Kadrioru lossi teenijate alevikust 1896. aasta laulupeo paigaks

Kadriorus kunagises lossiteenijate alevikus aadressil Poska 19 asuv ainus seal piirkonnas säilinud mantelkorstnaga maja 1970. aastail...

FOTO: Repro

Endise Kadrioru lossi teenijate alevik asus Poska (endine Liiva) tänava ja Liivaoja ääres, praegusest Koidula tänavast lõunas. See rajati 18. sajandi lossiarhitekti õue ja oranžerii juurde.

Alevik koosnes 27 kinnistust, mis olid hoonestatud vene ridaküla põhimõttel. Tihedalt otsaseinaga tänava ääres asuvad ühekorruselised puitmajad olid kõrgete plankväravatega. Kitsad ja valdavalt pikad kinnistud olid kasutusel peamiselt puu- ja juurviljaaedadena. Järk-järgult lisandusid kinnistutele majapidamishooned, sealjuures suvitajatele mõeldud õuemajakesed.

1834. aasta tulekahjus hävis suur osa lossialeviku hoonestusest, mis taastati ülevenemaalise korjanduse abil. Uued hooned olid klassitsistlike sugemetega: nikerdatud nurgarosettidega aknaraamistused, majanurkadel puitkvaadrid.

Peetri pesuköök

19. sajandil laienes lossialevik Narva ja Tartu maantee poole ning sulandus II eeslinna koosseisu. Hilisematele lammutustele ning ümber- ja uusehitustele vaatamata on Poska tänava lääneküljel paiguti lossialeviku algne hoonestusrütm ja sellele iseloomulikud ehitusmahud veel jälgitavad.

Rohkem kui tulekahi kahjustas Poska tänava puitmaju nõukogudeaegne pikaajaline hooldamatus. Väike rühm maju on säilinud Wiedemanni ja Poska tänava nurgal, millest atraktiivsem on mantelkorstnaga ühekorruseline puitmaja, mis legendide järgi on kandnud ka Peetri pesuköögi nime. Teised mantelkorstnaga majad hävisid või said tõsiselt kahjustada 1834. aasta tulekahjus ning uute majade ehitamise ajal olid mantelkorstnad juba aegunud.

Poska 19 ehk kinnistu nr 360 oli erilise arengulooga. Enne 8. maid 1892 oli selle kinnistu suuruseks ligi kaks hektarit. Kinnistu ulatus Faehlmanni tänavaäärsete kinnistuteni ning laiuti teisele poole Wiedemanni ja Köleri tänavat. 1892. aastal eraldati kinnistust 120-ruutsüllane (1 ruutsüld = ligi 4,5 ruutmeetrit) maatükk Faehlmanni 52 (kinnistu 437 III) kasuks.

Segadus aadressidega

1930. aastail eraldati kinnistust maatükke 23 korral, sealhulgas moodustati 13 uut kinnistut Wiedemanni ja Köleri tänavale. Viimasena eraldus Poska 19 kinnistust 1939. aasta augustis just Peetri pesuköögina tuntud maja. See maatükk sai kinnistunumbri 4999 ja aadressiks Poska 21a. Uus aadress ei jõudnud Eesti Vabariigi ajal juurduda ning Nõukogude ajal kandis see uuesti aadressi Poska 19.

Maade tagastamise tõttu eraldati 1990. aastal Poska 19 uuesti Peetri pesuköögi krunt ning see hakkas kandma aadressi Poska 19a. Et kinnistunumbreid pärast iseseisvuse taastamist enam kasutusele ei võetud, on Peetri pesuköögi kolm erinevat aadressi üksjagu segadust tekitanud.

Poska 19 kinnistu omandas 1861. aasta veebruaris bürgermeister Aleksander Martin Luther. Pärimiste, varajaotuste ja ostu-müügi tulemusena vahetas kinnistu korduvalt omanikke.

