Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/13/6250445t1he97b.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2055113t1h2e94.jpg)
Seni linastunud võistlusfilmidest on ilmselt parim olnud Taani-Rootsi ühistöö «Seep» (En Soap). Sisututvustuse põhjal võis Pernille Fischer Christenseni film pigem eelarvamusi tekitada. Et üritatakse justkui seebist üle olevat paroodiat, mis tõestab aga oma haleduses pigem vastupidist. Ekraanil nähtu jättis seevastu meeldivalt sümpaatse mulje.
34-aastane Charlotte vahekord Kristianiga on lõpukorral ja ta kolib teise korterisse. Uues majas osutuvad naise naabriteks 32-aastane Veronica ja miss Daisy. Veronica on tegelikult Ulrik, transseksuaalist mees, kes ootab pääsu soovahetuse operatsioonile. Miss Daisy on aga tema koer.
Milleks meile teleseep?
Nad on üksikud ja nii istuvad nad õhtuti koos teleka ees seebiooperit vaadates. Paraku ei aita ka seep, Veronica manustab suure koguse tablette. Uus naaber Charlotte ei saa omakorda koera häälitsustest häirituna uinuda ja kutsub Veronicale kiirabi. Nad tunnevad vastastikust tõmmet ja nende vahekord jõuab «erootilise tête-à-têteini», nagu on sünopsises selle kohta delikaatselt kirjas.
See kõik on küllaltki seebilik, mida rõhutavad veel kaadritagune tekst ja vahetiitrid (näiteks «Tumedad pilved»). Pluss roosatav õitemeri akna taga nagu mõnes Kesk-Aasia Bollywoodis.
Ent nagu tasapisi taandub õitemeri akna taga, nii hakkavad seebivahu tagant üha rohkem paistma lihast-luust inimesed ja nende inimlikud probleemid. Kas või see, kuidas Kristian ei oska Charlotte tagasivõitmiseks midagi targemat teha kui naise vaeseomaks peksta.
Vahu hajudes selgub, et kõik nad seal kinoekraanil on üksikud ja kompenseerivad tegelikus elus vajaka jäävat telekaekraanilt tulvavat vahtu manustades.
Christenseni «Seep» üksnes selle tõdemusega ei piirdu. Olles seebivahu tagant leidnud reaalsed inimesed, pedaleerib nooruke naislavastaja, kellele «Seep» on esimene täispikk linatöö, nüüd hoopiski tüüpilisi seebi situatsioone ja dialooge.
«Erootiline tête-à-tête» tähendab tegelikult seda, et Charlottel ja hormoonravi saaval Veronical ei tule tegelikult midagi välja. Siis naaseb Kristian suure lillebuketiga. Hommikul Charlottele oma tundeid kuulutama tulnud Veronical on nüüd võimalus neid hoopis Kristianile avaldada. Seejärel leiab aga kurvastusest tuba koristama asunud transseksuaal läbilappamata posti seast kauaoodatud kirja, milles ta soovahetuse operatsioonile lubatakse.
Film lõpeb uksekellaga: Charlotte on omakorda oma tunnetes selgusele jõudnud ja trepist korrus allapoole Veronica juurde tõtanud. Mis ootab ees meie kangelasi? Kas ihaldatud operatsioon või traditsioonilisem mehe-naise suhe?
Christenseni «Seep» mängib oskuslikult anrireeglitega, andes neile teistsuguse sisu. Pluss arvestatavad näitlejatööd: David Dencik Veronicana ja Trine Dyrholm Charlottena. Film on esimese pääsukesena valminud Taani uue(nenud) filmide subsideerimissüsteemi New Danish Screen raames.
«Seep» tuletab meelde paari-kolme aasta taguseid taani filme Berlinalel: inimlikult mõistvad humoorikad psühholoogilised draamad. Mille filmikarbil võinuks olla märkus: best before. Sest järgmisel aastal tuli uus, eelmist väljavahetav sarnane projekt. Kus, ütleme, juubeli asemel oli matus, aga ülejäänus kõik sama, et inimlik ja humoorikas ja mõistev jne.
Mängides teleseebi reeglitega, neile kenasti sisukamat sisu pakkudes, jääb Christenseni «Seep» ometi sügavamas plaanis anri vangiks. Sest mille poolest erineb tõeline kunst seebist?
Seep pakub meile sassi läinud inimsuhteid, mida rohkem sassis, seda seebim, seda dramaatilisemalt peaks mõjuma avatuks jääv finaal (avatuks ennekõike mõistagi järgedele). Kunst seevastu pakub mingit omapoolset elukogemust, kordumatut ja isikupärast.
Mitte et viimane Christenseni «Seebis» suisa puuduks, aga see on ikkagi seebilõhnane ning jätab filmi pigem best before-kategooriasse. Kummatigi on tegu võistluskava seni parima tööga.
Kübeke Eestit
Paarkümmend paarikümne tuhande seas. Umbes nii näeb välja eestlaste ja muu ilma filmirahva esindatuse vahekord Berlinalel. Ometi on meid siin märgatud.
Näiteks Moskva filmiharidusega ja pikemat aega Saksamaal elanud Katrin Lauri lastefilmi «Ruudi» turulinastusel ei mahtunud kõik filmi näha soovijad saali äragi ja nii on Allfilmi produtsent Piret Tibbo tulemusega igati rahul.
Veel on filmiturul meilt Peeter Simmi äsja ekraanile jõudnud «Kõrini!» ja Kaaren Kaera «Malev». Pluss kaks dokumentaali, mida samuti turul pakutakse: Hardi Volmeri «Mees animatsoonist» ja Ivar Heinmaa «Afganistani armid».
Peeter Urbla «Stiilipidu», millest ju Shooting Starsi meiepoolne nooruke staar Maarja Jakobson tuult tiibadesse kogus, on aga leidnud enesele eraldi levitajafirma EastWest Filmdistribution GmbH.
Nimetatud levifirma, nagu nimigi lubab oletada, on keskendunud peaasjalikult Kesk-Ida-Euroopa filmile ja nende kataloogist leiab lisaks «Stiilipeole» veel Poola, Balkani maade ja Läti filme.