Leila Säälik: «Kõik ilus on seljataga ja kõik huvitav on ees.»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Leila Säälik.

FOTO: Tarvo Vridolin

Nimetades sõnapaari «Ugala teater», tuleb igaühel meelde jada nimesid. Kellel milline just, see sõltub teadmise ja nägemise pagasist. Nimi, milleta aga ilmselt kellegi koostatud nimekiri ei jää, on Leila Säälik. Veetlev ja jõuline Ugala vapiloom juba enam kui neli aastakümmet.

Nende aastate jooksul rollid ja lavastused, mille üle ta arvet ei ole pidanud. Palju võimsaid klassikateoste kangelannasid, millest ühegi mängimine tähendaks paljudele elutöö tegemist. Palju tunnustust ja armastust. Ja muutumatu pühendumus ja truudus. Ühele teatrile. Ugalale.

Naiselikult tark, nagu ta on, teab Leila, et maailm on lahti. Ja kolleegid muigavad koos temaga, kui ta ütleb oma ugalalaste jaoks krestomaatilise tõe: «Kõik ilus on seljataga ja kõik huvitav on ees.»

«Kuidas ükskord algas kõik...» Kuidas algas sinu puhul? Tee teatrisse?

Algas sellest, et tahtsin astuda Panso-kooli teise lendu. Sinna mina sisse ei saanud. Hiljem kuulsin ühe perekonnatuttava käest, kes seal koolis käis ja minu sisseastumisele kaasa elas, et Panso olla öelnud, et selle tüdruku ümber on hall udu Ma ei tea, see ei olnud selline löök, mis oleks mind hirmus õnnetuks teinud.

Neid oli palju, kes sisse ei saanud ja tõsiselt ahastasid. Mina leppisin – kui ei, siis ei.

Läksin Tallinna kaubamajja meeste ülikonnariideid müüma. Aasta ja kolm kuud olin seal. Mulle meeldis see töö väga, teenisin viis kiitust! Mulle meeldis hirmsasti inimestega suhelda. Raske töö oli tegelikult – seista hommikust õhtuni jalgel.

Siis ütles üks hea tuttav, et Viljandis on kool, kus õpetatakse peaaegu sama asja mis Panso-koolis. Oli täiendav vastuvõtt Viljandi kultuurikooli. Istusime lennukisse, viisin avalduse ära.

Pidi ju olema põhjus, mis pani sind üldse Panso-kooli uksele koputama?

Kõigepealt huvitas mind väga tants. Ma olin siis viie-kuueaastane, kui Tallinnas käis üks tantsijanna (oli ta usbekk või turkmeen?) Tamara Hanum, kes esitas 41 rahva tantse. Iga tants erineva kostüümiga.

Istusime emaga Estonia saalis kusagil tagaotsas ja ema ütles, et ta ei mäleta, kuidas see nii juhtus, et mingil hetkel istusin esimeses reas, olin ennast mingi onu sülle sohkerdanud, enne kui tema tähelegi pani.

Kui me siis koju läksime, tõusis mul palavik. Ma olen üldse tähele pannud, et kui tuleb mingi tugev emotsioon, millest ma eriti aru ei saa, siis on mul palavikutunne. Kui ema läks tööle ja ma jäin üksi koju, võtsin igasugu kardinad ja muud riided, mis ette sattusid, ja tantsisin.

Nii tahtsin tantsijaks saada! Aga mul on suur kont, balletiringi mind vastu ei võetud. Võisin painduda küll, aga kont oli liiga tugev.

Jäid sa Viljandi kultuurikoolist saadud pagasiga rahule?

Tol korral jäin loomulikult rahule. Viljandisse tulles ei teadnud ma isegi seda, kuidas raamatukogust raamatuid laenutada... Kõike õppisin. Mul olid nii huvitavad õpetajad!

Karl Ader oli mu lavakõne õpetaja, Sirje Raudsik, kes oli just lõpetanud Panso-kooli, oli mu erialaõpetaja, Ants Salum õpetas vene kirjandust, Raivo Laikre muusikaliteratuuri... Niisugused isiksused! Inimestena nii huvitavad ja samas lihtsad. Olin väga rahul.

Aga Ugalasse sattumine? Juhus?

