Põhja-Tallinna kinodes sai peale filmide vaadata ka näitemänge

Skala kino hoone Vabriku tänavas. Foto: Repro

Rändavad laadatrikimehed näitasid 19. sajandi lõpukümnendil Tallinnas valguspilte, mida ajalehtedes reklaamiti udupiltidena.

1896. aastal ilmus ajalehes Revaler Beobachter sensatsiooniline uudis Edisoni kinematograafi etendustest 21. septembril Tallinna börsihoones (Pikk 17). Üldse anti Tallinnas etendusi 13 päeval ja kuni neli etendust päevas.

Esimene kino Elektro Biograf alustas tegevust 1907. aasta detsembris. Sellele lisandusid peagi ka uued, sealhulgas Kalamajas.

1910. aastal alustas Soo 13 (tollal Uus-Kalamaja 9b) tegevust Erfuri kino. Vanemad elanikud mäletavad, et kuna piletihind oli madal (5 kopikat), said kinos käia ka vaesemad. Pileti eest sai vaadata mitu seanssi järjest.

Vaesele rahvale jõukohane

1913. aastast kandis see kino nime Lõbustus. 1919. aasta märtsis võeti kahjumiga töötav karskusseltsi kino Lõbustus linna hoolekandeosakonna alluvusse. Et ka vaesemale rahvale kinos käimine jõukohane oleks, alandati pileti hinda ühelt margalt 60 pennile. 1919. aasta aprillis otsustas linna hoolekandeosakond kino enampakkumisel eraisikule välja rentida.

Seejärel tegutses samas majas lühikest aega Säde kino, mille omanikuks oli J. Must. 1919. aasta septembris tehtud ülevaatusest selgub, et kino inventar koosnes 30 laud- ja üheksast vineerpõhjaga toolist, Dietrichi vabriku klaverist ning gaasiahjust.

Soo 13 tegutsenud kino nimetati peagi ümber Marsi kinoks, 1926. aastal Ekspressi kinoks ja 1927. aastal kandis see Venuse nime. Kino vahetas ka tihti omanikku: 1921. aastal oli omanik V. Roman, seejärel Ferdinand Reinu, Johan Raud ning Eduard Roman. Kinopiletid maksid kümnendi keskel 10, 20 või 30 marka.

Väikeses ooteruumis paiknes kassa, ooteruumist läks kaks ust saali ja üks tänavale. Saalis oli 150 kohta, toolid olid lahtised või väga nõrgalt kinnitatud. Peale toolide olid saalis pingid. Kino ei vastanud juba 1920. aastate keskel aasta-aastalt rangematele tuletõrje- ja ehitusnõuetele. Linnavalitsuse korraldusel suleti kino 1927. aasta mais. Kindlasti mõjutas seda ka asjaolu, et majas oli olnud kaks tulekahju.

Filmid ja näitemängud

Teine Kalamaja kino asus Vabriku ja Valgevase tänava nurgal ja kandis oma tegevuse algusest, 1923. aastast peale Skala nime. Filme näidati spetsiaalselt kinoks ümber ehitatud, tulekindla laega hoones, mis oli varustatud tolle aja kohta korralike tuletõrjevahenditega.

Peale filmide sai seal näha ka näitemänge. 1926. aastal, kui kino kuulus Johannes Rauale, võeti maha näitelava tuleohtlikud seinad.

Kolmas Kalamaja kino, Diana paiknes Kopli 2. 1935. aastal valmisid arhitekt Eugen Habermanni projekti järgi Diana uued ruumid Kopli 8.

Huvitavaks kõrvalepõikeks oli see, et Pealinna Teataja andmeil taotles Eino Salumaa 8. detsembril 1937 endise kino Diana ruumides Kopli 2 ajutise loomaaia avamist. Et ümberehitus nõudis suuri kulutusi, jäigi see vaid plaaniks.

