Seadusega sätestatud õigus olla harimatu

FOTO: Postimees.ee

Paari nädala eest saatis õiguskantsler Hugo Treffneri gümnaasiumile (HTG) märgukirja, milles leidis, et koolis õpetatava religiooniõpetuse kohustuslikkus humanitaarsuunal õppijaile on Eestis kehtiva seadustikuga vastuolus, ning tegi ettepaneku kõrvaldada religiooniõpetus kohustuslike ainete hulgast.

Selle sammu kavandamiseks andis ta koolile kuu aega.

See kiri pälvis arvukate endiste ja praeguste treffneristide tähelepanu ja nördimuse. Internetis on algatatud HTG religiooniõpetuse kohustusliku ainena määratlemise õiguse toetamiseks allkirjade kogumine, mis jõudsalt edeneb.

Sellele petitsioonile alla kirjutanute ja paljude teiste Treffneri kooliga seotud inimeste reaktsioon näitab, et veel kord tuleks võtta arutelu alla religiooniõpetuse sisu, vajalikkus ning õiguslik seisund Eesti koolihariduses.

Ei ole usuõpetus

Religiooniõpetuse arutelud on pahatihti kantud liigsest emotsionaalsusest ning vääritimõistmisest, mis tuleneb sarnaste terminite läbisegi ja vales tähenduses kasutamisest – ei saa rääkida objektiivselt, kui neid erinevalt mõistetakse.

Paljud on tulihingeliselt religiooniõpetuse vastu, arvates, et see on usuõpetus. Viimane aga tähistab usulise kasvatuse osa, millega teadlikult ja tahtlikult üritatakse suunata õpilaste maailmavaate ja väärtushinnangute kujunemist «kõlbelise kasvatuse» vaimus.

Kardetakse, et religiooniõpetuse varjus või suisa avalikult hiilib kooli kiriku(te) kuulutustöö, mis piiraks põhiseaduses sätestatud usuliste tõekspidamiste vabadust ning muudaks noored usklikeks.

HTGs toodi 1990. aastate alguses õppekavasse religiooniõpetus üldharidusliku ainena. Religiooniõpetuse sisuks ongi erinevate religioonide neutraalne tutvustamine ja nende võrdlev analüüs.

Aine õpetamise sihiks on panna õpilasi mõtlema ja arutlema erinevate maailmakäsituste ja tõekspidamiste üle, et suurendada nende teadmisi erinevate kultuuride ning ajaloolise arengu ja tänapäeva ühiskonna kohta.

Meie kirevas ja keerulises maailmas on need teadmised hädavajalikud, et paremini mõista nii ennast kui ka meid ümbritsevaid inimesi ja ühiskondlikke protsesse.

Eriti olulise osa moodustab religiooniõpetus humanitaarsest haridusest, mistõttu see ka HTGs vastaval õppesuunal kohustuslikuks muudeti. Sihiks on pakkuda humanitaarklassidele üldkultuurilisi süvateadmisi, mille lahutamatu osa on religiooniõpetus.

See aine täidab olulise tühimiku üldises õppekavas, mis ei sisalda piisavas mahus ja ammugi mitte terviklikul kujul mõtte- ja kultuuriloo arengu käsitlust.

HTG aastatepikkune religiooniõpetuse kogemus reaal- ja loodusharus vabatahtliku valikainena ning suunaainena humanitaarharus näitab selle aine olulisust ja populaarsust õpilaste hulgas.

Nii vilistlased kui ka praegused õpilased räägivad häid sõnu nende tundide kohta, mis avardavad tavalisest koolitunnist enam mõttemaailma ja iseseisvat mõtlemist ning loovad aluse muu hulgas ka usuvabadusega seonduvates küsimustes asjalikumaks otsustamiseks ja teiste usuvabaduse respekteerimiseks.

Targemaks on selle aine tundides saanud kõik.

Seaduste sisu

Religiooniõpetus ei tähenda kiriku ja usu sissetungi kooli, sest ei põhine ühelgi kindlal konfessioonil ehk usulisel tõekspidamisel ning ei seisne õpilaste usulises kasvatamises.

Seega ei riiva selle õpetamine põhiseadusega tagatud usuvabaduse õigust, sellisel seisukohal on olnud ka õiguskantsler. Pigem kindlustab religiooniõpetuse võimaldamine põhiseadusega tagatud õigust haridusele.

