekelgul arenes ootuspäraselt duell olümpiamedalite eest kahe SDV ja kahe SLV kelgu vahel. Idasakslased said kaksikvõidu. Kuldmedal kuulus Jörg Hoffmann – Jochen Pietzschile. Hõbeda saanud Stefan Krausse ja Jan Behrendt olid võistlustules veel kümme aastat hiljemgi, võites Naganos kuldmedali. Kokku saavutasid nad 1988–1998 neli medalit (2 + 1 + 1), olles seega Georg Hackli kõrval olümpiaajaloo edukamad kelgutajad.

20. veebruar

Canmore’i suurepärasel laskesuusatamisstaadionil kujunesid individuaaldistantsid Frank-Peter Rötschi ja Valeri Medvedtsevi vaheliseks rivaalitsemiseks.

Nii 20 km kui ka 10 km distantsil laskis sakslane küll venelasest kehvemini, kuid suusatas nobedamalt ja võttis mõlemad kuldmedalid. Medvedtsev jäi mõlemal korral hõbemedalile. 20 kilomeetris sai pronksi itaallane Johann Passler ja poole lühemal võistlusmaal Sergei Tšepikov.

Meeste 1500 m kiiruisutamises saavutas üllatusvõidu SDV kiiruisutaja Andre Hoffmann. Hõbemedal kuulus ameeriklasele Eric Flaimile ja pronks austerlasele Michael Hadschieffile. Pärast olümpiat tuli Flaim Medeos ka mitmevõistluses maailmameistriks, mida hindas oma olümpiamedalist kõrgemalt. Lillehammeris (1994) sai temast aga omamoodi rekordimees kiiruisutajate seas – ta võitis hõbemedali lühirajauisutamise 5000 m teatesõidus.

Iluuisutamine on Põhja-Ameerikas ja vahtralehemaal üks populaarsemaid spordialasid. Meeste üksiksõidus lootsid 20 000 pealtvaatajat Saddledome’is kuldmedalit 1987. aasta maailmameistrilt Brian Orserilt. Tema peamised konkurendid olid eksmaailmameistrid Aleksandr Fadejev ja Brian Boitano. Otsustavaks kujunes vabakava, kus Boitano esines perfektselt, tehes puhtalt kaheksa kolmekordset hüpet.

Ka Orser uisutas hästi, kuid vahe oli siiski märgatav. Üheksast kohtunikust eelistasid viis Boitanot, neli Orserit. Ebaõnnestunult esines Fadejev. Pronksikoha hõivas teine N. Liidu sportlane, Viktor Petrenko.

21. veebruar

Naiste 4 × 5 km teatesuusatamine kulges algusest peale N. Liidu naiste dikteerimisel. Ülejäänud medalite eest pidasid pingelise võistluse Norra, Soome ja SDV. Lõpuks jõudsid hõbedale norralannad ja Soome sai pronksi.

Esimest korda oli olümpiakavas ülisuurslaalom, mis nime poolest nagu rohkem slaalom, kuid sisuliselt lähemal kiirlaskumisele. Alates 1985. aastast, kui see ala MK-sarja võeti, olid domineerinud peamiselt Markus Wassmeier, Pirmin Zurbriggen ja Marc Girardelli. Ala esimeseks olümpiavõitjaks aga tuli Franck Piccard, kelle sünnikodu järgmiste talimängude linnas Albertville’is. Teiseks tuli austerlane Helmut Mayer ja kolmandaks rootslane Lars-Börje Eriksson. Favoriitidest jäi Hubert Strolz neljandaks, Zurbriggen viiendaks ja Leonhard Stock kaheksandaks.

Naiste alpi kahevõistluses jõudsid esikolmikusse need, kes sinna pidid kuulumagi: Anita Wachter (Austria), Brigitte Örtli (Šveits) ja Maria Walliser (Šveits).Meeste 10 000 m kiiruisutamises võitis kolmanda olümpiakulla rootslane Tomas Gustafson. Hõbeda sai austerlane Michael Hadschieff ja pronksi Leo Visser Hollandist.

