Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/04/21/353347t1hb613.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2060109t1hba8a.jpg)
Täna meenutan koos kaasaegsetega Lennart Meri tegusid ajas.
Sel nädalal ei suutnud end kruvida argilainele ja teha tavalist intervjuud.
Võtsin ette augustis 2001 ilmunud, enda koostatud kogumiku «10 aastat uut Eestit». Selles raamatus on eraldi alapeatükk «President Meri 10 tegu». Meri teod sõelus ja mõtestas viis aastat tagasi raamatu jaoks Urmet Kook.
Raamatu «10 aastat uut Eestit» ridu üle lugedes tekkis tahtmine meenutada lühidalt iga tegu ning iga teo puhul küsida kelleltki lühikest arvamust; kelleltki, kelle puhul võiks eeldada, et ta teab midagi just seoses selle konkreetse teoga.
Nägin kohe, et tahaks arvamusi Tiit Pruulilt, Mart Laarilt, Jüri Luigelt, Siiri Oviirilt, Johannes Kerdilt. Kõik nad olid parasjagu maailma eri punktides. Omamoodi sümboolnegi. Lennu lennutas (tegusõna, mis justkui olekski Lennarti hüüdnimest tuletatud) lisaks riigile ka vajalikud inimesed maailma.
--------------------------------------------------------------------
Valimine presidendiks, suvi-sügis 1992
1. juulil 1992 teatas Mart Laar, et valimisliit Isamaa esitab presidendikandidaadiks Eesti suursaadiku Soomes Lennart Meri.
Järgmise päeva Postimehes rääkis Meri: «Nõustusin, sest tajun aega, ja aega on meil napilt. Aeg töötab meie vastu, aga mitte see ei tee mind murelikuks. Mind teeb murelikuks hoopis see, et ohutunne ei ole puudutanud rahvast. Meie väheste ajavarude, majandusvarude ja inimvarude juures tuleb eesmärgid määratleda selgesti, kõneleda otsekoheselt ja tegutseda külmavereliselt.»
20. septembril avanes rahval põhiseaduslik võimalus valida riigikogu ja ühtlasi ka taasiseseisvunud Eesti uus president. Arnold Rüütel kogus ligi 42% ja Meri ligi 30% antud häältest. 5. oktoobril kogunenud riigikogu esimesel istungjärgul tegid 59 riigikogu liiget Merist presidendi.
Meri pidas oma esimese troonikõne: «Meile vaatab vastu kõhn ja vaevatud Eestimaa, paljude armidega, millest mõned veel veritsevad. Kuid pilk on kindel ja sõbralik. Jah, meid ootavad ees majandusraskused. Aga need majandusraskused lõpevad seda kiiremini, mida kiiremini teie, eesti mehed ja naised, hakkate uskuma oma jõusse ja iseennast jalule aitama. /---/ meie eesmärgiks on rahulik, turvaline Põhjala.»
Toonastes arvamusavaldustes kordus mõttekäik, et Meri ei saa olla kogu rahva president, sest teda ei valinud ju rahvas. Unustati, et sama rahvas oli valinud riigikogu.
Miks just Lennart Meri, küsisin ühelt Lennarti n-ö maaletoojalt, Isamaa toonase valimiskampaania mootorilt Tiit Pruulilt.
Tiit Pruuli:
«Lennart Meri kogu elu oli ettevalmistus vaba Eesti presidendiks saamiseks lapsepõlv Euroopa pealinnades, elukool Siberis, akadeemiline eruditsioon Tartu Ülikoolist, ja ebaakadeemiline öösiti välisraadioid kuulates; raamatud ja filmid väikerahvaste kestmisest.
1992 oli Isamaa ideoloogide ees ülesanne leida vastsele valimisliidule presidendikandidaat, kelle maailmavaade langeks kokku meie kiirete reformide kavaga liitumine moodsa Euroopaga, eraettevõtluse toetamine, moraalne pööre kommunistlikust minevikust demokraatlikku tulevikku. Suur osa nendestsamadest valimisliidu Isamaa ülesehitajatest (Mart Nutt, Jüri Luik, Indrek Kannik jt) olid Meri meeskonna liikmed välisministeeriumist.
Jaan Kross ja Lennart Meri olid kaks väärikat meest, kelle poole pöördusime ettepanekuga kandideerida taasiseseisvunud Eesti esimeseks presidendiks.
Jaan Kross ei lasknud enda presidendikandidaadiks seadmise teemat märkimisväärselt tõstatuda, küll aga suunas meid väga kindlakäeliselt Lennart Meri kui temagi arvates parima kandidaadi juurde.
