Urmas Laansoo – taimede ristiisa

Urmas Laansoo Foto: Marina Puškar

Botaanik Urmas Laansoo on kirglik inimene. Koguni nii kirglik, et tema valatud pisarate järgi on nime saanud üks puu – rõõmupisarapuu.

Urmas Laansooga rääkides jõuab jutt justkui iseenesest taimedeni. Ükskõik, millest sa ka ei alusta, lõpp on teada – taimed. Mees ise ütleb, et on botaanik 24 tundi. Või vähemalt on kogu ärkveloleku aja mõtetega taimede juures.

Kord tulid inimesed rongis Laansoo juurde (rongiga sõidab ta peaaegu iga päev oma väikelinnakodust tööle ja tagasi), et küsida, mida ta näeb, kui aknast välja vaatab.

«Ma näen seda, mida nemadki, aga minule on see nagu muusika,» räägib Laansoo. «Näen taimi, igal neist on oma nimi, ja see hakkab jooksma nagu filmilindil.» Vähe sellest – kogu see film käib tema sõnul ladina keeles.

Kohtume Laansooga ühel kevadpäeval Tallinna botaanikaaias – kohas, kus ta juba poisina koolivaheaegadel tööl käis ja nüüdseks juba üle kahekümne aasta palgal on olnud.

Taimetarga juttu katkestavad tema enda nakatavad naeruhood ja kiirkõnes esitatud entsüklopeedilised kõrvalepõiked. Muu hulgas saan teada, mitu minutit elab inimene taimedeta ja miks ei tasu Urmas Laansoo koju vargile minna. Aga kuulen ka lugu sellest, kuidas mõni unistus võib täide minna hoopis Stockmannist igapäevast vorsti ostes.

Ja otse loomulikult on ta tulnud kohtumisele, käes taimeraamat – «The Plant Book».

Meie piibel, nagu ta ise tutvustab: üks väga hea raamat, milles pole ühtegi pilti, küll aga kõigi maailma taimede andmed.

Mahuvad nad siis siia ära?

Jaa, mahuvad küll. Kõik kõrgemad taimed nimelt. Eestis kasutavad seda raamatut väga vähesed, aga mina hoian magades pea alla. Õigupoolest päris padja alla ma teda panna ei raatsi, on selleks liiga kallis, aga ta on mul alati käepärast. Enne uinumist või muul ajal, kui mulle mõni mõte pähe tuleb või mingi küsimus tekib, on hea sealt järele vaadata – see raamat annab kõigile küsimustele vastuse. Või vähemalt väga paljudele.

Kas loodus on alati teie kirg olnud?

Jah, mina olen küll sünnist saati taimede vastu huvi tundnud ja nendega tegelenud. Meid oli peres kuus last ja igaühel meist oli oma väike peenar. Alguses istutasime kõik kartulipõllult umbrohte oma peenrale ümber. Aastatega kadus teistel lastel huvi ja minul oli selle üle vaid hea meel – sain ka nende peenrad endale.

Taimearmastus ei tähenda, et ma ei salliks loomi. Mul on näiteks kodus ilukilpkonnad, üks suur röövkala paabusilmahven ja koer. Aga kõigega tegelda ei jõua. Taimi on lihtsalt nii palju, et nende lummus haarab sind jäägitult. Surmani, ma arvan.

Ja filmi vaadates jäävad ka taimed silma?

Kohe! Nad mitte ei jää silma, vaid ma näen: ahhaa, sina oled see ja sina see! Mitte ainult, et mis taim, vaid ka mis sugukond, kust ta pärit on ja kuidas teda kasutatakse – kogu pakett! «Bollywoodi» saates hakkas tänavapildis kohe silma india paju, mis mulle Mauritiusel kustumatu mulje jättis. Tundsin ta kohe ära: näe – ohhoo, Polyalthia longifolia!

Kas see vaatamist ei sega?

Ei, ei sega, see on automaatne. Päris kõiki taimi alati muidugi ära ei tunne, oleneb, kuidas on filmitud.

Tean, et olete üks neid, kes taimedele nimesid paneb. Ons kõigil maailma taimedel seda eestikeelset nime üldse vaja?

Just eile (18. aprillil – E.T.) käisin Tartus botaaniliste taimenimetuste komisjonis ja eilegi sai eestikeelse nime kindlasti üle saja taime.

Aga et milleks? Vajadus tekib eri põhjustel. Eestisse toodavatel ravimitel peavad muu hulgas kõik koostisosad eesti keeles kirjas olema ja vahel vajavad abi ka raamatu- ja filmitõlkijad.

Mõnikord on need nimed vist päris naljakad? Näiteks masa-melon, muhe tüsik, kõlupea?

No võib-olla mõnele tundub see nii. Näiteks Lõuna-Ameerikas Venezuela lõunaosas kasvab üks omapärane puu, mis sai eesti keeles nimeks nuusk-luulupuu. Indiaanlased teevad selle puidu uhmris peeneks ja tõmbavad siis saadud puidutolmu ninna, nii saad näha ja kogeda elamusi, mida tavaelus ei kohta.

