Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2053667t1h5de8.jpg)
Miks ma pole seni intervjuusid andnud?
Esiteks pole ma loomult südamepuistaja tüüp ning rasketes olukordades ei suuda üldse kellegagi rääkida, isegi mitte lohutajatega, seda enam ajakirjanikega. Seni olengi rääkinud peamiselt vaid lastega. Pealegi andsime juba abikaasaga pressile kaks avaldust, kus väljendasime sügavat kahetsust ja palusime toimunu pärast rahva käest vabandust.
Ma ei ole tegelikult selline «raudne leedi» nagu väljastpoolt paistab, olen lihtsalt küllalt suletud ega näita eriti välja, mis minus toimub. Näiteks sellest, et mind esimesel koolipäeval kividega loobiti, rääkisin esimest korda alles 40 aastat hiljem.
Erinevalt paljudest inimestest, keda rasketest asjadest rääkimine kergendab, aitab mind pigem endassesulgumine. Saan nii, endaga üksi olles, ise pikkamööda asjadest üle. Tungiv surve saada intervjuusid sundis veelgi enam kapselduma, seda enam, et mõne intervjuunõudja puhul tundus eesmärgiks olevat pigem verelaskmine kui asjade selgitamine, vältimatute netikommentaaride sõimust rääkimata.
Teine ja tegelikult peamine põhjus oli aga see, et mul polnud toimunust tegelikult mingit ülevaadet. Ei saanud ma ju tugineda üksnes «Pealtnägijale», nagu enamik seniseid, ka väärikaid kommentaatoreid. Tahtsin asjast enne võimalikult täieliku pildi saada, et üldse osata paljudele küsimustele vastata. Just sellepärast rääkisingi palju lastega ning palusin ka neil rääkida oma külalistega, kes teadsid asjaolusid, millega tüdrukud ei olnud kursis.
Nüüd olen palju targem, kuigi ei julge kindlasti öelda, et tean absoluutselt kõike.
Kas president teadis neist pidudest uusaastakõnet pidades?
Absoluutselt mitte! Kõnes oli algul pikem lõik sellest, kui tohutult palju alkoholijoobes ja narkouimas noori on politsei avalikel üritustel tabanud. Hiljem leidsime, et vana-aasta õhtul poleks kohane sellest nii pikalt rääkida. Sisse jäi vaid probleem ise. Sellest, mis meie oma lähiümbruses toimub, ei olnud meil siis veel aimugi.
Mina olin teadlik kahest noorte kogunemisest, kuid ei osanud aimatagi, milliseks need kujunesid.
Ükskord teadsin vaid, et lastel on külalised, teinekord, et peetakse ühe klassiõe sünnipäeva. Sünnipäevi on varasematelgi aastatel peetud, klassikaaslasi pole me kunagi keelanud külla kutsuda ning nendega pole kunagi mingeid pahandusi olnud. Seepärast ei tulnud mulle ka sel sügisel pähe, et peaksin äkki ootamatuid kontrollretki tegema ja vaatama, mis seal tegelikult toimub.
Mis juhtus tänavusügisestel pidudel?
Seekord oli olukord sootuks erinev: esimese lossipeo idee tuli oma kooli vanemate klasside tüdrukutelt, kes kutsusid kaasa tuttavaid täiskasvanud noormehi.
Endast vanemate noorte seltskond tundus meie lastele ilmselt atraktiivne ning edaspidiste pidude põhitegijad jäidki samaks. Paaril korral valgus lisaks veel hulk kontvõõraid, kes helistasid üksteisele ja kellele nende lossis viibivad sõbrad käisid välisust avamas.
Lapsed ei kutsunud endale külla võhivõõraid täisealisi noori. Kui neid polnud ka just 50, vaid tunduvalt vähem, nagu nüüd on tuvastatud, siis sellist massi külalisi ei osanud mina küll uneski näha, ka lapsed polnud selliseid kogunemisi planeerinud.
Meie tüdrukud olid peopaiga perenaised, kuid nende hooleks oli eeskätt külaliste järelt koristamine, nii pidude ajal kui nende lõppedes. Joogid toodi kaasa ja, nagu hiljem selgus, võeti ka meie isiklikust puhvetist lisa. Süüa neil pidudel polnudki, välja arvatud sünnipäeval, kus sünnipäevalaps väikese seltskonna jaoks natuke sööki kaasa tõi.
Mis siis veel erilist juhtus?
Kord käsid kolm-neli noormeest (vanemate klasside tüdrukute täisealised sõbrad, k.a Marek, kes hiljem «Pealtnägijale» intervjuu andis) saunas ja mullivannis, sellest näidati ka pilte. Nagu selgub, käis mingi kamp täisealisi võõraid noori kord meie magamistoas, kus soriti riidekappides, varastati esemeid. Sellest rääkisid nii Marek kui ka see respublikaanist baarineiu, kes Õhtulehes esines, ja see osutus tõeks.