Kuigi paljud valimiskampaania põhipostulaadid olid Meri liitumise ajaks juba paigas, andis just tema isik Isamaa toonasele valimiskampaaniale tonaalsuse ja laiema sisu. Rahvuslikult meelestatud noored vihased mehed ning kogenud maailmakodanik Meri moodustasid suurepärase, üksteist toetava tandemi.
Loosung «Plats puhtaks!» muutus ka Meri hüüdlauseks. Ja seda kaugeltki mitte kurjaks ega kättemaksuhimuliseks malakaks, vaid intellektuaalseks ja moraalseks lipukirjaks, mille sisu oskas ta ühtviisi veenvalt avada nii Lääne ajakirjanikele kui ka Pärnumaa talupidajatele.
Iga päev valimiskampaanias ning hiljem presidendina tõestas, et Lennart Merist sai kogu eesti rahva president, kes polnud üksnes haritlaste või üksnes põllumeeste või üksnes ettevõtjate liider ja eestkõneleja, vaid oskas oma rahvast näha tervikuna ja kestvana maailma rahvaste hulgas.»
Enesekehtestamine: ei kinnita ministreid ametisse, jaanuar 1994
7. jaanuaril 1994 teeb president Lennart Meri ootamatu otsuse. Ta ei arvesta peaminister Laari ettepanekut ning jätab ametist vabastamata majandusminister Toomas Sildmäe ega kinnita rahandusministriks Heiki Kranichit.
Põhiseaduse kirjaread põhimõtteliselt võimaldasid presidendile sellistki käitumist, kuigi põhiseaduse mõtte tõlgendajate hinnangul rikkus Meri jämedalt põhiseadust.
Reformiminister Liia Hänni, üks põhiseaduse tegijatest ütles: «Presidendi otsus on tõsine katsumus Eesti riigi demokraatlikule olemusele.»
Veelgi varem konkreetsest sündmusest, mis päädis 11. jaanuaril lennartmeriliku hoogsa estiga kirjutada vajalikud allkirjad riigikogu ees, võttis president Meri selge suuna valitsusele vastandumisele. Nii vastandudes eemaldus Meri temast presidendi teinud Isamaast. Algas ka Meri ja Laari müütilisekski räägitud vastasseis.
Väliseks päevapoliitiliseks ajendiks Meri toonasele käitumisele oli valitsuse kava kärpida presidendi eelarvet.
Samas oli nii teadlikult sihikindel eemaldumine kui tee sillutamine selleks, et olla rohkem kogu rahva president. Oli ka kompamine, kuidas põhiseadus tegelikult toimib.
Sel teemal esitasin küsimused toonasele peaministrile Mart Laarile. Lissabonis viibinud Laar ei jõudnud vastusega õigeks ajaks valmis. Jäägu küsimused talle kodutööks.
Kuivõrd andis president Meri käitumises ja tegutsemises näha päevapoliitilist joont?
Kuivõrd andis toona seda käitumist ja tegevust mõtestada kui tema selgelt teadlikku soovi liikuda presidendina oma sõltumatut rada ning kujundada presidendi institutsioon oma nägu?
Demokraatliku riigi kriis ehk lindiskandaal, oktoober 1995
4. oktoobril teatas Vahur Glaase Eesti Päevalehes, et eraturvafirmas SIA tehtud läbiotsimisel leidis kaitsepolitsei lisaks ebaseaduslikele relvadele poliitikute omavaheliste vestluste salvestusi.
Salvestusi oli nii helis kui ka pildis ning kõigi nende ühine peategelane oli Keskerakonna esimees, toonane siseminister Edgar Savisaar.
6. oktoobril pöördus president Meri ETVs rahva poole. «Eesti kaitsepolitsei on konfiskeerinud ühe eraettevõtja magnetofonilinte. Neist on selgunud, et Eesti poliitikuid on pealt kuulatud ja jälitatud. See, armsad kaasmaalased, ei ole enam skandaal. See on demokraatliku riigi kriis.»
Oma erakorralise avalduse lõppu põmatas Meri veel lause: «Kurjus ei kannata päevavalgust.»
Antud oli uskumatult jõuline ja selge hinnang. Ei mingit mängu praegu naljanumbriks muudetud sõnakõlksulises stiilis, et «juriidiliselt on kõik korras».
Savisaar ja temale ustav Keskerakond ei ole Meri sellist sugemist ilmselt suutnud tänaseni andestada.
Meenutage president Meri pidupäevakõnesid vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Neid kardeti, neid armastati.
Meenutage, kuidas viis ja pool aastat hiljem tulistas Meri naeruväärseks Mart Laari pumppüssiga mängimise himu: «Tule taevas appi!»