22. veebruar

Meeste 4 × 10 km teatesuusatamises õnnestus rootslastel nelja aasta tagust olümpiavõitu korrata. N. Liidu meessuusatajad olid kindlalt teised ja Tšehhoslovakkia suurüllatusena kolmas (Radim Nyc, Vaclav Korunka, Pavel Benc ja Ladislav Svanda). Neljas oli Šveits, viies Itaalia ning alles kuues Norra ja kaheksas Soome.

Naiste ülisuurslaalomis oli kindlalt parim austerlanna Sigrid Wolf. Järgnesid Michela Figini Šveitsist ja Karen Percy Kanadast, kes sai teise pronksmedali.

Naiste 500 m kiiruisutamises oli põhiküsimuseks, kas võidab ameeriklanna Bonnie Blair või sakslanna Christa Rothenburger. Kuigi Rothenburger püstitas 39,12-ga maailmarekordi, ei piisanud sellest kullaks. Temast hiljem uisutanud Blair tegi uuteks rekordnumbriteks 39,10 ja see viis kullapjedestaalile tema. Kolmas oli Karin Kania.

Kahebobidel kujunes olümpiavõistlus loteriiks, kus kogemused alati ei maksnud. Esimesel päeval sulatas päike jäärenne, libisemine oli muutlik ja hiljem startinud sattusid ebasoodsatesse oludesse. Teisel päeval mõjutasid võistlusi tugevad tuuleiilid ja rajale sattunud liiv takistas libisemist. Just liiv sai saatuslikuks nimekale sakslasele Wolfgang Hoppele, kes pidi seetõttu leppima hõbemedaliga. Vihaselt teatas ta, et 41 bobikelku võistlustel on liiga palju ja et võistlusi "Kariibi mere karikale" võiks korraldada kuskil mujal, mitte aga olümpiaareenil.

Ajakirjanikud said sellest ütlusest inspiratsiooni ja nimetasid lumeta maade bobisõitjate vahelist konkurentsi võistluseks Kariibi karika pärast. Selles arvestuses olid koloriitsemad esinejad Neitsisaarte mehed, juba 52-aastane Harvey Hook ja John Foster, kes varem oli esindanud Neitsisaari olümpia purjeregatil ning Hollandi Antillide bobisõitjad Bart Alting ja Bart Dreschel. Calgarys kuulus Kariibi karikas aga Uus-Meremaa sportlastele Alexander Petersonile ja Peter Henryle, kes saavutasid kokkuvõttes 20. koha, olles edukamad lumeta riikide meeskondade seas. Kuldmedali võitis N. Liidu kahebobi koosseisus Janis Kipurs – Vladimir Kozlov. SDV meeskonnad jagasid ülejäänud medalid. Monaco prints Alberti juhitud bobi oli lõpuks kahekümne viies.

23. veebruar

Meeste 10 km laskesuusatamises oli esikolmik järgmine: Frank-Peter Rötsch, Valeri Medvedtsev ja Johann Passler (Itaalia).Naiste 3000 m kiiruisutamises sai oma esimese kuldmedali maailmarekordi püstitanud hollandlanna Yvonne van Gennip. Järgnesid SDV neiud Andrea Ehrig, Gabi Zange ja Karin Kania. Poolataride kunagist kuulsust (1960. a. hõbe ja pronks) meenutas Erwina Rys-Ferensi viies koht.

Suusahüpetes 90 m mäelt jätkus Matti Nykäneni edu. Kuldmedal tuli kindlalt: hõbeda saanud norralane Erik Johnsen kaotas enam kui 16 punktiga. Jugoslaaviale tõi esimese suusahüppemedali pronksi võitnud Matjaz Debelak. Enam tähelepanu kui Nykänen pälvis jälle "Kotkas" Eddie Edwards, kes jäi taas ülekaalukalt viimaseks, hüpates 20 meetrit vähem kui eelviimane, kuid kes püstitas 71 meetriga uue Suurbritannia rekordi.