See taimede ristimine on vist üks tore töö?

See on väga tore töö, meil on väga-väga lõbus! Matemaatikud-füüsikud või astronoomid võib-olla kehitaksid selle peale õlgu, kuid meil on väga huvitav.

Palju teil endal taimi on?

Ma ei olegi kokku lugenud, aga ainuüksi kaktuseid on umbes 150 liiki. Tõelistele kollektsionääridele on kaktus seda väärtuslikum, mida täpsemini on teada tema leidmise andmed. Tõsised kogujad poest kommertskaktusi ei osta.

Kas kaktused ongi lemmikud?

Ei, ei ole, aga neid on väga mugav kodus pidada, sest novembrist kuni märtsini pole vaja kordagi kasta. Sageli teevadki inimesed oma kaktustega selle vea, et kastavad nad üle. Ja seda, kas kaktus tunneb ennast hästi või ebamugavalt, näitab nende õitsemine.

Üldse võib öelda: kui taim õitseb, siis on ta õnnelik. See käib muidugi õistaimede kohta.

Aga tegelikult õpivad inimesed, kes tegelevad taimedega, kõige rohkem muidugi ringi rännates. Näha taimi nende loomuomases keskkonnas on kõige parem viis taimi tundma õppida. Nii et reisidel käime nii, nagu jalad vastu peavad.

On teil koht, kuhu reisimisest unistate?

(Kiirelt.) Jaaaa! Mul on üks unistuste koht – Uus-Kaledoonia, see on Prantsuse ülemereterritoorium Vaikses ookeanis Austraalia lähedal. Uus-Kaledoonia kubiseb taimsetest endeemidest, see tähendab taimedest, kes kasvavad ainult seal ja ei kuskil mujal maailmas. Nagu näiteks Eestis saaremaa robirohi või mõned eestimaised võililleliigid.

Mida te selleks teinud olete, et sinna saada?

Mitte midagi, ma ei planeeri asju. Näiteks Mauritiuse reisi võitsin ma oma igapäevast vorsti ja leiba ostes. Kui mulle Stockmannist helistati, et olete võitnud Mauritiuse reisi kahele, siis ma alguses ei uskunud: selleks polnud ju vaja mingisugust ankeeti täita, piisas lihtsalt, et maksad poes kaardiga.

Käisin seal 2003. aasta detsembris. Ja nägin esimest korda üht huvitavat puud – Mathurina penduliflora’t –, millest polnud varem midagi kuulnud. Puu õitses parajasti ja jättis mulle niivõrd sügava mulje, et ma hakkasin nutma. Ma ei karda seda öelda ja olen ennegi öelnud. Selle järgi sai puu endale nime ja ongi nüüd rõõmupisarapuu.

Muide, meil vedas tohutult: see puu õitseb ainult väga lühikest aega, kaks-kolm päeva. Ja mina sattusin sinna just sel ajal!

Suur juhus?

See oli jah... (siis äkitselt meelt muutes) Ei, see ei olnud juhus! See ei olnud kindlasti juhus! (Naerab.)

Aiapidajat ajab umbrohi vihale, kas ka botaanik ei salli mõnd taime?

(Kohkunult.) Ei-ei, vihale ei aja taim kohe kindlasti mitte. Enamik taimi on ju suured altruistid. Selles mõttes, et nad toodavad ennastunustavalt kogu aeg meie heaks hapnikku. Ilma roheliste taimedeta on elu ju väga raske, täpsemalt öeldes võimatu. Kui kaua suudab inimene taimedeta toime tulla? Kaheksa minutit ja viiskümmend kaheksa sekundit! See on siis, kui pistate pea vee alla ja hapnikuaparaati pole – nii kaua, kui suudame olla hingamata, nii kaua suudame ka taimedeta elada.

Aga loomulikult on olemas mürgiseid, ka surmavalt mürgiseid taimi. Piibeleht, käoking näiteks.

Palju mürgistusi üldse juhtub?

Juhtub ikka, Eestiski igal aastal mitu korda. Aga seda ma ütlen küll, et surm taimede läbi on väga piinarikas surm. See on surm südame seiskumise või lämbumise tõttu. Aga sajandite jooksul on seda muidugi palju kasutatud – paljud paavstid, kuningad ja riigijuhid on surnud mürgituse tagajärjel.

Taimedega räägite?

No ma ei ole selline inimene, kes käib tänaval ja räägib omaette... aga mõttes kindlasti. Näiteks meie siin ütleme taimede kohta puu, KES on ilus, vana ja tark. Või lill, KES läks õitsema. Meie jaoks on taimed elusad.

Teil lapsi on?

Ei ole, tegelikult olen ma abielus taimedega. (Naerab.)

Aga hobisid?

Minu viimase aja taimehobi on floksid. Neid on mul Eestis kõige rohkem.