See oli esimese kooliaasta kevadel, kui mu õpetaja Sirje Raudsik, kes mängis «Kosjasõidus» ühte külatüdrukut (hästi väike osa), tahtis hakata koostama Jungholzi monograafiat ja palus Kaarupi [Karl Ader – toim] käest, kas ei võiks mina tema asemel Pärnu ringreisil seda osa mängida.

Ringreisid kestsid tollal 21 päeva, Sirje tahtis selle aja vabaks saada. Kaarup oli sellega nõus, ta oli ka ju minu õppejõud.

Ja siis ükspäev kuskil pool kümme õhtul, etendus oli juba ära tehtud, ütles Kaarup, et õpi Liisu osa pähe. Peaosa. Õppisingi pähe.

Ma ei tea, millal me proovi tegime, aga viimasel Pärnu etendusel mängisin seda juba mina. Pärast, kui näitleja Tiina Suits läks Ugalast ära ja Kaarup lavastas parajasti «Orpheus laskub põrgusse», sain seal ka üht pisikest sutsu teha.

Detsembris oli Ugalas konkurss. Sel ajal võeti näitlejaid tööle konkursi alusel.

Kaarup ütles ühes lavakõnetunnis, et anna ka avaldus. Ma olin siis juba mänginud neid väikesi asju, mind teati pisut ja kunstinõukogu võttis mind 1962. aasta 2. detsembril Ugalasse tööle.

«Tõrksa taltsutus», omaaegse Ugala hiilgetükke, sai ka sinu läbimurdeks... Aasta oli 1964.

[Aleks] Sats andis kohe mu teisel hooajal mulle «Tõrksa taltsutuse» Katharina, aga mitte ainult mulle, me tegime ühe teise noore näitlejannaga kahekesi kordamööda Biancat ja Katharinat. Ma ise ei mäleta seda enam, aga mina olevat proovides kogu aeg istunud lava kõrval ja vaadanud, kui tema Katharinat mängis, aga kui mina proovi tegin, oli teine saalis haigutanud.

Nii mulle räägiti. Ja kuskil poole prooviperioodi peal kutsus Sats meid dekoratsioonikuuri ja ütles, et Sillandil on suuremad eeldused seda rolli mängida, aga Säälik tunneb osa vastu rohkem huvi. Ja kuna aega on liiga vähe, et mõlemale proove jätkuks, siis saab Säälik Katharina osa.

See oli suur osa, värsis ja Shakespeare Võib-olla ma

liialdan, kui ma ütlen kaks, aga ühe kursuse teatrikooli andis see lavastus mulle kindlasti. Mul ju näitlejadiplomit ei ole, on ainult näitejuhi oma.

Kes on sind nende paljude teatris oldud aastate jooksul kõige rohkem õpetanud ja kasvatanud? Lavastajatest, partneritest...?

Oi, neid on nii palju olnud... Alustades Kaarupist, kes meile nii palju hingesuurust ja -soojust andis. Kuidas ta meie eest hoolitses! See oli täielik ahmimine.

Aleks Sats, kes õpetas distsipliini... Raske on sellest rääkida, praegu on ju hoopis teised väärtushinnangud. Sats nõudis raudset korda, mina allusin sellele heameelega. Tohutu respekt oli tema suhtes, isegi siis, kui ta juba lubas endale «sina» öelda.

Partneritest – Heino Arus, erakordselt tugeva temperamendiga mees, silmad säramas nagu söetükid... Ta lihtsalt kiskus sind endaga kaasa. Arne Laos, pehme ja soe partner. Ja siis Rein [Malmsten], kelle puhul tundsin, et oleme ühest materjalist tehtud. Kõige eredam lugu oli, kui Jaan [Tooming] tuli tegema «Mäekuru varjus». Istusime laua ääres, tema rääkis – tükist ja maailma asjadest ja loodusest ja mustadest aukudest ja tähistaevast...

Rääkis ja rääkis ja kui me siis läksime lavale, oli tükk praktiliselt valmis. Me olime Reinuga ilmselt samal ajal, kui Jaan rääkis, mõelnud kogu aeg tüki ja oma teksti peale, ja asi oli olemas. Selline mõistmine.

