Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristina migun kehastab eestlase võidutahet ja eneseületust
Kes ei teaks või poleks kuulnud eesti koorilaulu klassikaks peetavat Martin Körberi laulu «Mu isamaa armas» ja selle teise salmi algust: «Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal!» Millele järgneb lohutus viljakandva mullaga.
Mis siis!? Kui pole kulda maapõues, siis võib leida seda inimestes. Tänaseks kahekordne olümpiavõitja Kristiina migun ongi üks niisugune Eesti kullatükk. Kui peaks juhtuma, et kunagi mõni meie allikatest uhub leidja sõelale kullakämbu, siis nimetatakse see kindlasti Kikuks.
«Kutsuge mind Kikuks!» hõiskab Kristina presidendile ja ajakirjanikele. Ja kuidas saabki ametlikest kõrgustest kohelda inimest, kelle lapselik õhin, vahetu rõõm ja siirus rabavad jalust ka kõige skeptilisema kodaniku. Ühtäkki tunneb kogu Eesti, et tema ongi selle uskumatult armsa, nii rõõmu- kui kurbusepisarates, lootustes ja tahtmistes, pettumustes ja võitudes ikka lihtsalt Kikuks jääva lapse ema ja isa.
Neil ülevail hetkil ununeb isegi hind, mida Kiku perekond, hooldemeeskond, arstid ja nõuandjad, kõik temaga ühes taktis rühkinud kaaslased on pidanud oma närvide, kulutatud aja ja energiaga maksma.
Spordis võisteldakse mitte ainult tulemuste ja teiste võistlejatega. Eeskätt on see eneseületamise draama. Sellele kaasaelamine muudab ka kaasaelajaid endid suuremaks. Võit, mille nimel ollakse valmis eneseohverduseks, puhastab meid kõiki.
Eks ole! Eks tänu Kristinale tunneme, et oleme meiegi siin kodus paremad, puhtamad, õnnelikumad. Eks tunneme, et oleme ikka üks vägev suusariik ja võime oma rinda taas uhkusest paisutada. Aga selleks oli vaja ühte kullatükki, ühte Kikut.
Muidugi kripeldab süda edasi. Süües kasvab isu: äkki kukub kolmaski kuld. Ja kui veel Andrus ja Jaak midagi lisavad, noh, siis tõuseb pidu taevani. Aga poole taevani küünib see juba nüüdki.
Kristina migun ise pidas teist kulda koguni esimesest olulisemaks. See oli tema unistus, sest kümme kilomeetrit klassikat on suusaspordi sümboldistants. Võistluse lõpul Eesti Raadio reporterile Tarmo Tiislerile antud intervjuus pakatas Kiku rahulolust ja küsis retooriliselt selle tunnistuse lõpuks: «Eks olen ju tõeline eestlane, et just võitu sellel distantsil tähtsaks pean!»
Oled, Kristina, oled! Need võidud on sinust vorminud tõelise eestluse sümboli, millega astud teiste Eesti olümpiavõitjate kõrvale, kelle nimed kirjutatakse kullaga Eesti ajalooraamatusse.
Sealt loevad järeltulevad põlved sõnumit, mille tänu sinule tulevikku oleme läkitanud: «Me suudame!»