1930. aastatel oli kavas rajada veel mitmele poole Kalamajja uusi kinosid, näiteks Graniidi tänava kivimajja. Projekt oli valmis, kuid mingil põhjusel jäi kino ehitamata.

Pärast Nõukogude baaside rajamist pidi Eesti riik muretsema Punaarmeele elu- ja muid ruume. Püüdes mitte anda ettekäändeid uuteks nõudmisteks, tegutses Eesti valitsus neil päevil oma tahtest sõltumata tavatult karmilt oma rahva vastu. Riigikaitse sundkoormatiste seaduse järgi kohustati lühikese ajaga Nõukogude sõjaväele andma ka Diana ruumid, mis hiljem erandina anti rahvale tagasi.

Nõukogude aeg tõi kinode repertuaari suuri muudatusi. Idanaabrite filmide osa suurenes järjepidevalt. Iga kino etteotsa määrati usaldusmees, kes pidi jälgima kompartei juhiseid. Näiteks 19.–25. augustini 1940 näidati Skalas filmi «Inimene relvaga», 26.–28. augustini aga filmi «Maksimi tagasitulek». Need ümberkorraldused viisid selleni, et kinos käis tollal tavatult vähe rahvast.

Lähedal Kopli tänavas asus Diana kino. Et seal nii palju Nõukogude filme ei näidatud, mõjutati kino filmikapitali-, lõbustus- ja Punase Risti maksuga. 25. jaanuaril 1941 andis ENSV Kinofikatsiooni Valitsuse juhataja käskkirja Skala sulgemise kohta alates 1. veebruarist 1941.

Üheks Kopli elanike populaarseks kokkusaamiskohaks oli kohalik Kopli kino, mis töötas Vene Balti asunduses juba 1918. aastast alates. Kopli kino omanik oli 1919. aastal Sergei Voinov.

Mõningaid pidepunkte Kopli kino kohta leiab tuletõrje ettekirjutustest. 1921. aasta ülevaatusel leiti, et kino ooteruumis üles seatud lauad ja pingid ei vasta nõuetele. Ooteruum täitis ka koridori aset. Selle välisukse ligidal oli üles seatud einelaud.

Orkestriruumiga kino

1923. aastal kasutati Kopli kino ka näitelavana, mille ees oli orkestriruum, kus enamasti mängis klaverimängija tummfilmidele taustaks. Kinol oli laudpõrand ja kahes reas klapptoolid. Läbipääsud asusid seinaäärtes ja keskteljel. Saali tagaosas paiknes loož.

Tuleohutuse reeglid järjest karmistusid ning 1927. aasta ülevaatusel leiti, et kuna kinohoone on puidust, peaks etenduste ajal olema sisse seatud tuletõrjevalve.

Alberti (Roo) 3 alustas 1923. aastal tegevust Säde kino. Praeguse Roo tänava kinos oli 78 istekohta ja kaks tooli politseinikele. Kino omanik oli Eduard Inthal ja seal näidati peamiselt tummfilme, mida saatis klaverimäng.

Kino on kandnud hiljemalt 1927. aastal Luxi ja 1930. aastal Ilo nime. Et tollal karmistati pidevalt heakorra- ja tuletõrjenõudeid, kontrolliti kino tihti.

Näiteks 1927. aasta 12. septembri ülevaatusel leiti, et kassaruumis on lahtised juhtmed, klaveri juures asuv seinakontakt koos kaitsmega vajab väljavahetamist, puudusid avariilambid, korras polnud kaitsesiibrid aparaadiruumis.

Normide rikkumiseks peeti sedagi, et aparaadiruumis polnud vee- ja liivaämbreid ning filmide kast ei olnud heas olukorras. Ka tuletõrjevoolikut peeti kõlbmatuks. Raskesti täidetavaks nõudeks oli teise väljapääsu rajamine. Puuduste kõrvaldamiseks anti aega üks kuu. Kinoomanik täitis need nõuded ja kino sai edasi tegutseda.