Jäätantsus hõivasid ettearvatult Torvilli ja Deani vabaks jäetud olümpiavõitjatrooni N. Liidu iluuisutajad. Võitjaks tulid Natalja Bestemjanova – Andrei Bukin. Hõbe kuulus Marina Klimovale – Sergei Ponomarenkole ning pronksi said kanadalased Tracy Wilson – Robert McCall. Tuntud teleseriaali "Kutsuge McCall" peategelase nimekaimust Robert McCallist sai hiljem olümpiaajaloo esimene medaliomanik, kes langes 20. sajandi katku aidsi küüsi, surres 33-aastaselt 15. novembril 1991 ühes Toronto haiglas. Hiljem juhtus iluuisutajatest samasugune kurb lugu ka 1976. aasta meeste üksiksõidu olümpiavõitja John Curryga.

24. veebruar

Esimest korda olümpiaprogrammis oleva meeskondlike suusahüpete esimene voor oli soomlaste päralt, kes edestasid teisel kohal olevaid jugoslaavlasi paarikümne punktiga. Teises voorus läks siiski pärast kolmandat hüpet põnevaks, sest Matjaz Debelak hüppas 110 ja soomlane Ylipulli vaid 102 meetrit.

Jugoslaavia ankrumees Miran Tepes ei pidanud siiski pingele vastu ja kuldmedali saatus oli otsustatud juba enne neljanda soomlase Jari Puikkoneni viimast hüpet. Pronksi said norralased.

Matti Nykänen võitis Calgarys kolm kuldmedalit (kokku 1984 - 1988 viis medalit: 4 + 1 + 0), saades kõigi aegade edukaimaks suusahüppajaks. Kodumaal anti tema auks välja postmark (tiraaž 3 miljonit) ja teda autasustati Soome parlamendi medaliga, mille enne Nykäneni oli sportlastest saanud veel vaid autosportlane Keijo Rosberg.

Ka meeskondlik kahevõistlus oli olümpiakavas esmakordselt. Pärast hüppeid eraldusid teistest selgelt kaks meeskonda. Saksamaa LV läks murdmaarajale esimesena ja Austria teisena, 16 sekundit hiljem. Kolmas, Norra, kaotas liidrile juba 2.46 ja neljas Tšehhoslovakkia 4.41. N. Liidu kahevõistlejate Dundukovi, Savini ja Levandi võistlus lõppes juba hüppetornis, kusjuures Levandi ei jõudnud isegi sinna, viidates probleemidele tervisega – N. Liidu meedikud olid mehed "võistluskorda seadmisel" üle timminud… Suusarajal läks siiski põnevaks. Esimese vahetuse järel asus liidriks Austria, kuid Šveits oli tõusnud tagant juba neljandaks. Teisel etapil tegi uskumatu sõidu Hippolyt Kempf, kes tõstis šveitslased teiseks ja SLV ankrumees Thomas Müller suutis vaevu hoida Fredy Glanzmanni oma selja taga. Esimene selle ala kuld sakslastele, hõbe šveitslastele ja pronks austerlastele.

Naiste suurslaalomis võidutses šveitslanna Vreni Schneider. Hõbe kuulus Christa Güthlein-Kinshoferile Saksamaa LV-st ja pronksi sai Maria Walliser (Šveits).

