Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
Hardo Pajula arvates on ühesugused konvergentsi kriteeriumid kõigile euroga liitujatele veel raskemad täita kui antiikkangelasel Heraklesel kuningas Augeiase talle puhastada. Ja Heraklesel oli juba üsna raske.
Joseph Helleri Teise maailmasõja ainetel kirjutatud satiirilises romaanis «Konks-22» üritab peakangelane, pommitaja komandör John Yossarian eluohtlikest lendudest enese hullukstunnistamisega kõrvale viilida. Raamatus vaenlastest ohtlikumatena kujutatud õhujõudude bürokraadid on Yossariani mõistetava soovi nurjamiseks välja mõelnud aga järgmise reegli: kui keegi on hull, võib ta maa peale jääda, aga asjaolu, et keegi palub enda maa peale jätmist, tunnistab juba iseenesest, et too inimene ei saa olla hull.
Romaani suure edu tõttu on sõnapaar catch-22 inglise keelde juurdunud väljapääsuta, tavaliselt mõne seadusepügala ringloogikast tekitatud olukorra sümbolina.
Konvergentsikonksud
Euroopa Rahaliidu ootetoas istuvatele Kesk- ja Ida-Euroopa riikide majanduspoliitikutele peaks kapten Yossariani dilemma kapaga äratundmisängi pakkuma. Nende ees kõlkuvale konksule on seekord graveeritud Maastrichti konvergentsitingimused.
Need sätestavad, et eurot kasutusele võtta tahtev kandidaat peab järgima eelarvedistsipliini, siduma oma rahakursi euroga ning jõudma nii inflatsiooni kui ka lühiajaliste intressimäärade suhtes Euroopa Liidu aeglaseima hinnakasvuga riikidele üsna lähedale.
Tingimuste konkslikkus seisneb selles, et uute liikmesriikide iseärasused muudavad vähemalt kahe eesmärgi üheaegse täitmise äärmiselt raskeks.
Ungari päritoluga majandusteadlane Bela Balassa avaldas 1964. aastal artikli ostuvõime pariteedist, kus ta juhtis tähelepanu asjaolule, et rikastes riikides on tarbijahindade tase vaeste riikide omast oluliselt kõrgem.
Samal aastal sekundeeris Balassale 1970. aasta nobelist Paul Samuelson ning kahe ökonomisti ühispanust tuntaksegi majandusteoorias sellest ajast Balassa-Samuelsoni efekti nime all.
Balassa ja Samuelsoni arutluskäik on üpris lihtsasti selgitatav. Esiteks jaotab see riigi majandussüsteemi kaheks avatud ja varjatud sektoriks. Neist esimeses allub hinnakujundus rahvusvahelise konkurentsi distsipliinile. Teises aga, ja selliseks peetakse tavaliselt mitmesuguseid teenindusharusid, on ettevõtted välismaiste konkurentide eest kaitstud. Riigi hinnatase on muidugi kahe sektori hinnatasemete kaalutud keskmine.
Teiseks tähtsaks oletuseks on mõlema sektori tööturu seotus, see tähendab, et pikas perspektiivis on palgakasv nii varjatud kui ka avatud sektoris laias laastus ühesugune.
Sellele eeldusele on samuti raske vastu vaielda viimase sajandi vältel on viiuldajate palgad autoehitajate omadega sammu pidanud, olgugi et pooletunnise pala ettemängimine võtab muusikutelt endiselt pool tundi.
Uute liikmete erandlikkus
Uute liikmesriikide erandlikkus seisnebki selles, et nende inflatsiooni ei küta mitte niivõrd valitsuste vastutustundetu raha- ja eelarvepoliitika, mille ärahoidmiseks Maastrichti kriteeriumid omal ajal välja töötati, vaid eelkõige kiire tootlikkuse kasv avatud sektoris.
Ühelt poolt peaks seega kiiremat reaalsissetulekute kasvu võimaldav tootlikkuse edenemine meid justkui eurokõlblikumateks muutma. Majandusteadlaste argoonis on siin tegemist reaalse konvergentsiga.
Teiselt poolt põhjustab jällegi avatud ja varjatud sektori töötajate üheaegne palgakasv ja sellest tingitud hinnatõus nominaalse konvergentsi tingimuse rikkumist ehk siis lubatust kõrgemat inflatsiooni.
Fikseeritud valuutakursi tingimustes on kandidaatriikide ainsaks majanduspoliitiliseks töövahendiks tegelikult ainult eelarvehoovad. Konkreetsetes oludes tähendaks nende rakendamine nõutud inflatsioonitaseme saavutamiseks aga valitsuskulutuste külmutamise ja maksude tõstmise kaudu majanduslanguse esilekutsumist. See ei ole aga kindlasti meie ega ilmselt ka mitte Brüsseli huvides.
Heraklese vägitegu
Majandusteoreetiline loogika uute liikmesriikide erikohtlemiseks on seega täiesti jälgitav ja kuuldavasti jagavad seda ka nii Euroopa komisjoni kui ka keskpanga juhtivad ametnikud. Ometi on mündil peale majandusteoreetilise külje veel ka õiguslik ja poliitiline pool.
Tsiviliseeritud suhtlemise nurgakiviks on üldtunnustatud reeglite üldkehtivus kõikide jaoks, keda need reeglid puudutavad. Praegusel juhul on need kaks minu arvates igati asjakohast arutluskäiku omavahel vastuolus ning see asjaolu tekitab probleeme nii kandidaatidele kui ka vastuvõtjatele.
Laiemas plaanis kinnitab aga nimetatud vastuoksus tõsiasja, et sedavõrd erineva poliitilise, majandusliku ja keelelis-kultuurilise taustaga seltskonna ühtesulatamine majandusteooria skeemidele vastavaks optimaalseks valuutapiirkonnaks on ülesanne, mille kõrval kahvatuvad isegi Euroopa omaaegse esiheerose Heraklese üldse mitte tühised saavutused kuningas Augeiase tallides.
Ühtlasi lubavad praegused vaidlused aimata neid probleeme, millega 30-liikmeline keskpanga nõukogu üsna lähemas tulevikus kokku hakkab puutuma. Olgu siin meenutatud USA endise riigipea Bush vanema omaaegse majandusnõuniku Richard Baldwini sõnu, kelle arvates ei suuda säärane seltskond tõenäoliselt isegi õhtusöögi kohas kokku leppida.
Mida sellest kõigest järeldada? Esialgu ettevaatlikult vahest ainult seda, et Helleri ja Haeki mantlipärijate leib ei paista lõppevat. Hea seegi.