1930. aastate lõpus haldas kinnistut Lutheri pärijate volinik doktor Hirsch. 11. augustil 1939. aastal sõlmiti kaks lepingut. Eesti Panga direktor Johannes Rosenfeldt (alates 1940. aastast Raudava) ostis nn Peetri pesuköögi kinnistu ning Herbert Günther sai Wiedemanni tänava poolse kinnistu omanikuks. Sama aasta detsembris ostis selle kinnistu Ernst ja Salme Tiivel. Veel enne Poska 19 jagunemist kaheks oli kinnistu 2690-ruutmeetrine. Nelja elumaja ja kahe abihoone all oli veidi üle 640 ruutmeetri.

Neljast elumajast suurim oli mantelkorstnaga maja. See ühekorruseline, rõhtpalkidest seintega ja pappkatusega maja oli 222-ruutmeetrise põrandapinnaga. Majal oli lisaks mantelkorstnale veel kolm muud korstnat ja kolm sissepääsu, neist kaks tagafassaadilt. Majas oli kaks korterit – üks 6- ja teine 2-toaline.

Wiedemanni tänava äärde jäävas vanas ühekorruselises rõhtpalkidest seinte ja poolkelpkatusega oli vaid üks 5-toaline korter. Pööningukorrust kasutati panipaigana ning elumaja kõrval asus suur palkon. Kahekorruselises paekivist viilkatusega elumajas oli 121 ruutmeetrit põrandapinda. Hoones asus esimesel korrusel üks 5-toaline korter, teist korrust kasutati abiruumidena.

Väikseim elumaja asus Poska tänava ääres – rõhtpalkidest seintega ühekorruselises majas oli üks 73-ruutmeetrine korter. Praeguseks pole seda maja enam säilinud. Kadunud on ka kivipostidega lipikaed ning meetri kõrgune ja 2,5 meetri laiune sepisvärav.

1940. aastal mõlemad kinnistud natsionaliseeriti. Paljudesse tühjaks jäänud korteritesse majutati senisega võrreldes tunduvalt rohkem inimesi. Näiteks mantelkorstnaga maja 6-toalisse korterisse majutati 1950ndail kolm peret (11 inimest) ning teise korterisse samuti kolm peret (vähemalt 8 inimest).

Tuntud inimeste kodu

Poska 19 ja 19a on elanud mitmeid kultuurilooliselt tuntud isikuid. 1914–1925 elas seal Eduard Nottbeck, kes võttis Balti rügemendi koosseisus osa Vabadussõjast, hiljem töötas vannutatud advokaadina. 1939. aastal läks ta Saksamaale, kus töötas riigiametnikuna. Johannes Rosenfeldt (hiljem Raudava) oli alates 1933. aastast Eesti Panga direktor ja kuulus mitmete ettevõtete, näiteks Eesti Mets ja Tselluloosi OÜ juhatusse, Eesti-Nõukogude Liidu Kaubanduskoja, Eesti-Inglise Kultuuriühingu ja Eesti-Rumeenia Ühingu juhatusse.

Korteris 2 elas 1930. aastate lõpuni ajakirjanik Helmut (Helmuth) Schulmann – ajalehe Revalische Zeitung majandustoimetaja. Schulmann oli ka Eestimaa Saksa Teatri Seltsi juhatuse liige.

Korteris 3 oli elupaik majandustegelasel August Kapsil. I maailmasõja ajal töötas ta 36. korpuse postiasjanduse ülemana. Eesti Vabariigi rajamise ajal tegutses Posti Peavalitsuse ülema abina. Kaupmehena alustas 1918. aastast, kui asutas firma A. Kapsi ja Ko. A. Kapsi osales AS Massoprodukt mööblivabriku, Kindlustus-selts Eesti Tallinna osakonna, Eesti Elektrotehnika Liidu jt ettevõtete ja organisatsioonide töös. 1934. aastal ostis ta kõrval asunud Wiedemanni 13.

Kinnistu kuulub Eesti kultuurilukku ka seetõttu, et osal sellel maa-alal ja selle ümbruses, s.o Köleri ja Vesivärava tänava vahelisel alal toimus 1896. aasta juunis Eesti VI üldlaulupidu.

Tagasi üles