Paraku leidis õiguskantsler nüüd, et HTG religiooniõpetus on vastuolus Eesti seadustega. Kooliharidust reguleerivates haridusseaduses ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on sätestatud, et usuõpetuse õppimine ja õpetamine Eesti koolides peab olema vabatahtlik.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 3 näeb ette, et kool on kohustatud usuõpetust õpetama juhul, kui seda soovivaid õpilasi on vastavas kooliastmes vähemalt 15.

Sama paragrahv sätestab veel, et õpetatav usuõpetus tohib olla vaid mittekonfessionaalne. Nendest seadusesätetest, mis ühelt poolt rõhutavad mittekonfessionaalse usuõpetuse olulisust ja teisalt vabatahtlikkust, tulenevad tõlgenduse probleemid.

Seaduste alusel on ainsana lubatud õpetada tegelikult religiooniõpetust, kuid sedagi vaid rangelt vabatahtlikkuse alusel ja usuõpetuse nime all – ka seadustes on nende kahe aine nimetusi kasutatud ebatäpselt.

Eesti koolides ei tohi seaduste kohaselt olla mingil juhul tegelikku usuõpetust, mis on suunatud tõekspidamiste kujundamisele ehk konfessionaalne. Need klauslid on sisse kirjutatud usuvabaduse garanteerimise eesmärgil, aga sisuliselt on seadustega sellisel kujul sätestatud õigus jääda omal vabal tahtel harimatuks.

Vaja muuta seadusi

Õiguskantsler saab ja peab andma hinnangu, lähtudes kehtivaist seadustest, ent tema HTG-le edastatud hinnangust ilmneb, et meie koolihariduse alased seadused vajavad religiooniõpetuse suhtes uuendamist.

Õiguskantsler on lähtunud oma seisukoha kujundamisel seadusesätete puhtformaalsest tõlgendusest, kuigi asjakohaste punktide osas puudub piisav (õigus)selgus – kas või kasutatavate mõistete osas.

Lisaks tekib õiguskantsleri märgukirjas esitatud loogikat järgides küsimus, miks võib koolide kohustuslikku õppekavva alles jätta teisi religiooniga seotud teemasid.

Nii on kirjanduses piibli teema, ajaloos kiriku roll ning islamimaailma teemad või ühiskonnaõpetuse teema maailma religioossest mitmekesisusest praeguste seaduste kohaselt samuti usuõpetusele taandatavad.

Nende teemade raames käsitletakse samuti usuga seotud küsimusi ning tehakse seda mittekonfessionaalselt. Seega peaks olema õpilastel õigus ka nende teemade õppimisest loobuda, kui nad seda soovivad ja seadustele viitavad.

Praegune seadusesätete sõnastus pärsib nende koolide arengut, kus tahetakse humanitaarvaldkonnas pakkuda süvendatud ja laiendatud teadmisi – nende võimalused oma õppekava kujundada ja õpilaste haridusvalikuid mitmekesistada on kunstlikult ja ebaotstarbekalt piiratud.

Tuletame veel kord meelde, et religiooniõpetus ei ole n-ö usu pähemäärimine, vaid pluralistlik ja informatiivne õppeaine maailma sügavamaks mõistmiseks. Humanitaarvaldkonnas peab olema koolil võimalus muuta see õppeaine kohustuslikuks.

Seaduste muutmiseks piisab, kui kaotada nõue, et ka mittekonfessionaalse iseloomuga religiooniõpetuse õpetamine peab olema rangelt vabatahtlik.

Ka võiks kaaluda religiooniõpetuse lülitamist riiklikku gümnaasiumi õppekavasse valikainena. Huvitav, et praegustes vaidlustes riikliku õppekava uuendamise üle ei ole religiooniõpetuse teemat tõstatatud.

Täna ei ole fikseeritud neid mehhanisme, kuidas üldse on võimalik üht või teist õppeainet lisaks lülitada kooli õppekavasse, kas koolispetsiifilise kohustusliku või valikainena.

Lubatud mittekonfessionaalse religiooniõpetuse sisu määratlemine õppekava koosseisus võimaldaks ennetada kartusi, et sellest ainest saab usukuulutajate ja uskupöörajate tööpõld.

Igatahes tuleks õppekavas ja seaduses kasutusele võtta just nimelt mõiste religiooniõpetus, mis viitaks selgelt, et tegu on tavalise üldharidusliku õppeainega. Usuõpetus jäägu endiselt kirikule ja pühapäevakoolidele, ent ka ateist võib olla haritud, mitte ainult ignorantne jumalaeitaja.

Tagasi üles