Hiljutine uudis selle kohta, kuidas Anto Raukas maineka teadusajakirja Science veergudel kliima soojenemise müüti kummutab, näitab ilmekalt, kui varmalt ajakirjanikud ja avalikkus teaduskonkse alla neelavad.
Ühe teadusmüüdi sünnilugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
10. märtsil ilmus Eesti Päevalehes uudis «Anto Raukas kummutab ajakirjas Science müüdi kliimasoojenemisest» ning samasugust sõnavara leidis ka eelmise laupäeva Postimehe Arteris ilmunud intervjuumaterjalidest Raukasega, eriti Priit Pulleritsu juhtkirjast.
Paraku vajab kummutamist müüt, et Raukas lükkab kliima soojenemise jutu ümber Science'i veergudel. Tema kaasosalusel ilmunud artikkel kannab pealkirja «Viimase mandrijäätumise lõpp Skandinaavia jääkilbi kaguosas» ja täpselt sellest see räägibki.
Artiklisse ei süüvitud
«Artiklis on näidatud, et kui liustikud sulavad, toimub see sageli just kliima külmenemise faasis, sest soojenedes tuleb ka rohkem sademeid, lund maha ja liustikud kasvavad,» võttis Raukas ise eile lühidalt artikli tuuma kokku.
Artikli teised autorid on öelnud, et Skandinaavia jääkilbi kunagise sulamise mõistmine aitab ennustada, kuidas käituvad soojenevas kliimas Antarktika ja Gröönimaa jääkilbid.
Kaasautor Peter Clarki sõnul vastab artiklis antud prognoos küllalt hästi sellele, mida Gröönimaa jääkilbi kohta on ennustatud ta sulab täielikult lähema 1000 aasta jooksul, tõstes maailmamere taset 6-8 meetri võrra. Kliima soojenedes liustikud algul küll kasvavad, aga lõpuks ei suuda sulamistempot ületada ning lagunevad kiiresti.
Need andmed pärinevad Oregoni ja Columbia Ülikooli pressiteadetest. Tallinna Tehnikaülikooli pressiteade algab järgnevalt: «Hirm kliima soojenemise ees on ülepaisutatud,» kinnitab /.../ Raukas teadusajakirjas Science ilmuvas artiklis. Artikli sisu refereerimise või kas või põgusa valgustamiseni ei jõutagi.
Sama joon jätkub EPLi uudises: «Artikkel analüüsib kliimamuutusi Skandinaavia liustiku näitel, väites, et inimtegevuse mõju kliima muutumisele pole nii tähtis, nagu laialdaselt arvatakse.» Tegelikkus: Science'i artiklis pole inimmõjudest ridagi.
Ainsa tasakaalustatud käsitluse selle artikli kohta avaldas 17. märtsi EPLis Tiit Kändler. Ilmselt on ta ka ainus ajakirjanik, kes artiklit oli lugenud ja mõistis, millest jutt käib.
Teised ei suutnud vahet teha Raukase selgitustel artikli kohta ja tema vaadetel kliima soojenemise ja inimmõjude kohta selles protsessis.
Nõrk teadusajakirjandus
Nii sündis segapuder ja ajakirjanduslik mull, kus pandi artikkel rääkima asjadest, mida seal polnud. Seda tunnistas Raukas eile ka ise.
Eesti teaduskommunikatsioon jääb lääneriikidest kaugele maha ja teaduspädevate ajakirjanike nappuse tõttu jäävad kajastamata olulised saavutused või leiavad laia kõlapinda marginaalsed uudised.
Science'is artikli avaldamine on suursaavutus, mida tuleb väärikalt kajastada. Paraku rääkis Eesti meedia sel korral rohkem aiaaugust.