Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Roman Fristeri seiklused 20. sajandil

Elu Krakowis 1940ndate esimesel poolel mõjus Fristerile nii sürreaalse mänguna kui jubeda teadmisena, et see kõik on tõsi. FOTO: Postimees.ee

Roman Fristeri «Müts» on küll liigitatud holokaustikirjanduse alla, kuid see on mõnes mõttes ekslik paigutus – koonduslaagrid moodustavad Fristeri hullude kogemuste meres vaid ühe lahesopi. Meie ees avanevad ka autori lähikondsete saatused ja iseloomud.

Näiteks Ameerikas elav miljonär-vanaisa, kes jättis oma pere maha ja ei soostunud neile sõja ajal isegi viisaks vajalikku küllakutset kirjutama, rääkimata raha saatmisest. Üldse on Fristeri tegelaste galerii kirju: värvi jagub nii õilsasse kui ka õelasse poolde.

Pigem mäng kui traagika

Vahest kõige ekstravagantsemad on Fristeri vembud 1943. aasta Krakowis – lahke sakslanna kingitud Hitlerjugendi vormis patseerib teismeline Roman linnas ringi ja ahmib täiel rinnal elu.

Hitlerjugendi vorm tagas talle nii turvalisuse kui ka sissepääsu kinodesse-kõrtsidesse, kuhu muidu võisid minna ainult sakslased. Romani sõbra Miška isa on tegelane, kes varjab enda korteris getost põgenenud juute. Kui aga üürnikel raha otsa saab, annab Miška isa nad võimudele üles, jagab raha sakslastega pooleks, ja võtab järgmise satsi üürnikke sisse.

Kõike varjutab ja helendab teadmine, et see on tõsi. Just nii hullud asjad võivadki juhtuda.

Kuigi Roman adus tema ümber luuravaid ohte ja teadis, mis toimub juudi getos, tagas noor iga talle suurema muretuse astme kui täiskasvanutel – kõik oli talle pigem sürr mäng kui reaalne traagika.

Praktiline meel jääb aga Romanile külge terveks eluks. Samas pole ta tegelane, kes sooviks kurja ja oleks süüdimatu – ta ei vali vahendeid vaid siis, kui ta elu on otseses ohus. Ja hiljem on ta küll joovastuses, et on elus, kuid varsti sekkub kahetsusega põimunud segadustunne.

Sellele viitab ka raamatu pealkiri «Müts». Kui Romani vägistanud mees varastas ära tema mütsi, oli Roman omakorda sunnitud ära varastama ühe teise vangi mütsi, sest mütsi puudumine tähendas Auschwitzis kohest mahalaskmist...

Mütsijuhtum painab Romani aastakümneid – vaheldumisi võitlevad temas nii enesealalhoiuinstinktist tingitud eneseõigustus («Mis kasu on aususest hauas?»), kui ka kaastunne tundmatu ohvri suhtes, kelle natsid rivistusel mütsi puudumise pärast maha lasid.

Mees, keda ei üllata miski

Roman Frister on praegu Tel Avivi ajakirjanduskooli juhataja. 25 aastat töötas ta liberaalse Iisraeli ajalehe Haaretz toimetajana. Enne seda proovis ta magnaat Maxwelli käe all erastada postkommunistliku Poola ajalehti ning veel varem töötas ta nii reporteri kui ka pisipetisena, mida raamat ehedalt käsitleb.

Fristeri stiil on ajakirjanduslikult selge ja sujuv, pole poetiseerimist ega venitamist. Sündmused räägivad iseenda eest ja Frister oskab meeletumaid mälestusi mahedamatega pikkida, et lugeja jõuaks end koguda.

Frister kurdab mitmel korral, et ka teda ennast üllatab kiretus, millega ta oma elu valusaimatesse tahkudesse suhtub.

Kuna hoope on sadanud palju, on Fristeri selg tuim. Teda ei üllata enam midagi. Mis saabki üllatada inimest, kelle ema tapeti tema silme all, ja kes nägi vangilaagris pealt oma jõulise isa suremist haigusesse ja nälga?

Veel aastakümneid hiljem painab Romani, et isa viimsete hingetõmmete ajal mõtles ta hoopis leivakäärust, mis oli isa madratsi all. ‘

Kuid «Mütsist» jääb kõlama, et see, mida me tavaliselt nimetame inimlikkuseks, on habras pealispind – ja ekstreemsetes oludes ei kehti rahuaja reeglid.

Kuigi Fristeril oli ateistlik kasvatus ja ta rõhutab mitmel korral, et ei usu jumalasse, küsib ta: Mis on see, mis määrab meie saatuse? Kui suur on juhuse roll? Kui suur on meid ümbritsevate isikute roll? Kas kaoses on üldse korrapära?

Põhimõttelagedad noored

Osalt sarnaneb Fristeri «Müts» teise poola-juudi kirjaniku Jerzy Kosinski teostega. Ent Frister on ajakirjanduslikum, dokumentaalsem – Kosinski teosed on hoolikamalt komponeeritud ja kõik tema teostes pole tõsi.

Kosinski peategelane on enamasti midagi juudi James Bondi taolist – kirjanduslikult romantiline ja kalambuurse keelega, aga tal on väärtus näha asju justkui distantsilt, kõrgemalt.

Fristeri seikluste ja katsumuste jada on nii kaasakiskuv, et loed raamatu läbi ühe sõõmuga.

Kuid raamat oleks olnud veel väärtuslikum, kui ta poleks olnud lihtsalt rajude aegade dokument, vaid rohkem kaose vaatlus ülevalt poolt, läbi elu näinud silmade selguse.

Mida mõtleb Roman Frister täna, kui ta kõnnib Tel Avivi merepromenaadil, kus jalutavad bikiinides neiud ja aegajalt laseb enesetaputerrorist õhku mõni rannabaari, kus need bikiinides neiud sees tantsivad? Miks ta tunneb ennast tänapäeva kaootilises Iisraelis rohkem kodus kui pärastsõjaaegses Poolas?

Netis surfates sattusin lugema Fristeri kolumni ühele Poola ajakirjale, kus ta avaldas kahetsust, et tänapäeva Iisraeli noored on kuidagi põhimõttelagedad, ei tunta huvi (kodumaa) ajaloo ja kirjanduse, vaid lõbustuste ja ööklubide vastu.

Küllap vaevab sama küsimus paljusid, kes on tulnud läbi tihedast ja valusast, ning näevad nüüd telekast, et kellegi elu valik on otsustada, millise firma teksad jalga panna.

Samas jäi kolumnist hirmutav mulje, et Frister õhkaks justkui tagasi sionismi kõrgaegu, suuremat Iisraeli patriotismi. Ei tea... Kolumn kolumniks, kuid raamatus oleks võinud minevik ja tänapäev mõneks pikemaks mõtterännuks kohtuda.

Baricco: luuletaja, kes kirjutab romaane

Raamat

Roman Frister

«Müts»

Tõlkinud Kristiina Kivil

Vagabund 2005

Tagasi üles
Back