Või Peeter Tammearu... Väga hea partner, näiteks kui me «Sidet» mängisime. Lavastajana väga tugev.

Mul on vedanud. Ptüi-ptüi-ptüi. Sellepärast ongi nii, et kui küsitakse, kas tahaks veel midagi mängida, siis... Ju ikka tahaks. Aga et ma oleksin millestki ilma jäänud...? Pole niisugust rolli. Oluline on mingid teemad läbi käia.

Jaan õpetas ikka, et oluline on teema. Mitte roll, vaid teema. Kui palju ta pistis meile lihtsalt lugemist pihku! Niisama, mitte selleks, et lavastada või mängida.

Siis sai ikka aru saama hakatud, mis on väärtdramaturgia ja mis mitte...

Ilmselt oled sa oma näitlejateel palju pidanud mängima ka tükkides, mis ei ole väärtdramaturgia...

Loomulikult. Palju. Hästi palju.

On olnud teinekord ka tahtmist öelda – sorry, ma ei mängi selles tükis?

Ei, seda mitte. Üks kord olen rollist ära öelnud. See oli «Iha jalakate all» – tükk, kus ema tappis oma lapse. Seda ma ei saanud mängida, see käis mulle risti vastu. Aga muidu...

Ei. Enamasti on ju nii, et kui lavastaja on juba tüki teha võtnud, ju ta sind kui näitlejat siis ikka aitab. Loodad ju ikka, et ta annab mingi võtme. Näitemängu tegemine on üldse üks suur lootus.

Millega lavastaja sind kui näitlejat aidata saab?

Väga paljude asjadega. Ma ei ütle, et lavastajal peab olema kõik selge. Paljud lavastused kujunevad kuidagi... iseenesest. Aga tegelikult on lavastaja ikkagi õpetaja, ta peab ütlema, mis vigu ma teen. Ta peab oskama neid sõnastada. Äkki ma teen juba mitmendat korda sama viga ja keegi ei ütle?

Võib ju olla ka nii, et mulle endale tundub, et see pole minu roll, üldse mitte minu tüpaažile, aga las ta siis teeb mulle asja selgeks! Siis on ju igatepidi tore, midagi saab võib-olla murtud.

Mina usaldan lavastajat, ükskõik, kes seda tööd siis ka teeb. Võib-olla nii ei peaks, ei tohikski. Eks ma muidugi vaidlen ka vahel, aga usaldan ikka. Sada protsenti.

Suudad sa oma pikalt näitlejateelt meenutada mõnd rolli, mille tegemine on olnud tõeline kaelamurdmine? Või tulevad kõik kergelt?

Ei tule nad midagi kergelt. Kõik tuleksid nagu raskelt... Praegu meenub «Woyzeck». Lembit Peterson, armas inimene, tegi minuga neli tundi ühe monoloogi proovi.

Ma ei saanud aru, milles asi, ma tahtsin, püüdsin, aga ei suutnud kohe haarata... Selliseid juhtumeid on palju olnud. Aga ma unustan nad ära.

Väga kummaline, kuidas mul negatiivsed hetked meeles ei ole, tegelikult ka. Kustutan ära kuidagi. Nüüd võtan asju üldse rahulikult. Tean, et lavastaja ikka aitab, ega tema ka ei taha, et asi untsu läheb.

Päriselt balletti tantsima pole mind ju pandud ka... Kuigi «Salemi nõidades» seadis Titov mulle küll tantsustseeni, mis võttis pea keerutama... Aga ära tantsisin.

Jõulised kangelannad – Katharina, Juudit, Niskamäe emandad... Sinu leivanumbrid. Kust sa võtad materjali, et neid kõiki nii erinevatena mängida?

See on tõeline kompliment, kui sa ütled, et nad on erinevad olnud!

Jah, teatrikooli mul ei ole, aga ka minu õpetajad õpetasid ümbruskonnast hääli ja nägusid kinni haarama. Mõni pisike detail, millest võib hakata kujunema terve roll... Tihti on ka nii, et lavastaja ütleb muuseas midagi, millest loed välje vihje ja saad aru, et vaat nii peabki.

