Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2053525t1h95b3.jpg)
Juba ainuüksi asjaolu, et Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo dokumendid olid enne Veskimäge põhjalikult läbi uurimata, näitab, et eesti ajalookirjutusel on pikk tee käia.
Kohe alguses ütleb Veskimägi, et see ei tule objektiivne raamat, loobudes niiviisi mitmekülgsest ajalookäsitlusest. Ent see ei välista kriitikat raamatu aadressil olgu siis subjektiivne kriitika subjektiivse teose kohta.
Kronoloogiline ülesehitus
Veskimägi annab teada, et raamat on üles ehitatud kronoloogilisel põhimõttel, alates 1944. aastast, mil Eestisse tungisid taas punaväed, ja lõppedes 1956. aastal.
Kuid ehk on kronoloogiline ülesehitus raamatu puuduseks. Veskimägi laotab meie ette pildikesed EKP Keskkomitee büroo argipäevast ja visandab sel moel ka ENSV valitsemise, kuid ei laienda oma uurimust (muidugi võib öelda, et see polnud ka eesmärk).
EKP Keskkomitee büroo dokumentides on ju laokil terved omaette thrillerite teemad, mida saanuks dokumentidest alata ja laiemalt lõpetada. Kas või pakiline küsimus, kuidas määrati kindlaks sõjajärgne ENSV piir. Või kuidas Porkkala baasi ohvitserid ENSVsse tulid.
Thriller on meelelahutus, saab alati öelda. Ent võib-olla on eesti lugeja ära teeninud ka üksikasjalikud käsitlused mingite kindlate teemade kohta, mitte ainult Nõukogude süsteemi hukkamõistu.
Kaks narratiivi
Ajalehes võrduks see sellega, kui me trükiks ära linnavalitsuse teated, ilma et heidaksime mingile teemale üksikasjalikuma pilgu. Välispoliitiliselt on samas oluline hoida kommunismi kuritegude hukkamõist üleval, kuid kas kodune publik peab taas kord lugema lihtsat ülevaadet eesti kommunistide kriminaalsest ja lodevast käitumisest? See on ju põhimõtteliselt teada.
Seega on raamatus ENSV valitsemisest vaid kaks suuremat narratiivi kuidas ENSV juhid lasid endal Moskval pidevalt tõmmata-lükata ja kuidas Ivan Käbin sillutas teed enda võimulepääsemisele, tõugates «troonilt» Nikolai Karotamme. Aga ma siiski ei julgeks sajaprotsendiliselt nõustuda Veskimägi väitega, et Läti NSV juhid suutsid oma eesti kolleegidest sirgema seljaga Moskva ees seista. Iga liiduvabariigi staatus polnud ainult kohalike juhtide otsustada ja tegemist polnud pelgalt võidujooksuga suuremate privileegide järele Moskva võis vajadusel kohelda eri liiduvabariike erinevalt.
Ülestõus lõpetas epohhi
Käbin on muidugi huvitav kuju. Veskimägi tekitab dokumentide põhjal intriigi ja kindlasti aimuks siit korralik biograafia kauaaegse ENSV juhi kohta. Ma ei tahaks, et see kõlaks kui riigireetmine, kuid kindlasti peaksime saama lugeda lisaks Konstantin Pätsile ka näiteks Ivan Käbini, Karl Vaino ja kas või Arnold Rüütli elulugu.
Raamat lõpeb Veskimägi isikliku muljega, kui ta kuuleb BBC uudiseid Ungari ülestõusu mahasurumisest 1956. aastal. Niisiis mitte Nikita Hrutovi salajane kõne Stalini kohta, vaid Ungari ülestõus samal aastal oli see, mis lõpetas ühe epohhi Eesti ajaloos. Kustus lootus saada kuskilt välisabi ja sai karmilt selgelt, et elada tuleb Nõukogude süsteemis pikka aega.
Lugeda tasub raamatut kindlasti. See tekitab vajaduse kindlaid teemasid põhjalikumalt uurida ja loodetavasti saavad siit praegused ja tulevased ajaloolased inspiratsiooni sõjajärgsete teemade arendamisel. Sest nagu Veskimägi on näidanud, jätkub neid kuhjaga.
Raamat
Kaljo-Olev Veskimägi
«Kuidas valitseti Eesti NSV-d»
Varrak 2005