Mustikas, jõhvikas ja mesimurakas on tuntud eelkõige metsamarjadena, kuid neid saab edukalt kasvatada ka koduaias, selleks tuleb vaid teada õigeid kasvatusvõtteid.
Metsamarjad kasvavad meelsasti ka koduaias
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi mesimurakat leidub meie looduses üsna vähe ja taim on võetud looduskaitse alla, saab seda kasvatada ka koduaias. Selleks on aretatud hübriidsordid, millest tuntumad «Aura», «Astra» ja «Beatos».
Mesimurakate istutamiseks on parim aeg just praegu. Taimed võib panna kasvama kergemasse aiamulda, kas või maasikate kõrvale. Kes aga ei taha rõhuda suurele saagile, võib taimed ka kiviktaimlasse istutada.
Mustikas vajab turvast
Kasvukoha suhtes on taim üsna kapriisne, talle ei meeldi liiga lage ja tuuline, ega ka vaikne ja päikeseline paik. Samuti ei taha mesimurakas täisvarju. Kui maasikaid ja mustikaid võib ka kilemultil kasvatada, siis mesimurakas seda ei talu.
Kõige paremini tunnevad murakad ennast kõrgemate taimede vahel ning parima saagi saab vaheldumisi eri sorte istutades. Saagikuselt jääb mesimurakas maasikale alla, andes umbes 200-300 kilo marju hektarilt.
Eestis looduslikult kasvav harilik mustikas ei sobi oma kasvukoha eelistuste tõttu aeda ega põllule, sest ei talu eredat päikesevalgust. Aedades kasvatatakse Ameerikast pärinevaid liike nagu kännasmustikas, ahtaleheline mustikas ja poolkõrge kasvuga hübriidsordid.
Suurim neist on kännasmustikas, mille taimed kasvavad 1-3 meetri kõrguseks. Meil kännasmustikaid kasvatada ei saa, kuna talvekülm teeb neile liiga. Eestis sobivad põldudele ahtalehised mustikad ja ka hübriidsordid, näiteks «Northblue» ja «Northcountry».
Mustikapõld on eluaegne
Päris tavalisel peenral mustikad ei kasva. Neile sobib päikeseline, tuulte eest varjatud paik, kus ei teki seisvat vett. Maas peab olema hea õhustatusega liivsavi ja saviliivmuld.
Parimaks kasvupaigaks on mustikatele ammendatud freesturbaväljad, kus erilisi tingimusi looma ei peagi. Kui sellist platsi pole, tuleb enne taimede istutamist teha veidi ettevalmistusi.
Kõigepealt peaks põllule või peenrale tõmbama vao, mis tuleb täita turbaga, kuhu taimed istutatakse. Sobib freesturvas, mitte aga väetistega rikastatud kasvuturvas. Mulla niiskusreiimi parandamiseks võib kasutada multe nagu kilet, peenravaipa, hakkpuitu või koorehaket.
Mustikate sobiv istutusaeg on varakevadest juuni lõpuni. Taimed istutatakse ritta
60-100-sentimeetriste vahedega, reavahe võiks olla umbes meeter. Ridade vahel sobib kasutada saepuru, mis takistab umbrohu teket. Istandus tuleb ümbritseda aiaga, muidu pistavad jänesed ja metskitsed taimed talvel lihtsalt nahka.
Kuigi mõned mustikataimed hakkavad vilja kandma juba teisel aastal, tasub esimest korralikku saaki oodata alles kolme aasta pärast. Mustikate suur eelis on see, et taimed võivad ühe koha peal kasvada 50-60 aastat. Teise aasta kevadel võib mustikatele anda väetist, mis parandab mulla pH-d ja toitainetesisaldust.
Hästi sobib spetsiaalne mustikaväetis, kus mineraalainete sisaldus on taimedele sobivas vahekorras. Väetamine tuleks lõpetada juuni lõpus. Talvekatet pole mustikaistandusele vaja.
Jõhvikaidki saab aias kasvatada. Koduaias kasvatamiseks sobivad jõhvikasortidest näiteks kodumaised «Kuresoo», «Nigula», «Soontagana», «Maima», «Virussaare» ja «Tartu» ning Ameerikast ja Kanadast pärit suuremarjalised jõhvikasordid.
Sarnaselt mustikatele vajab ka jõhvikas kasvamiseks turvast, kuid teda ei pea tingimata kilemulti panema. Jõhvikaidki võib kasvatada kiviktaimlas, kuhu tuleb siiski alusmaterjaliks turvast laotada, sest tavalisel aiamullal jõhvikas ei kasva.
Nii jõhvikaid kui ka mustikaid kasvatades peab olema ettevaatlik lisaväetise andmisega, sest liigne peotäis võib viia paari aasta saagi või taime hoopis hävitada.