Juulilepped, 1994
Kui Lennart Meri 26. juulil Moskvasse sõitis, uskusid vähesed, et ta kilbiga naaseb. 16 päeva varem oli Boriss Jeltsin põrutanud, et Venemaa ei kavatsegi vägesid 31. augustiks välja viia.
Kohtumine alanud teravalt. «President Jeltsin nõudis selge sõnaga, et Eesti peab muutma oma seadusi, mis puudutavad Vene sõjaväepensionäre,» rääkis kõnelustel osalenud Mart Helme. Tema sõnul kulus pool tundi, kui selgus, et Eestit ei saa lihtsalt jalaga vastu maad lüües ära ehmatada.
Järgnes kohtumise legendaarseks räägitud-kirjutatud osa, kui presidendid vestlesid, einestasid ja tarbisid veest kangemaidki jooke ning ametnikud sättisid sõnastusi.
Sõbrunenud Jeltsin ja Meri kirjutasid alla Vene vägede lahkumise ja Vene sõjaväepensionäride sotsiaalsete garantiide tagamise leppele.
Jeltsin ütles: «Meie võit!» Meri ütles: «Võitsid demokraatlikud veendumused!» Kodumaal tervitati Merit ka arvamustega, et ta reetis rahvusriigi.
Kelle võit see siis oli? Ning kas Meri tegutsemist annab ka tõlgendada kui selget sõnumit: «välispoliitikat teen mina»? Need küsimused esitasin toonasele välisministrile, praegusele suursaadikule USAs Jüri Luigele.
Jüri Luik:
«Vene vägede väljaviimise kokkulepped, mis Eestis on tuntuks saanud ka juulilepete nime all (sest sõlmiti juulikuus), viisid lõpule Eesti taastamisjärgse lühikese ajaloo ühe tõsisema küsimuse.
Kuigi Eesti oli vabanenud juba 1991. aasta sügisel, olid Eestis endiselt Vene sõjaväebaasid. Suurimad neist Tallinnas ja Kloogal, mõlema baasi relvastuses olid tankid ja soomusmasinad. Oli selge, et Eesti iseseisvus ei ole täielik ja pikaajaline, kui need väed Eestisse jäävad.
Usun, et president Meri võtmeroll vägede lahkumise draamas on üks võimsamaid hetki tema presidendikarjääris.
Meri raius Moskvas presidentide kohtumisel läbi viimased Gordioni sõlmed meie ja Venemaa vahelistes läbirääkimistes. Senistesse lepetesse oli jäänud kaks «auku», vägede lahkumise lõpptähtaeg ja Vene sõjaväepensionäride saatus.
Meri isiksus ja peen inimesetaju võimaldasid tal mõne tunni jooksul saavutada teineteist hindav kontakt president Jeltsiniga, mille tõttu sündiski mõistlik kompromiss.
Eesti saak oli hea: Vene väed lahkusid ühe kuu ja nelja päeva jooksul ning sõjaväepensionäridele elamislubade andmisel hakkas Eesti hindama nende inimeste ohtlikkust.
Vahel unustame, et Vene väed olid Eestis ajaloo mõttes üsna hiljuti, kaksteist aastat tagasi, ja nende lahkumisele on rajatud meie liikmelisus Euroopa Liidus ja NATOs, meie heaolu ja turvatunne.
Hea diplomaadi tunned ära oskusest saavutada ka halbade kaartidega parim võimalik tulemus, hea liidri tunned ära oskusest tajuda ajaloolist võimalust ja julgusest tõusta olukorra kõrgusele.
Meri oli hea diplomaat ja hea liider. Mul on olnud suur au temaga koos töötada.»
Presidendiks tagasivalimine, sügis 1996
Kolm hääletusvooru kahel päeval riigikogus, kui poliitilisel kaalukausil kõõlusid põlised rivaalid Lennart Meri ja Arnold Rüütel, uut presidenti ei andnud.
Eks see oli ka president Meri isepäisuse hind. Poliitikud maksid omal moel kätte, sest president ei arvestavat parlamendiga. Kindlalt oli tulemuse taga ka aasta tagasi sugeda saanud Savisaare ja Keskerakonna kius.
Presidendi valimine suunati äraarvamatule põllule ehk 101 riigikogu liikmest ja 273st kohalike volikogude saadikust koosneva valimiskogu otsustada.
Maaparteid ja Keskerakond tagusid kuumaks teemaks Meri võimaliku seotuse KGBga. Kolm saadikut esitasid kohtule avalduse, paludes kontrollida Meri süümevande tõesust. Räägiti, kuidas Savisaar saatnud Merile koguni autojuhiga kirja, kus soovitas tal KGB-süüdistuste tõttu edasisest osalemisest loobuda.
