Samasuguse elegantsiga nagu Lennart Meri kritseldas Washingtonis USA presidendi gloobusele risti, leidis ta Tallinnas lahendusi sisepoliitilistele probleemidele, kirjutab Toomas Sildam.
Ta ei jätnud kahtlust: Eestile on kombeks üks president korraga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga kodus võis Lennart Meri hääles kõlada ka metalli.
«Olen tänulik neile, kes seadsid mind üles Isamaa kandidaadina riigipea kohale. Olen samas pettunud neis, kes lootsid selle kaudu kujundada käepikendust valitsusele, täitevvõimule.»
Aasta pärast Meri valimist presidendiks oktoobris 1993 võttis ta Mart Laari valitsust avalikult noomida, öeldes paljudele meeldesööbinud lause:
«Eestile on kombeks üks president korraga.»
Kolm kuud hiljem oli Meri aga Laariga sedavõrd vastakuti, et õhus levis põhiseadusliku konflikti kõrbelõhna.
Isamaa populaarsus vajus kuristiku poole ning Laar ja tema meeskond otsustasid vangerdada. Majandusminister Toomas Sildmäe, rahandusminister Madis Üürike ja välisminister Trivimi Velliste pidid valitsusest lahkuma.
Laar tegi Merile ettepaneku nimetada uueks välisministriks senine kaitseminister Jüri Luik, kelle portfelli saanuks Indrek Kannik, majandusministriks pidi hakkama Kalle Jürgenson ja rahandusministriks Heiki Kranich.
Meri aga keeldus valitsusremonti toetamast ega kirjutanud Kranichi ja Jürgensoni ministriks nimetamise otsusele alla.
Kurjustas Laariga
Laari tagatoas, kus kitsas ring poliitikuid ja nõunikke langetas tähtsaid otsuseid, räägiti, et presidendi puiklemise põhjuseks on tema inimlikult soe läbikäimine Sildmäega, keda ta pole nõus ohverdama.
Meri palus riigikogus erakorraliselt sõna ja andis loole hoopis teised värvid. «Valitsuse remont ei ole malemäng kinnisesse ümbrikusse suletud salakäiguga,» rääkis ta parlamendi kõnetoolis 11. jaanuaril 1994.
«Mul on kahju, et peaminister Mart Laaril puudus riigimehelik vaist Isamaa enda huvides tagasi astuda, sest Isamaa kriis on eeskätt peaministri enda kriis,» ründas ta Laari. «Valitsuse remont säilitab senise valitsuspraktika ja seniste poliitiliste otsuste kujunemise mehhanismi valitsuslaua asemel kõrvaltoa suletud uste taga.»
Ometi nõustus Meri sellesama parlamendikõne lõpus Laari pakutud valitsusremondiga:
«Kriitilistel aegadel on poliitikute kohus esineda mitte Andrese ja Pearu rollis, vaid Eesti riigimeestena.»
Sama järeleandlik ei olnud Meri aga valitsuse suhtes 1995. aasta sügisel, kui siseminister Edgar Savisaare kohale tõusis poliitiliste kõneluste salalindistamise kahtlus. President marssis Eesti Televisiooni stuudiosse, kus luges «Aktuaalse kaamera» algusminutitel ette avalduse, milles teatas, et demokraatia on hädaohus ja tegemist on Eesti Watergateiga.
Peaminister Tiit Vähi palus Savisaar ametist vabastada ja Keskerakond lahkus valitsusest.
Ajakirjanduses ilmus sel ajal Savisaare erakiri Merile soovitus, et Meri ei kandideeriks teist korda presidendiks, sest olevat omal ajal olnud seotud KGBga.
Meri jättis kirjale vastamata ja valiti 1996. aasta sügisel taas presidendiks.
Sama rahulikult, aga kindla käe ja meelega vabastas ta järjestikku ametist kaks kaitseväe juhatajat, Aleksander Einselni ja Johannes Kerdi. Meri näitas mõlemal korral, kes on Eestis riigikaitse kõrgeim juht (president, ütleb põhiseadus) ning et armeejuhid ei ole põhiseaduslikud institutsioonid, vaid presidendi ja valitsuse käsu täitjad.
Sügisel 2000 sai taas peaministriks nimetatud peaminister Mart Laar mõned hallid juuksed juurde. President Meril tekkis idee, et Eesti iseseisvuse taastamise 10. aastapäeva 20. augustit 2001 tuleks tähistada kahe- kuni kolmekümne maailma endise juhtpoliitiku küllakutsumisega.
Valitsus pidanuks selleks raha andma, aga see olnuks köömes võrreldes korraldusliku peavaluga, mida tähendanuks külalised alates USA ekspresidendist George Bush seeniorist.
Kui Postimees septembris 2000 sellest kirjutas, libises järgmisel päeval toimetuse faksimasinast välja kolm paberilehte. Meri veeretas tipp-poliitikute suurkutsumise idee oma välisnõuniku õlgadele. Ja jätkas ehtlennartlikult tulevikku suunatud pilguga:
«Praegu ei ole aeg otsida pidutsemiseks ettekäändeid. Praegune aeg nõuab Eestilt lahenduste otsimist Eesti probleemidele. Neid on küllaga.
Näiteks: kas meie ja Euroopa Liidu vahemaa väheneb, püsib või suureneb? Kas oleme mõistnud, et investeerimine haridusse ja kultuuri on kindlaim viis kiirendada vahemaa vähenemist? Kas haldusreform vähendab või suurendab valitsuse haldussuutlikkust? Kuidas toetada Eesti ettevõtjaid, kes on suutnud luua uusi töökohti ja vähendada tööpuudust? Missuguseid eesmärke saavutame?
Ning ennekõike: kas oskame piiri tõmmata demokraatia ning korralageduse, anarhia, antisemitismi ja ekstremismi vahel? Mida tähendab Eesti kodanikule sisemine julgeolek ja usk õigusriiki?»
Kunagistele tipp-poliitikutele Tallinna-kutseid ei saadetud.
Meri küsilaused on aga kui tänase päeva jaoks kirjutatud.
Nahutas ametnikke
Praeguse raudteetüli taustal tasuks meenutada ka Meri sõnu 2000. aasta iseseisvuspäeva kõnest: «Kiilun siia vahele oma kriitilise suhtumise meie elektrijaamade erastamiskavadesse, mis ei vaata piisavalt strateegilistesse kaugustesse ja võivad probleemide lahendamise asemel probleeme tekitada.»
Kõige rohkem said Merilt sarjata ametnikud. «Ametnikkond on igas riigis niisama oluline nagu hammasrattad kellavärgis. Kuid kella me ei muretse ometi hammasrataste pärast, vaid selleks, et õiget aega teada, et oma aega õigesti hinnata,» rääkis ta ühes uusaastakõnes.
Meri ei peljanud vahedaid ütlemisi, kui lootis tulu tõusvat.
«Ämbrisse astumine, skandaal, katastroof, sügav hämming ning «au ja väärikuse» kaitsmine kohtus on Eesti Vabariigi kodaniku igapäevane lugemisvara. Rahval on õigus küsida: kas see ongi Eesti Vabariik? Ei, mu kallis rahvas, see ei ole Eesti Vabariik. See on Eesti Vabariigi vaht, mille riisume kulbiga kokku ja heidame solgiämbrisse. Kui mitte varem, siis valimiste aegu. Seda me teeme ühiselt ja teeme senikaua, kuni vahtu enam ei ole.»
Uus president valitakse sel sügisel ja uus riigikogu järgmisel kevadel.