Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2052287t1hf538.jpg)
Lagle Suuroru arvates saab laste alkoholitarbimine alguse ühiskonnast alkoholi suhtutakse topeltmoraaliga ning kool ei suuda noori piisavalt positiivselt mõjutada.
2005. aastal toodi Tallinna lastehaiglasse 64 ägeda alkoholimürgistusega last, kellest enamik vajas intensiivravi.
Lisaks neile viibis psühhiaatriaosakonnas ravil 36 last, kel olid juba pikaajalised alkohoolsed probleemid.
Noorukite alkoholitarbimist Eestis on teadlased jälginud juba 1996. aastast
Et viimastel päevadel on räägitud peamiselt pidudest, mida pidasid kaks teismelist tüdrukut, kes juhuslikult on meie presidendi lapselapsed, näitab meie ja meie meedia armastust show vastu ning poliitilise kultuuri kallutatust.
See, et pediaatrid pööravad juba alates 1990. aastatest tähelepanu laste süvenevale alkoholismile, näib väheseid huvitavat. Eesti Kardioloogia Instituudi, Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti ning koolidega koostöös valminud põhjalikule 15-aastaste Tallinna kooliõpilaste uuringu ettekandmisele 2004. aastal ilmus ainult üks meediaesindaja.
Purjus lapsed
Aeg-ajalt on küll arstide poole pöördutud küsimusega, kas haiglasse on toodud joobnud lapsi. Jah, on, sest viimastel aastatel on lastehaiglasse ravile sattunud 80100 erakorralises seisundis (purjus) last, lisaks on neid, kes tahavad vabaneda sõltuvusest ja kes käivad lastehaiglas aeg-ajalt ravil.
Kui aga ühiskonna suhtumine alkoholismi on jätkuvalt leebe, ei saa me ilmselt loota, et kahenädalase taastusravi kuuri läbi teinud teismeline märulisesse maailma tagasi jõudes uutele ahvatlustele üksinda vastu suudab astuda.
Pealegi valitseb meil kaksikmoraal: kui laste joomist üldiselt taunitakse, siis kõikjal meedias ja linnatänaval võib kokku põrgata alkoholireklaamiga neid on sadu, igal sammul ja hingetõmbel.
Kui tegin riigikogule isikliku kirjaliku ettepaneku tõsta alkoholi kättesaadavuse piiri 21. eluaastale, mil inimene on küpsenud ka moraalselt, ei võetud mind jutulegi, mis siis, et on arenenud riike, kus selline vanusepiirang kehtib.
Praegu küsitakse tüdrukute pidudega seoses tihti, milline on vanemate ja vanavanemate vastutus. Mina küsin emana, vanaemana ja spetsialistina, missugune on kooli ja ühiskonna vastutus paljudes peredes töötavad mõlemad vanemad ning on paratamatult kodust eemal.
Mitmed teadusuuringud on näidanud, et just kooli kaudu on võimalik lapsi nii tervisliku eluviisi kui positiivse huvitegevuse suunas mõjutada.
Tallinna lastearstid on aastaid võidelnud korraliku koolitervishoiu eest ehk selle eest, et koolitervishoius oleks nii palju raha, ressurssi, oskusi ja võimalusi, et tegelda iga lapsega, eriti probleemsetega neist.
Kümme aastat (1995-2005) kestnud riiklik laste ja noorukite terviseprogramm näitas, kui hästi suutsid kooliarstid ja õed avastada tervisekäitumise negatiivseid ilminguid, sh suitsetamist, alkoholi ja uimastite tarbimist. Sellest edasi peaksid olema loodud ennetusprogrammid igas koolis vajaduse järgi. Aga just see jääb olemata ikka rahapuudusel.
Probleemseid lapsi on palju
Isiku- ja kodanikukasvatus ning tervisekasvatus on koolilapse arengu ja harituse võtmesõnad, millest ilmselt on puudu nii meie koolis kui ka ühiskonnas 15-aastane inimene peaks aru saama, et Eesti lipp on püha.
Minu kui pediaatri peamine mure on aga see, et tähelepanu ei koonduks ainult kahele lapsele, vaid kõigile lastele, kes satuvad alkoholi küüsi; et mõelda põhjustest, miks nad sinna satuvad, sellest, mida teha, ega sellest, mis oleme tegemata jätnud, ega saada aru, miks meie lapsed nii palju joovad.
Kurb on, et arstide ja teadlaste tõstatatud probleemid jäävad nii kaua tähelepanuta, kui ei juhtu midagi erakorralist; ja seegi tähelepanu olen selles kindel kestab ainult mõned päevad või siis järgmiste presidendivalimisteni.