Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt, mida meile meedia vahendusel araablastest ja araabia riikidest luuakse, on enamasti üsna ühekülgne. Kui vaid uudiseid kuulata, võib jääda mulje, et islamiriigid kubisevad hullumeelsetest terroristidest ning igaüks, kes sinna satub, peaks hoolikalt jälgima, et talle järgmisel hetkel pomm pähe ei kuku.
Ometi pole enamik meist ühtegi araablast ega moslemit oma elus kunagi kohanud. Samuti on meie teadmised islamist tõenäoliselt samuti keskmiselt kasinad.
Vägivallatsev islam
Võib jääda mulje, et islam kui religioon ja ettekujutus elust on väga vägivaldne ning selles pole kohta konfliktide rahumeelsele lahendamisele. Samuti võib usufanaatilist terrorismi lihtsameelsete inimeste puhul kasutada edukalt ateismi propagandana. Pole ju keeruline püha sõda kuulutavale pommipanijale juurde kleepida kommentaari: «Vaadake vaid, milleni religioon võib inimest viia.»
Uurides ajalugu, võib märgata sedagi, et ka ristiusku levitati vere ja vihaga, kannustatuna poliitilistest ambitsioonidest ja pühakirja väärtõlgendustest. Nimetades end nüüd kristlikuks kultuuriruumiks, näib siinmail kristlus enamiku jaoks päädivat siiski Kristuse sünni tähistamise ehk jõuludeks nimetatud osturalliga.
Ma pole islami alal mingi asjatundja, kuid religiooni üldiseid aluseid mõistes on raske uskuda, et islami õpetuse tuumaks saaks olla midagi muud kui inimese areng ning tema ülendumine. Seetõttu peab sealgi leiduma väärtusi, millest meil oleks midagi õppida.
Pühaduse probleem
Läänemaailm näib olevat jõudnud staadiumi, kus õieti miski pole püha. Ühest küljest pole siin ka eriti midagi imestada, kui kirikuisad jäävad vahele enda jutlustatu eiramisega ning riigijuhid korraldavad klounaadi. Kurb on aga näiteks see, et ülimalt pragmaatiliseks muutunud ühiskonnas hääbub aktiivne respekt vanema põlvkonna vastu. Seades primaarseks nüüdisaegsust ning tehnoloogiliste uuendustega kaasaskäimist, muutuvad vanema põlvkonna elukogemused ebapraktilisteks.
Samuti hääbub respekt vaimsete pühaduste vastu. Milleks kummardada jumala ees, kui ta ei anna seda, mida ma soovin või milleks muretseda hiiepuude hävitamise pärast, kui sinna rajatav äriline ettevõte end kiiresti ära tasub. Õnne saab ju ostukeskusest.
Seetõttu võib paljudele «läänlastele» olla ka mõistetamatu, miks ühe prohvetiks nimetatud isiku pilamine võib nii palju pahameelt ja lausa agressiooni tekitada. Tolle prohveti tähendus tema järgijatele jääb siin mõistetamatuks.
Aga eks oma särk on ikka lähem. Seepärast võib selgituseks tuua näite sellest, kui keegi püüaks läheneda tänaval võhivõõrale inimesele ning alustada kompromissitut sõimu tolle inimese ema, isa ja abikaasa aadressil.
Loomulikult võib solvaja apelleerida sõnavabadusele, kuid päris inimsuse vastaseks ei saa pidada sedagi, kui solvatu teda sinise silma või vähemasti vastusõimuga kostitab. Muhameedlasele on aga prohvet Muhamed südamelähedasem ja austusväärsem kui ükski sugulane või sõber.
Me võime küll nimetada seda sõnavabaduseks, kui igaüks ajab suust välja, mida sülg sinna toob. Võime seda pidada ka demokraatia tunnuseks.
Ometi ei näi see osutavat kultuursusele ja samuti mitte vaimsele mõistvusele. Kui piisavalt provotseerida, ilmuks maailma ilmselt veel rohkem terroriste ja märatsejaid, kui neid praegu on. Ja kui seda tehaksegi, küllap on see siis kellelegi kasulik.