Rahvaliidu teabejuhi etteheited tabavad vale märki
See oli kümnendi eest, kui ilmus veel ajakiri Luup, mil levis arvamus, et tolle väljaande ülesanne on ministreid pukist kangutada. Aga selgi arvamusel, nagu kinnitab Luubi tollane peatoimetaja, nüüdne lehekirjastaja Peep Kala, pole tõega midagi pistmist. Sellist eesmärki polnud ajakirjale mitte keegi mitte kunagi seadnud, väidab ta.
Ometi esines Rahvaliidu teabejuht Agu Uudelepp üleeilse Postimehe arvamusküljel sõnavõtuga, kus lahkas, miks «ajakirjanduse tõsimeelsed katsed kedagi ametist priiks saada ei ole vilja kandnud». Ja jõudis järeldusele, et meedia impotentsuses on süüdi selle skandaalihimu, mis on muutnud avaliku arvamuse süüdistusterahe suhtes immuunseks.
Paraku pole põrmugi õige ega õiglane mõõta ajakirjanduse potentsi sellega, kui mitu ministrit või muud juhtivat riigiisa jaksab meedia ametist kangutada. Esiteks, nii nagu kümnendi eest, pole see ajakirjanduse ülesandeks nüüdisajalgi. Ja teiseks, mis eriti tähtis, ükski ajakirjanik ega isegi mitte terve toimetus suuda parimagi tahtmise juures ühtegi patustajat pukist minema lüüa. Seda saavad teha vaid teised poliitikud.
Isegi kurikuulsas Watergatei skandaalis, mida populaarkäsitlustes on peetud ajakirjanduse suurvõiduks võimu üle, oli meedia roll teisejärguline. Washington Posti reporterid Bob Woodward ja Carl Bernstein on isegi korduvalt tunnistanud, et nende osa afääri tagamaade avamisel ja president Richard Nixoni ametist tõukamisel on tugevasti liialdatud ja ülemütologiseeritud.
Poliitikuid sunnib tagasi astuma ennekõike see, kui teised poliitikud neil jalgealuse tuliseks teevad. Nagu näiteks Watergatei skandaalis. Ajakirjandus aitab vaid näidata, kelle jalgealust ja mille eest tuleks tuliseks kütta.
Uudelepa järeldus, et ajakirjanduse suutmatus ministreid ametist kangutada näitab meedia impotentsust, on ekslik. Süüdistuse, miks paljud poliitikud pattudest hoolimata pukki on jäänud, oleks ta pidanud suunama hoopis kõigi ülejäänud poliitikute vastu. Siis oleks ta märksa täpsemalt märki tabanud.