«Kolme katku vahel» algas juhusest

Eesti Vabariigilt elutööpreemia pälvinud Jaan Kross on peaaegu sama vana (või pigem noor) kui Eesti Vabariik ise. Foto: Peeter Langovits

Üliõpilane Mari-Liis Helvik intervjueerib eile elutöö preemia saanud kirjanikku Jaan Krossi, kelle ühe tähtteose «Kolme katku vahel» ilmumisest möödus sel kuul 35 aastat.

Kes meist poleks lugenud Jaan Krossi teoseid «Wikmani poisid», «Tahtamaa», «Kallid kaasteelised» või «Kolme katku vahel» osasid. Palju me aga teame, kuidas, mis ajenditel ja asjaoludel see või teine raamat sündinud on? Kross räägib tetraloogia «Kolme katku vahel» eelloo.

Kross kajastab oma ajaloolises proosas mõndagi – arhitektuuri külluslikust kirjeldamisest inimsuhete keerulise sasipuntrani. Eespool nimetatute vahele jäävad pealtnäha ebaolulised tegelased – tavalised inimesed, kellele kirjanik suurt tähelepanu pöörab. Oli ju Balthasar Russowgi kord lihtne inimene...

Alustame algusest. Palun, kirjeldage eeltööd tetraloogiale «Kolme katku vahel». Kust pärineb see tohutu ajalooline taustmaterjal?

Mis nüüd tohutu... see on välja mõeldud.

Kuid siiski...?

Jah, seda küll, mitte just päris välja mõeldud. Nojah, siis tuleb nähtavasti alustada tutvustust, kuidas ma teema juurde sattusin. See oli umbes kuuekümnendate lõpus. Ühel päeval nägin oma suurt vaenlast ja sõpra Lembit Remmelgat, kes oli lükatud ära kirjanike liidu sekretäri ametipostilt ja oli Tallinnfilmis stsenaariumide osakonna juhataja. Meil oli mõneti isegi pinev vahekord ja ta ikkagi tõlkis «Švejki» – väga terane tüüp ja me saime hetketi päris kenasti läbi.

Edasi kujunesid asjad nii, et ta pidas mind kirjanike liidu trepil kinni, me elasime juba ühes Harju tänava majas, kuhu me kolisime 1962, ja ütles nii, küll nöökimisi, kuid juhuslikult ka päris tõsiselt, et kuule, meil oli kõrvalmajas möödunud nädalal jube tähtis koosolek, igasuguseid Moskva bosse oli siin koos...

Ja mis kõige naljakam – üks siis tunnistas, et tema on küll Eestis esmakordselt, ta pole siin enne käinud, aga tuleb välja, et siin elavad ka just nagu inimesed ja päris huvitav on.

Ta vaatab siin huviga ringi... aga meil on üks asi puudu, mille tõttu meid ju praktiliselt üldse mitte pole olemas, tähendab, meil puudub täiesti suur süžeeline sügavmõtteline ajalooline film. Jaa... aga miks te seda siis ei tee?

Oleks tarvis ära teha. Kuid raha on vaja – jumaluke, seda on ju kõik kohad täis! Ja tema pika jutu lühike mõte on, et kas mina võtaksin kätte ja kirjutaksin stsenaariumi.

Siis hakkasin vaikselt mõtlema, et äkki satun kujutlema tegelasi, kes võiksid stsenaariumi juures tulla kõne alla.

Leidsin, et üsna tüütu ülesanne. Lembitud ja muud olid kuidagi juba käsitletud, enamik minu arvates halvasti, neil pole enam värskust ja ära nähverdatud.

Läks umbes kaks nädalat, ja hiljem olen ma – nähtavasti väikese liialduse korras – väitnud, et samal tänavakivil kohtasin ma Remmelgat ja vestlesin temaga natuke... kus kohtasin Harju tänaval akadeemik Kruusi.

Teadsin teda natuke ja olin tema kasupoja hea sõber, ta oli salliv, kusjuures mina olin nolk ja tema akadeemik, aga ma selle all eriti ei kannatanud. Kruus võttis mul teisest nööbist kinni ja küsis, kas ma olen uudist kuulnud.

Paul Juhansen olevat kirjutanud ja trükkinud Manas, kirjandusajakirjas, artikli Balthasar Russowi päritolust. Juhansen oli mõni nädal tagasi tõestanud, et tema on eestlane. Mina olin täpselt sobiva figuuri otsingul.

Mulle tundus, et ma võiksin selle lausa leidnud olla, ja võtsin Russowi kroonika kätte. Leidsin, et see sobib. Ja siis oli Remmelgas see, kes ütles, et see on autobiograafilist sõna täis – identsus linnaga ja kõik... – jaa! – Balthasar oli kolm korda abielus ja sina oled...!