Rolli tegema hakates on mul küll ikka olnud nii, et teed rasketes, plärtsetavates toonides pildi valmis. Siis saad aru, et nii ei saa, ja hakkad vaikselt maha tõmbama – selle joone, selle... Siis saad vahel aru, et pead kasutama hoopis vastupidist tooni. Mäletan, kuidas tegime «Pikk päevatee kaob öösse».

Narkomaanist ema roll. Oli pikk monoloog, ma ei saanud mitte midagi aru. Uurisin raamatuid, tegin hirmsasti tööd. Keegi ütles siis, et ära hakka midagi mõtlema ega juurde mõtlema, loe kõige lihtsamalt, suisa pobisedes, ja kõik läheb paika. Ja nii ongi.

Kas sul ei ole nende aastate jooksul kordagi olnud mõtet teatrit vahetada?

Ei. Tegelikult on ettepanekuid tehtud. Päris alguses Pärnu teatrisse ja hiljem Vanemuisesse. Aga siis olid mul lapsed parajasti väikesed ja mul oli Ugalas olnud nii palju huvitavaid rolle, et... Miks?

Lihtsalt mõtlesin korraks järele. Iseendas ei ole mul seda äraminekusoovi kunagi tekkinud. Vaata kui paljude lavastajatega ma olen siin saanud tööd teha! Ei ole igav olnud, ühelgi ajal.

Kui palju tunned praegustes Ugalas noortes ära neid, kes sa ise olid Ugalasse tulles?

Ma ei ole viimastel aastatel olnud majas eriline suhtleja, seepärast ei tea ma, millest räägivad meie praegused noored, kui nad on kas või natuke... pidused. Kui meie noored olime, siis käisid mõtted ikka... oi kui kaugele. Ideaalid, ideaalid! Kuidas me nii kui vaba päev oli, sõitsime Leningradi, Riiga või Moskvasse teatrisse!

Või kuidas me püüdsime oma kolleege, kes napsitasid, päästa... Läksime palgapäeval neid koju viima, et nad libedale ei läheks...

Ma ei tea, kas on vahet praeguste noortega. Ja ma ei tea, kui suur on nende pühendumus. Näen nende valmistöid. Mulle väga meeldis «Koturnijad». Jah, ma ei oska vastata. Küllap on noored ikka ühtemoodi, tahtmine on suur. Võimalused on muidugi teised, praegused kanalid on rohkem lahti – film ja tele...

Milline aeg on sulle kui näitlejale Ugalas kõige õnnelikum olnud?

Muidugi oli see Jaani aeg. Me olime parajasti nii vastu maad omadega ja siis ta tuli... Kõigepealt sõrmeharjutuseks «Mäekuru varjus» ja siis «Kihnu Jõnn»... See tuli kuidagi mängides – nagu lapsed liivakastis, rõõmsalt. Ja äkki oli asi valmis, tal oli hing sees.

Ja kakskümmend aastat hiljem elas ta ikka veel. See oli ideaalne, niimoodi peakski tükid tulema. Üksteist aidates, kergelt. Aga kui palju neid väega inimesi on...? Kahju muidugi, nii palju on neid nüüdseks juba kadunud inimesi, kellega ei olegi saanud koos töötada.

Kuidas sa ennast laed? Näitlejana? Inimesena?

Vanasti oli nii, et kui ma rolliga hakkama ei saanud, pidin end lavastajale kõige pahemast küljest näitama. No ükskõik kuidas – kas ei olnud tekst peas või olin muidu apaatne. Siis pidi lavastaja ütlema mulle ühe halva märkuse, mille peale võisin hirmsasti solvuda.

Siis läksin koju, nälgisin kaks päeva, seejärel käisin vannis ja hakkasin peaga tööle. Ja nii oligi. Mind pidi keegi solvama, et mootor tööle hakkaks.

Aga laadimine... Nüüd suudan ennast halbadest asjadest välja lülitada. Seltskonnas näiteks. Või kodus. Ja negatiivne emotsioon, mis mul sees on, hajub ära. Olen õppinud end välja lülitama.

Vanasti sai palju reisitud, see oli nii odav. See aitas laadida. Teine asi on looduses olemine. Kolmas see, et saad kokku hea sõbraga. Või muidu huvitava inimesega ja ahmid teda. Aga viimasel ajal – kui hakkab igav, lähen koju.

    Tagasi üles