«Paremat pole,» reageeris Meri, vastates ETV hommikutelevisioonis küsimusele, miks otsustas ta pärast põrumist riigikogus kandideerida ka valimiskogus.
Valimiskogule esitati veel kandidaatidena Siiri Oviir, Tunne Kelam, Enn Tõugu. Valimiskogu teises voorus seljatas Meri Rüütli. Sosistati Tiit Vähi ja Edgar Savisaare tehingust, mis tõi Merile võidu.
Miks jälle Lennart Meri, küsisin toonaselt presidendikandidaadilt, praeguselt europarlamendi liikmelt Siiri Oviirilt.
Siiri Oviir:
«Mäletan valimisstuudiot ETVs. See oli mõni päev enne 20. septembrit ehk päeva, kui valijamehed Lennart Meri uuesti presidendiks valisid.
Saabusime stuudiosse Lennartiga ühel ajal. Ta vaatas elegantse, presidentliku enesekindlusega teisi kandidaate Enn Tõugut, Tunne Kelamit, Arnold Rüütlit. Vaatas ja äkki kallistas mind, ise öeldes: «Sinust, Siiri, võib saada hea president, aga alles pärast mind.»
Pärast aastatepikkust tutvust nägin teda hoopis teisest ja pehmemast küljest. See kallistus oli just see, mida ma tol hetkel vajasin. Lennart Meri tundis hästi inimesi.»
Tsiviilkontrolli tagamine kaitsejõudude üle, 19952000
Põhiseadus ütleb, et president on riigikaitse kõrgeim juht. Meri jaoks ei olnud põhiseadus ainult paber.
President Meri sekkus kaks korda eriti jõuliselt riigikaitse kõrgemasse juhtimisse eesmärgiga tagada selle üle tsiviilkontroll. Mõlemad sekkumised, millega samal ajal jõudis avalikkuse ette vähemal või suuremal määral inetukski läinud üksikasju, tipnesid kaitseväe juhataja tagandamisega.
Esimesena sundis Meri lahkuma Aleksander Einselni (detsember 1995). Augustis 2000 kordus peaaegu sama stsenaarium kaitseväe juhatajaks tõusnud, omal ajal Meri soosikuks peetud Johannes Kerdiga.
Pöördusin küsimustega kindralleitnant Kerdi poole, kes praegu Eesti kaitseväe sõjaline esindaja NATO ja ELi juures.
Olete saanud piitsa ja präänikut ehk tundnud president Meri armu ja hirmu. Millised emotsioonid, mõtted valdasid teid armu ja hirmu tundmise hetkil ning kuidas nüüd neile ajahetkedele tagasi vaatate? Kui põhjendatav oli president Meri toonane järsk tegutsemine?
Johannes Kert:
«Olen õnnelik, et saatus on mulle kinkinud võimaluse tunda Lennart Merit ja töötada temaga koos. Tegemist on vaieldamatult ühe kõige vaimukama ja võimekama inimesega, keda olen kohanud.
Olen kuni tema lahkumiseni meie hulgast talle kaasa elanud. Tsiviilkontrolli küsimus käsitleb nii laia, kompleksset ja Eesti ühiskonna jaoks veel tervikuna avastamata poliitilise kultuuri valdkonda, et vajaks eraldi debatti, politoloogilist uurimust ja miks ka mitte reguleerimist.
Küsimus ei ole hetkega lahendatav ja praegu mitte ka aktuaalne. Praegu on meie riigis leinaaeg.
Leinan suurt Eesti, ka Euroopa riigimeest koos kõigi eestlastega ja Lennart Meri isiklikult tundnud inimestega. Tunnen kaasa Lennart Meri abikaasale, lastele ja lähedastele.»
-------------------------------------------------------
Kert lisas avaldatava teksti väliseltki, et just nii nagu kirjutasin, nii ma ka asjast arvan ja tunnen. Ning et tsiviilkontrolli küsimus tuleks esitada kunagi hiljem, pärast leinaaega.
Siinkohal lõppes minu ruum. Ma ei jõudnudki selleni, et kellegagi arutleda president Meri Eesti Nokia ja tädi Maali otsinguid, tema algatatud kodukaunistamise kampaaniat või pisarateni liigutavat suurüritust «Eesti mäletab».
Minu pisike katse meenutada Merit just sel moel aga kiskus esile, kui suur töö ootab meid ees. Et päev-päevalt, samm-sammult mõtestada tehtut ja Meri pärandit. Hetkel näis see minule veel võimatuna.