25. veebruar

Naiste 20 km suusatamises saavutasid kolmikvõidu N. Liidu suusatajad Tamara Tihhonova, Anfissa Reztsova ja Raissa Smetanina. Kokku võitsid N. Liidu naissuusatajad Calgarys üheksast individuaalmedalist seitse. Pluss kuldmedal teatesõidust. 35-aastane Smetanina sai hõbe- ja pronksmedali ning tõusis 9 medaliga olümpiaajaloo edukamaks naissuusatajaks. N. Liidu naissuusatajate edu vallandas ka poleemika. Nii süüdistasid soomlased ja kanadalased nõukogudelasi veredopingu kasutamises. Ehkki veredoping oli 1985. aastast ROK-i meditsiinilise komisjoni otsusega keelatud, ei kontrollitud seda Calgarys eetilistel kaalutlustel. Piirduti vaid tavaliste uriiniproovidega. Doping avastati vaid Poola jäähokimängijal Jaroslav Morawieckil. Nii tuli Soome ja Kanada esindajatel N. Liidu delegatsiooni ees avalikult vabandada.

Meeste suurslaalomis võidutses itaallane Alberto Tomba. Austerlane Hubert Strolz oli teine ja šveitslane Pirmin Zurbriggen kolmas.

26. veebruar

4 × 7,5 km laskesuusatamises võidutses N. Liidu meeskond ja see oli ilusa traditsiooni jätk. Alates 1968. aastast, kui see ala olümpiakavva võeti, oli alati võinud N. Liit. Saksamaa LV sai hõbeda ja Itaalia pronksi. Ühe favoriidi, SDV medalilootused kustusid juba avaetapil, kui Jürgen Wirthil ebaõnnestus laskmine.

Naiste slaalomis sai teise esikoha Vreni Schneider. Jugoslaaviale tõi hõbemedali Mateja Svet ja pronks kuulus Christa Güthlein-Kinshoferile.

Naise 1000 m kiiruisutamises võidutses maailmarekordi püstitanud Christa Rothenburger, kes neli aastat tagasi oli olümpiavõitjaks tulnud 500 meetris. Pool aastat hiljem Soulis üritas ta kuldmedalit võita jalgrattasõidus, et tõusta legendaarse Eddie Eagani kõrvale, kes saavutas kuldmedali nii suve- kui ka talimängudel. Ei õnnestunud. Rothenburger pidi Soulis alla vanduma Erika Salumäele.

27. veebruar

Meeste slaalomis domineeris Alberto Tomba, näidates, et on hetkel maailma kindlaim slalomist. Hõbe kuulus SLV mäelaskujale Frank Wörndlile ja pronks Liechtensteini mehele Paul Frommeltile.Naiste 1500 m kiiruisutamises sai kuldmedali Yvonne van Gennip. Tuttaval viisil olid järgmistel kohtadel SDV uisutajad Karin Kania ja Andrea Ehrig.

50 km suusamaratonis saavutas kuldmedali rootslane Gunde Svan, kes juhtis võistlust algusest lõpuni. Hõbeda sai 37-aastane Itaalia veteran Maurilio de Zolt (mõelda vaid, ta võitis veel Lillehammeriski kuldmedali!) ja pronksi šveitslane Andreas Grünefelderile.

Naiste iluuisutamise üksiksõidus võidutses Katarina Witt, kellest sai pärast 1952. aastat (siis ameeriklane Dick Button) esimene üksiksõitja, kes suutis olümpiavõitu korrata. Ameeriklased lootsid talle kõva vastast Debi Thomasest, kuid viimasel ebaõnnestus vabakava ja ta pidi leppima hoopis pronksiga. Siiski sai Thomasest vähemalt esimene tõmmunahaline iluuisutaja, kes võitis olümpiamedali. Hõbeda sai kanadalanna Elisabeth Manley, kes sooritas suurepärase vabakava.