Muu hulgas avastasin hoopis hiljem, et oli kadunud üks minu ehe, kuid see leiti hiljem juhuslikult Helena toa sahtlist lõngakerade alt. Ilmselt tahtis keegi (tütarlaps?) ka selle kaasa võtta, kuid hiljem pidas paremaks see kuskile ära poetada.
Käidi aiapoolsel katusel, samuti aias, kust toa poole oli tõesti koodlukk. Pööningu kaudu käidi ka lipu lähedal. Seal käisid kolm-neli noormeest ja mulle jäi arusaamatuks, kas mitte ka see Res Publica neiu, kes rääkis katusel käimisest. Lipu rüvetamist olevat küll plaanitud, kuid see osutus tehniliselt ja füüsiliselt võimatuks. Ometi on mõned poliitikud korduvalt rõhutanud, et rüvetati riigilippu. Kas ma näen tonte või oli see siiski mingi ettekavatsetud, kuid ebaõnnestunud provokatsioon?
On tõsi, et valvepolitsei kuulis kord ülakorruse fuajees müdinat ja teatas sellest sekretärile, kes läks vaatama ning nägi lapsi koridorist tulemas ja trepist alla jooksmas. Kuid mingit korralekutsumist polnud, ja selleks polnud ka põhjust. Ilmselt käisid tüdrukud koos paari sõbraga minu kabinetis mingeid materjale välja printimas ning olid teel sealt tagasi korterisse. Nad on seal ikka käinud ja kuskil pole öeldud, et see oleks keelatud. Tõsi, poleks maksnud sõpru kaasa võtta. See polnud seotud pidudega.
Küll olid aga ühe või paari peo ajal käinud külalised Riiginõukogu saali uudistamas. See oli loomulikult korrarikkumine, kuid seal pidude pidamisest pole andmeid.
Leian siiski, et oli ehk veidi ülekohtune kogu süü ainuüksi meie laste kaela veeretada. Ausam ja õigem olnuks seda kollektiivselt jagada.
Lastest ja külalistest
Kõige suurema pettumuse valmistas mulle tegelikult see, et lapsed ei rääkinud, millisteks need peod muutusid ja kes seal käisid. Tüdrukud püüdsid pahandust vältida ning kartsid, et ma enam ei lubagi neil kunagi sõpru külla kutsuda. Tallinna, uude keskkonda tulles oli algul niigi raske kohaneda ja sõpru leida.
Ka ei näinud nad ju paljusid asju ega saanud ka hästi aru olukorra tõsidusest. Nad ei oska veel asju vaadata väljastpoolt, vaid üksnes enda seisukohalt. Näiteks ei nähtud selles midagi erilist, et poisid saunas käisid. Ometi mõjusid just saunapildid «Pealtnägijas» eriti võikalt. Presidendi residentsis oli see kindlasti sobimatu, kuid poiste saunaskäik polnud sellepärast veel mingi orgia.
Tüdrukutele heidan kõige enam ette just asjaolude varjamist ning seda, et pidudele kohe lõppu ei tehtud, kui need kontrolli alt väljusid. Lõpu tegid siiski lapsed ise, kuid alles siis, kui selgus, et meie puhvetist olid kadunud mulle kingitud väga vanad ja hinnalised veinid, mida hoidsin oma juubeliks. Ka siis ei rääkinud nad veel midagi, kuid aimasid, et süüdlased olid nende külalised. Minul oli muidki kahtlusi. Sellega lõppesid ka peod. Ka juurdlus kinnitas, et need lõppesid oktoobrikuuga.
Kõiges on nüüd süüdi meie lapselapsed ja muidugi mina. Ma ei eitagi seda. Kuid pidusid ei pidanud ju ainult nemad. Kaasvastutajad on kõik, ka teised lapsed ja nende vanemad, eriti aga pidudel viibinud täiskasvanud. Kordan peale ühe Maria klassiõe polnud neil pidudel omaealisi, nad olid kogu seltskonnas noorimad. Neid suurel määral lihtsalt kasutati ära.
Minu süü oli eelkõige see, et ma liiga usaldasin oma lapselapsi, samuti nende külalisi. Unustasin vana õpetussõna usalda, aga kontrolli! Ent olukord oli esmakordne ja ootamatu. Varem polnud me millegi sellisega kokku puutunud ega osanud aimata, et midagi sellist juhtuda võib. Laste järel luurata tundus võõras ja sobimatu.
