Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2058955t1h12c6.jpg)
Eesti suuruselt teise mööblitootja AS Thulema üles ehitanud ning sel nädalal maha müünud August Kulli kinnitusel ei ole mõtet asju poolikult teha ja iga firma eesmärk peab olema areng.
Sellega, et tema ühes äripartneri Margus Proosiga ei oleks firmat enam kiiresti edasi arendada suutnud, põhjendabki Kull otsust ettevõte järgmistele omanikele üle anda.
Kuigi Postimehega kohtudes ei ole Thulema nõukogu esimees Kull sisuliselt juba mitu päeva selle firma omanik, vaid pelgalt palgatöötaja, räägib ta mööblitööstusest ikka veel kui oma lapsest.
Ja nii tõenäoliselt veel mõnda aega, sest nagu tema kolleegid kinnitavad, teeb ta asju sisemiselt põledes ja kogu oma hinge neisse pannes.
Firma saavutused
Sama möönab ka Kull ise ning meenutab aastatetagust seika, kui ta kell kaheksa õhtul oma kabinetist väljudes kontorist ühtegi kolleegi eest ei leidnud ja selle pärast pisut solvunud oli.
«Mulle tundus, et tegutseme kõik ühise asja nimel ning seda tuleb teha kellaajast hoolimata,» meenutab Kull. «Ja järsku, kui mul olid parimad mõtted tulnud, ei olnud mul seda enam kellegagi arutada.»
Thulemat on hingega üles ehitatud juba 1992. aastast ja Kulli hinnangul on päris hästi hakkama saadud. Seda hoolimata tõsiasjast, et nende kaup on keskmisest kallim. Eelmise aasta lõpetas firma ligi viie miljoni krooni suuruse kasumiga vähem kui sajamiljonilise käibe juures.
Thulema mööbel on Eesti parimate disainerite looming. Nagu kulutulest on ettevõte eemale hoidnud allhanketöödest ja kogu jõud on panustatud sellele, et firmamärk räägiks iseenese eest.
Kulli sõnul oli müük aga paratamatus, sest Thulema on enda kätte võitnud kolmandiku Eesti mööbliturust, millest enamat on peaaegu võimatu saavutada.
Hästi läheb firmal ka Lätis ja Leedus.
Müük arengu nimel
«Tuleb edasi areneda ning meil oli valida, kas teha seda suure vaevaga ise või anda firma üle uutele omanikele, kelle pagas oleks nii raha kui ka teadmiste poolest meist parem,» leiab ta.
Peamise põhjusena, mis firma arengut takistas, ei nimeta Kull mitte raha, vaid just oskusteabe ja müügikanalite puudust.
«Uute omanike Wallenium Grupi ja Soome Puustelli koostöös saab Thulema endale hea positsiooni Soome turul ning võimalused sealt kaugemalegi minna,» selgitab Kull.
«Oleksime põhimõtteliselt suutnud ka seda teha, kuid kui uutel omanikel kulub selleks maksimaalselt aasta, siis meil oleks läinud neli-viis,» märgib ta.
Nii tuli müügiotsus Kulli väitel suhteliselt kergelt, sest firmale tuleb see selgelt kasuks. See ei tähenda siiski, et 14 aastat tööd ja aega nõudnud firma ei oleks talle ikkagi nagu oma laps.
Küsimusele, kas müük kiskus ka pisara silma, vastab Kull: «Võib-olla».
«Aga see ei pea olema tingimata kurbusest,» lisab samas. «Ma olen näinud ka isasid, kes poetavad pisara, kui nende tütar altari ees on.»
Kull lubab Thulemas jätkata vähemalt suveni, sest kokkuleppel uute omanikega jääb tema ülesandeks seniste ja uute tegevussuundade liitmine. Pärast seda on mees aga vaba kui tuul. Mida edasi teha, ei oska ta veel öelda. Või siis ei taha.
Ühes on Kull aga kindel mõne uue ja suhteliselt eduka firma käivitamine ei oleks tema jaoks probleem. «Mahult Eesti keskmiku suudaks ma küll üles ehitada,» kinnitab ta. «Ja see ei pea tingimata mööbli vallas olema. Huvitavaid valdkondi, kus tegutseda, oleks küll.»
Rohkem aega perele
Kogu oma senise elu on ta siiski veetnud mööbli ja puidu sees. Esimese hariduspaberi sai Kull 1975. aastal toonasest Tallinna Kärberi nimelisest kutsekeskkoolist mööblitisleri erialal. Pärast seda õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis puidutöötlemise tehnoloogiat, misjärel asus tööle Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadis.
Samas ei ole välistatud, et ka Kull järgib oma suure konkurendi Standardi direktori Enn Veskimäe eeskuju ja ostab oma loodud firma mõne aja pärast uutelt omanikelt tagasi. Kulli kinnitusel on see võimalus põhimõtteliselt olemas, iseasi aga, kas ta seda ka teeb.
Kindel on aga see, et firma müük tähendab Kulli jaoks rohkem aega perele, kus on kasvamas kaks pisikest põnni. Esimesest abielust on Kullil ka kaks last, kellega ta enda sõnul tihedalt läbi käib.
Saab rohkem puhata ja vabadust nautida. Kõige muu kõrval armastab Kull näiteks mägedes matkata ja väikest viisi ronida. Kull pole küll nii fanaatiline kui tema äripartner Proos, kes üritas ka Everesti tippu jõuda, kuid 6000 meetrist kõrgemal on käinud ka tema.
Kulli spordiarmastusest räägivad legende ka tema kolleegid, kelle sõnul meenutavad firma ühisüritused vahel spordipäeva, kus armu ei anta ja sunnitakse pingutama.
Kull ainult muigab selle jutu peale ning ütleb, et meeskonnas on kõige olulisem ühtsustunde saavutamine, sest nii tegutsetakse ühise asja nimel.
---------------------------------------------------------------------
Teised temast
Martin Pärn , disainer, paljude Thulema kollektsioonide autor:
Mul on August Kulli raske iseloomustada, sest olen Thulemaga päris tihedalt seotud.
Suur osa toodetest on minu loodud. Thulema on Eestis üks väheseid, kes pöörab oma toodangu disainile suurt tähelepanu. Disainimisse ei ole Kull väga sekkunud ning on usaldanud spetsialiste.
Ma loodan, et sama liini jätkavad ka uued omanikud, sest minu arvates on just selle pärast Thulemat hinnatud ning küllap jäi see silma ka uutele omanikele.
Ettevõtte võib ju osta tootmisvõimsuse pärast, aga ka brändi ja selle sisu pärast. Minu arvates on praegu tehingu põhjuseks just see teine pool.
Enn Veskimägi , Standardi juhatuse esimees ja osanik:
August Kull on kahtlemata tubli mees, et ta sellise asja püsti on pannud, kuid kahju, et ta sellest loobus.
Ma usun, et põhjendus, nagu suudaks uued omanikud firmat paremini arendada, on õige.
Minule on jäänud mulje, et ta on pisut väsinud, sest viimasel aastal ei ole temalt palju initsiatiivi enam märgata olnud.
Kas Eesti mööblitootmine Kulli lahkumisest midagi kaotab, sõltub uute omanike plaanidest.
Inimesena on Kull väga tore ning oleme mitut puhku ka koos olnud. Seltskonnas on ta lõbus ning mõistab nalja visata ja natukene ka napsu võtta.