28. veebruar

Individuaalseks kahevõistluseks oli Allar Levandi tervise sedavõrd korda saanud, et sekkus tugevalt medalikonkurentsi. Aluse medalivõiduks lõi ta juba suusahüpetega, sooritades uskumatult häid hüppeid, kuigi tavaliselt polnud see tema tugevam pool. Kokkuvõttes neljas koht, mis oli lausa hiilgav. Hüpetes oli parim austerlane Klaus Sulzenbacher. Teine oli Saksamaa LV sportlane Hubert Schwarz ja kolmas šveitslane Hippolyt Kempf. Asjatundjatele ja tõenäoliselt ka Levandile endale oli selge, et eestlase käeulatuses on pronksmedal. Sulzenbacher oli liiga kaugel ees ja Kempf liiga tugev suusataja. Seevastu Schwarz pidi murdmaarajal taanduma.

Esmakordselt olümpiamängudel kasutati kahevõistluses Gunderseni meetodit, kus suusarajale mindi pärast hüppeid tekkinud järjestuses. Kempf läks rajale 1.10 Sulzenbacherist hiljem ja Levandi 1.19 hiljem. Sulzenbacher suutis edu hoida 13 kilomeetrit, siis oli Kempf ta kinni püüdnud ja saabus finišisse 20 sekundilise eduga. Neli talve tagasi oli šveitslane olnud viimane! Sulzenbacher pidi leppima hõbedaga ja Levandi suusatas end pronksile.

Naiste 5000 m kiiruisutamine oli olümpiakavas esmakordselt. Kolmanda kuldmedali Calgarys saavutas hollandlanna Yvonne van Gennip. Andrea Ehrig oli teine ja Gabi Zange kolmas.

Tähelepanuväärne on kolme perekonnanime all esinenud Andrea Mitscherlich-Schöne-Ehrigi olümpiakarjäär. Esimese medali (hõbeda) võitis ta 15-aastaselt 1976 Innsbruckis. Kokku saavutas ta 1976 – 1988 seitse olümpiamedalit. Karin Enke-Kania oli veelgi edukam, võites 1980–1988 kokku kaheksa medalit (3 + 4 + 1).

Neljabobil jäi Wolfgang Hoppe meeskond taas kuldmedalita. Šveitsi I oli 0,07 sekundi võrra kokkuvõttes kiirem. Jälle valas Hoppe pahameele lumeta riikide meeskondade kaela, kes rajakatet rikkusid. Imelisemad osalejad olid neli venda Tames Perea’d Mehhikost ja Jamaica tiim, mis oli kokku klopsitud vaid veidi enne mänge. Keegi jamaikalastest polnud varem lund näinud! USA ärikonsultant George Fitch tuli mõttele koostada Jamaica bobisõidumeeskond pärast seda, kui ta jälgis Kingstonis iga-aastast pušantovankrite võidusõitu. See ala on Jamaicas väga populaarne. Kaheliikmelised võistkonnad kihutavad mäest alla neljarattalisel vankril (pušantol), mida tavaliselt kasutatakse juurvilja ja puuvilja müügiks linnatänavail. Hüpe pušantolt bobikelgule näis Fitchi arvates loogiline ja mõni kuu hiljem oli Jamaical bobimeeskond. Mehed müüsid olümpiale sõiduks T-särke ja reggae-plaate ning kogusid nii natuke raha. Calgarysse jõudes ehmatasid nad õiget bobirada nähes, kuid võtsid julguse kokku ja tegid oma sõidud ära. Hiljem väntas režissöör John Turteltaub Jamaica meeskonnast filmi "Cool runnings" (1992). Loomulikult oli tegemist komöödiaga.

Jäähokis tuli olümpiavõitjaks N. Liit. Hõbeda said soomlased ja pronksi rootslased. Resultatiivsemad mängijad olid Vladimir Krutov (6 + 9), Igor Larionov (4 + 9), Vjatšeslav Fetissov (4 + 9), üksteist punkti kogusid Corey Millen (USA), Sergei Makarov (N. Liit) ja Dushan Pašek (Tšehhoslovakkia.). 1988. aasta märtsis sooritas Tšehhi Jäähokiföderatsiooni presidendiks saanud Pašek enesetapu.

Tagasi