Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vox Populi» argipäeviti Kuku raadios
Üks roomaja liigub Maarjamaa poole. Ablas kiiskavate silmadega sisalik, kes mitte tuld ei purska, vaid hoopis mesikeeli sosistab. Kui sa aga seda sosinat kuulama jääd, on juba hilja. Siis oled tema toidulaud ja truu alam. Ei, mitte täiesti ei õgi ta sind, vaid üksnes sinu hinge. Zombi kest jääb alles. Nii on ta alla neelanud mõne suurema linna. Kuid tema isu on täitmatu sarnaseks peab saama kogu Maarjamaa
See pole rahvamuistend. Isegi mitte kirjanduslik lugu. Sulge haarama ja sellises võtmes kirjutama sundis mind asjaolu, et sattusin ateljees laua taga töötades kuulama saadet «Vox populi». See oli okk, millest niipea ei toibugi. Kas ma kuulan tõesti vaba Eesti raadiojaama? Kas Eesti on üldse vaba või on aasta 1983?
Saatejuhid püstitasid teema «Kas Eesti peab toetama vabadust ja demokraatlikke valimisi Valgevenes?» Kuuldud arvamused võtsid jalust nõrgaks ja ajasid iiveldama. 90 protsenti saatesse helistajatest avaldasid laustoetust Lukaenka reiimile, vähe sellest kõlasid ülistused «kuidagi äraelamisele», «tasuta lõunatele» ja sellele, kui hea on, kui «isake» annab tööd. Vähe sellest, üha enam võttis pöördeid nõukogudeaegne nostalgia ja halli võrdsustamise ülistus.
Kas tõesti rääkis seesama rahvas, kes seisis Balti ketis? Kas see ikka tõesti oli «rahva hääl» või olid rääkijateks erandlikud friigid? Ja siis mul välgatas: kõikidel sovetlust ülistanud kõnelejatel oli ühine, kergelt määratav kõnepruuk. See oli kõnepruuk, mida kasutavad paraku ka mõned Eesti suurema erakonna toetajad, esimeses lõigus mainitud roomaja ohvrid. Omal ajal ajasime me selle eluka ära. Vaid Valgevenes sai ta redutada. Vankuval sammul tuli ta tagasi ja uskuge või mitte: ta samm vaid tugevneb.
Kas tõesti ei leidu piisavalt mõtlevaid inimesi, kes näevad lisaks pakutavatele toiduraasukestele ka olendi kiiskavaid silmi. Kas tõesti on 50 aastat teinud enamiku meist zombideks. Ma ei taha seda uskuda, me ei tohi seda uskuda. Pöördun Sinu poole, mõtlev Maarjamaa kodanik. Ainult Sina võid oma kodu lohemao eest päästa. Need on mõtted, mis minus seda saadet kuulates pulbitsema lõid. Ja ikkagi, laenates Franz Kafkalt: «Inimesed, olge valvsad see roomaja ei ole kaugel.»