Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
Kuivavõitu sügise tõttu on madalavõitu järvede jääkaane all varuks vähevõitu hapnikku ning kalade massisurm tõotab kalastajatele viletsavõitu õngitsemisaastat.
Tartumaa keskkonnateenistuse kalandus- ja jahindusspetsialist Aimar Rakko puurib Nõo-lähedase Suur-Karujärve poolemeetrisse jäässe augu. Raskuseks seatud mutrivõti sikutab enda sabas auku hapnikumõõtja anduri.
Mõõturi ekraanile ilmub esialgu number 3,5. Pisitasa hakkab see väiksemaks kerima, kuni peatub 0,6 peal. See tähendab, et Suur-Karujärve vees on hapnikku üle kolme korra vähem, kui loetakse kalade ellujäämise kriitiliseks piiriks.
«Kui hapnikusisaldus on kaks milligrammi liitri kohta, pole kalad veel surnud, kuid neil hakkab tekkima tõsiseid ainevahetuse häireid,» selgitab Aimar Rakko.
Selle kohta öeldakse, et järv ja temas leiduvad elusolendid on ummuksis.
Elu ja surma piiril
Mõnisada meetrit edasi, kus maa järve sopistub, leiab Rakko üsna lähestikku kolm kaldaäärset lahvandust. Ühte neist vuliseb pidevaile miinuskraadidele vaatamata tilluke roostekarva ojake.
Lahvanduse pind kihiseb keredest ja sabadest justkui keedes. Lähemal uurimisel selgub, et valdavalt vaksapikkused särjed vonklevad üsna uimasena ega page liginevate inimeste eest kaugemale kui poole meetri sügavusele põhja. Sest lahvanduses on vähemalt esialgu hapnikku ja hapnik on elu.
«Selles järves pole vesi veel haisema hakanud, mis näitab, et viimase piirini pole asi jõudnud,» nendib Rakko, «aga hapnikusisalduse järgi on selge, et nõrgemad kalad surevad nüüd üksteise järel.»
Nn mädamunalõhnaga vesi on kindlasti tuttav paljudele tiigiomanikele, kes talvel jääaugust saunavett ammutanud või seal end karastamas käinud.
Rakko sõnul hakkab vesi haisema, kui hapnikusisaldus on langenud nulli lähedale ning orgaanika anaeroobse lagunemise tulemusel tekib divesiniksulfiid ehk väävelvesinik.
«Sellistes tingimustes hakkab surema ka põhjaloomastik, näiteks ujurid ja sääsevastsed,» märgib Rakko.
Kaladele on toksiline väävelvesinik nagu viimne surmahoop. Elu aga näitab, et ülivisa koger võib elada tiikides üle ka kõige lootusetumana paistva olukorra. Visaduselt järgmine uimeline on linask.
Suur-Karujärve lahvandustes kalaraipeid silma ei torka. Küll on veepiiril lumel verejälgi, mida on lihtne seostada siit jupi aja eest lendu tõusnud vareseparvega. Sanitarid juba laipu vedelema ei jäta.
Verevi samuti nutune
Tartumaal on Aimar Rakko leidnud juba praegu ummuksis olevat ka näiteks Elva Verevi järve. Sealgi oli hapnikku 0,6 mg/l.
Hapnikupuudus tabab talve teises pooles kõige suurema tõenäosusega madalaid umbjärvi ehk järvi, millesse ei suubu ojasid-jõgesid ning mille keskmine sügavus jääb alla kolme meetri.
Ometi on kümneid surnud särgi ja ahvenaid leitud juba päevi tagasi ka Verevist, mille suurim sügavus küünib tervelt 11 meetrini.
Aimar Rakko sõnul on Verevi häda aastakümneid kestnud reostamine.
Alles 2002. aastal juhiti Verevi järvest mööda Käo-Kingsepa oja, mis transportis järve Elva reoveepuhasti biotiikide heitvee.
Verevisse settinud lämmastiku ja fosfori varal kosuvad kenasti mikrovetikad ja veetaimed. Nende eluringi täitudes algab lagunemine, mis kulutab ära palju vees lahustunud hapnikku.
Abinõusid kasinalt
«Verevi järve puhul võiks aidata selle puhastamine setetest,» tõdeb Rakko.
«Aga esiteks on see väga kallis töö. Teiseks tuleb seda teha väga oskuslikult, sest kui sete vees segi ajada, on oodata to-hutut vee õitsemist, mis lõpeb jälle kalade surmaga,» selgitab ta.
Emajõe Suursoos ähvardab massisurm Leegu ja Kalli järve kalu. Aimar Rakko sõnul tagab aga seal kalavarude kiire taastumise ühendus Peipsi järvega.
Aimar Rakko sõnul on madalate järvede ummuksisse jäämine valdavalt looduslik ehk loomulik protsess.
Seda saaks ära hoida vaid inimtegevusest rikutud veekogudes, taastades nende kunagise seisundi.
Näiteks Suur-Karujärv, mis pool sajandit tagasi põldude edukama kuivendamise nimel meetri jagu alla lasti, tuleks taas üles paisutada.
«Teoreetiliselt oleks muidugi võimalik jää alla õhku pumbata ja abi oleks ka lume jäält äralükkamisest: mikrovetikad hakkavad valgust saades fotosünteesima ja hapnikku tootma,» räägib Rakko. «Kuid nende ettevõtmiste puhul tekib alati küsimus, kas see vaev ja kulu end ära tasub.»
Ummuksis järved
Hapnikupuudusse kipuvad külmadel talvedel jääma eeskätt vähem kui kolme meetri sügavused umbjärved. Seda soodustab suur taimetoitainete sisaldus vees ehk reostatus lämmastiku ja fosforiga.
Jäävabal ajal on Eesti järvede vee hapnikusisaldus 1015 milligrammi liitri kohta. Kriitiline piir, mille juures tekivad kaladel tõsised ainevahetuse häired, on umbes 2 mg/l.
Ummuksisse jäämise eest hoiab väiksemaid veekogusid kuigipalju suurte jääaukude raiumine, rohkem aga jäält lume äraajamine.
Allikas: Tartumaa keskkonnateenistus