Kuid on 21. sajand ja lapsed on jõudnud raskesse üleminekuikka, eriti avaldub see noorema puhul, kes on väga aktiivne, temperamentne ja rõõmsameelne. Oleme nüüd palju rääkinud, nad on oma vigadest aru saanud. Ka tuleb neil mõnest heast asjast loobuda, kuid kindlasti pole õige neid karistada isolatsiooniga, nagu mõned soovitavad. Selge on, et nad ei kutsu enam külla neid sõpru, kelle pärast pahandused juhtusid, kuid oma eakaaslastega suhtlemise keeldu enda ega nende sõprade vanemate poolt ei pea ma õigeks.
Ma ei taha juhtunut õigustada, kuid pole õiglane ka kujundada avalikkuse ees pilti, nagu oleksid meie lapselapsed mingid joodikud ja luuserid. Meedias on korduvalt mainitud, et lapsed õpivad eliitkoolis. See pole mingi kallis ja uhke erakool, vaid Vanalinna Hariduskolleegiumi põhikool. Koolil pole oma võimlatki, rääkimata basseinidest ja muust sellisest.
Küll peab selles koolis palju rohkem õppima kui tavakoolis. Lapsed õpivad süvendatult kolme võõrkeelt, Helena lisaks vabatahtlikult veel neljandat. Samuti on koolis head võimalused huvitegevuseks.
Mõlemad tüdrukud huvituvad kunstist ja muusikast, käivad maali, metallitöö- ja keraamikatundides. Juubeliks kinkis Maria mulle kauni metallehte ja Helena huvitava keraamilise kompositsiooni. Maria on õppinud ka klaverit ja tegeleb nüüd kitarrimänguga. Samuti huvitab mõlemaid ajalugu, teater ja palju muud.
Laste emast
Kahetsusväärselt toodi kõnealuse looga seoses avalikkuse ette meie probleemne tütar, laste ema. Oleme tõepoolest püüdnud seda teemat vältida, et mitte kahjustada teda ennast, eriti aga lapsi. Nüüd on see juhtunud ja päevavalgele on toodud ka tema ebaadekvaatse käitumise tagamaid.
Maris oli terve, tubli ja armastatud laps. Lõpetas edukalt keskkooli ja astus kunstiinstituuti, jättes mulle kasvatada oma poja. Lõpetas ka instituudi edukalt, kuid end kunstnikuna realiseerida pole kahjuks suutnud, kuigi on vaieldamatult andekas. Süvenesid probleemid tervisega, mis kulmineerusid tema kolmanda ebaõnnestunud abielu ajal. Olles põimunud eriliste isikuomadustega, väljub tema käitumine pahatihti kontrolli alt.
Kuna ta on kinnitanud, et ei suuda oma tervise tõttu pidada püsivat, kindla reiimiga töökohta, loobudes näiteks õpetaja-ametist kunstikallakuga koolis, on isa talle muretsenud piisavalt kinnisvara nii elamiseks kui elatumiseks, millega ta paraku on teinud mõtlematuid tehinguid. Oleme muretsenud töövahendeid, pakkunud võimalusi eksponeerida oma töid jne. Ent ta on alati leidnud põhjusi, miks seda mitte teha.
Ka lastest on ta ise loobunud ja meie juures olla oli nende enda valik. Maria jäi minu juurde kohe pärast lahutust, Helena tuli natuke hiljem. Oleme neid kasvatanud armastusega nagu oma lapsigi. Pojast on kasvanud tubli noormees ja olen kindel, et ka tüdrukud tulevad endaga elus toime. Oleme püüdnud luua neile võimalusi kokkusaamisteks nii isa kui emaga.
Paraku on ema ebaadekvaatsed meedia-avaldused nende niigi hapraid suhteid veelgi enam kahjustanud. Meedia aga õhutab teda üha uusi luulusid välja mõtlema ja perekond on täiesti kaitsetu. Juba ainuüksi laste huvides pidanuks need avaldamata jätma. Nemad ju teavad kogu tõde.
Meil abikaasaga on kõigi lastelastega olnud väga head suhted ning juhtunu ei muuda neid mingil juhul. Lapsed on oma vigadest aru saanud ning meie omadest. Usun, et edaspidi oleme veelgi lähedasemad.
Üldsuse käest palun juhtunu pärast veel kord vabandust ning avaldan sügavat tänu kõigile neile inimestele, kes meid on rasketel hetkedel moraalselt toetanud. Üks hea õppetund oli seegi, et selgus, kes on tõelised sõbrad ja kes seda pole.
Kahjurõõmutsejatele ja parastajatele aga meenutan, et keegi pole kaitstud selle eest, et sama või midagi veel halvemat ei või juhtuda nende endi perekonnas. Ja mina pole siis kindlasti see, kes parastama läheb ja kahjurõõmu tunneb.
Päikest kõigile!
Ingrid Rüütel