... ja päritolu Kalamajast?

Jaa. Kalamaja ongi... mingil määral see, mis mängib.

Kui tegelaskuju oli selge, kuidas siis töö edasi läks, kui palju kasutasite arhiive? Kas kroonika oli kõrval?

Kuidas muidu – ikka kasutasin! Mitte just kõrval (kroonika), aga läbi lugesin ta ikka paaril korral.

Räägime autobiograafilisusest. Palju on räägitud, et «Kolme katku vahel» on autobiograafiline. Kas ja mil määral te seda tunnistate? Kas on võimalik üldse kirjutada nii, et ei ole autobiograafiline?

Ma arvan, et kui kirjanikul ikka mõistus peas on, ei raiska ennast sel määral, et ta kirjutaks lausa ebaautobiograafilist teost, vaid ta kasutab ju ikka enda maailma ära, mingil määral, ülekantumas, otsesemas või vahendlikumas mõttes.

Aga kus on sobivaid küsimusi, normaalne oleks, et ta kasutab, ja olen seda küll teinud... nii Russowis kui ka teistes...

Usust. Balthasar näeb noorena maajumalat, samas läheb Saksamaale õppima usuteadust. Mida ta õigemaks pidas?

Iga arukas inimene, kellele võimalus avanes, läks tol ajal usuteadust õppima.

Siiski, miks te maausu temaatika sisse tõite?

Oleksin enda arvates eksinud, kui oleksin seda ignoreerinud. Sellest oli veel nii värske ja kahvane mälestus... kui natukegi allikaid vaadata, see oli päris aktuaalne teema.

Maajumala nägemist meenutab ta täiskasvanunagi, olles kristliku kiriku õpetaja. Kas ta püüab seda ignoreerida?

Ega liiga reaalselt ei saa seda võtta, see oli visiooni tasandil rohkem. Liiga tõsiselt ta seda ei saanud võtta, aga... ta kahtles võrdlemisi meeleldi.

Kas kirikuõpetaja saab lubada visioone kuraditest?

Jaa! Kristus isiklikult õiendas nendega üsna palju, nii et kindlasti saab! Mida kaugemas minevikus, seda rohkem.

Olete ühes oma artiklis väitnud, et elamiseks on vaja pääseda sisemiste ja välimiste käskude vahelt läbi. Möödapääsmatute sabasule kaotustega. Kas Balthasar pääses?

No kõiki sabasulgi ta ju ei säilitanud, mõne kaotas. Üldiselt pääses läbi.

Kas siia võib võrdusmärgi tõmmata teie ja Balthasari vahele, kas teie pääsete ka?

Sabasulekaotusi on olnud, aga ma pole neist skandaali tõstnud.

Russow oli kroonikakirjutaja. Aga kas ta oli rohkem ajaloolane ja filosoof või kroonik? Või mõlemat ühepalju, milline võiks olla nende vahekord?

Näeksin meeleldi, kui ta oleks ajaloolasliku ülekaaluga, ja tundub, et vist oligi, sest kui ülekaalus olnuks kroonik, raamatupidaja-tüüp, siis ta oleks igavam mees. Ta pidi olema natuke mahlakam.

Küsimus inimestest Balthasari ümber. Kumbi olid Balthasari ümber rohkem – kas neid, kes teda usaldasid, või neid, kes umbusaldasid nagu Maidel?

Maidel on mitmesuguste sisekompleksidega, kuid samasugune vorst nagu ta ise... ta teeb endale jõudumööda vähe muret. Võimalikke vastaseid ei võta ta tõsiselt. Vaid kõige tõsisematel juhtudel on ta sunnitud neid tõsiselt võtma... ta oli üsna suveräänne isand. Tal ei ole vaja targutada. Tema kiusatus on hoogsam kui tema.

Lõpetuseks – kirjeldage oma kirjutamise stiili. Kas teie puhul saab rääkida mingist kindlast loomeperioodist või loote kogu aeg ja püsivalt?

Loomeperiood... keeruline termin, kuigi täiesti olemas ja väidetakse olevat soliidne termin. Tundub naljakas.

Enam-vähem olen saanud tähelepanu ja käed vabaks, kui pean peatüki valmis kirjutama, siis tuleb seda lihtsalt teha, istuda hommikul laua taha ja kirjutada. Kui on otsustatud, et tuleb kirjutada, siis tuleb kirjutada. Peaksin ütlema, et olen kirjutamist nautinud. Peaaegu kuritegelikul määral.