Flokse hakkasin koguma sellepärast, et Eestis ei ole mitte ühtegi tõsist floksikollektsionääri. Muidugi on inimesi, kes ütlevad, et neil on ka väga palju flokse: roosa, punane ja valge, aga sageli on need ilma nimedeta. Mul on siiski kõik need 67 floksi nimedega sordid.

Et millest selline floksivaimustus? Ei tea, see sündis üleöö. Mina näiteks ei raatsi mitte ühtegi floksi tuppa tuua. Kui meil kunagi botaanikaaias suvine näitus oli, siis kolleegide palvel tõin mõned, aga kogu ülejäänud suve ja sügise oli mul neid taimi imelik vaadata sest sealt oli õisi murtud. Ma küll ise murdsin... aga nad ei jätnud siis enam terviklikku muljet. Järgmine kord ma enam õisi kaasa ei toonud – ütlesin, et mina ei saa. Vot mina ei lõika ja kõik!

Aga ikkagi, mis peale taimede veel teie ellu mahub?

Mul on veel suur hobi, millega ma olen lapsest saati tegelenud – ilmavaatlused. Iga päev märgin üles temperatuuri, sademed, pilvisuse. Ja siis muidugi, millal keegi õitsema läheb ja millal linnud saabuvad. Mul on iga akna peal kraadiklaas ja iga hommik ja iga õhtu ma neid ka vaatan.

Muusikat kuulate?

Oo jaa! Muusikakollektsioon on tohutu-tohutu suur. Need, kes mind tunnevad, tögavad mind ja nimetavad «mampahuviliseks». Ma kuulan ainult maailmamuusikat – indiaanlaste muusikat, aafrika neegrite muusikat

Mis puutub raamatutesse, siis raamatuid on tõesti palju. Ehkki tavainimesele on need kahjuks igavad raamatud – taimeraamatud. Olen mõelnud, et kui tuleb varas, siis pole tal minult midagi varastada. Vargale pole minu raamat üldse atraktiivne, sest ta ei saa seda maha müüa – kes ikka ostaks, kuigi see on kallis raamat, maksab näiteks tuhat krooni. Pilte sees ei ole, mingi loll ladina keel!

Tean, et annate tihti konsultatsioone...

Inimesed, kes taimi ei tunne, küsivad sageli umbes nii: mul on kodus üks taim, teate küll – roheliste lehtedega –, mismoodi peaks teda hooldama? Meile on see muidugi absurdne küsimus, kõigi taimede nõudmised on erinevad, sõltuvalt sellest, kus nad looduses kasvavad, millised on tingimused nende kodumaal... Aga muidugi on see tegelikult väga hea, et inimesed küsivad. Me anname hea meelega nõu.

Meil räägitakse sageli kurikuulsast karuputkest, kuidas need võõrliigid Eestisse satuvad?

Palju võõrliike tuleb sisse inimese kaasabil, näiteks laevade, lennukitega, mööda raudteed. Meil on isegi inimesed, kes uurivad raudteefloorat või prahipaikade taimestikku.

Kas Eestis on ka selliseid inimesi?

Oh issand – loomulikult on, jajaa! Noh, see on selles mõttes ehk selline mitte kõige meeldivam töö, et raudteed on ju väga reostatud, aga botaanikutele on see väga huvitav, seal võib avastada uusi taimeliike.

Aga muidu on botaaniku jaoks vist ebaõnn elada Eestis – suvi on meil lühike ja taimede kasvuaeg napp?

Ei, mina küll ei usu, et inimesel, kes tunneb loodust, oleks siin igav või et ta unistaks elust kuskil troopikavöötmes. Ma millegipärast arvan, et enamik botaanikuid on väga rahul, et nad elavad Eestis.

Talvel on meil metsas sama huvitav kui kevadel, suvel, sügisel. Või vihmase ilmaga või öösel või päeval. Mingit vahet ei ole. Öösel muidugi on natuke viletsam, sest siis ei näe nii hästi.

Isegi mitu korda ühes kohas käia on väga huvitav. Näiteks oma kodumetsas käin ma väga sageli, ikka mitusada korda aastas. Ja sealt, kus ma oma elu jooksul olen tuhandeid kordi käinud, avastasin 2003. aastal Eesti jaoks uue taimeliigi – ogase astelsõnajala. Hoolimata sellest, et olin seal kohas varem käinud, olin ikka kõndinud kas siis paar sammu temast eemal või polnud lihtsalt vaadanud kas vasakule või paremale.

Nüüd aga sattusin temaga täpselt kohakuti. See oli 2003. aasta 28. aprillil kell 14.15.

See on väga eriline tunne, kui sa kohtad üht uut taime esimest korda, väga-väga eriline tunne. Ma ei oskagi öelda, milline: no võib-olla kui mõni näiteks joob ennast purju, saab ta sellise erilise, teistmoodi tunde. Mina alkoholi ei tarvita, kui, siis väga vähe. Mina saan taimedega suheldes kõik oma vajadused rahuldatud. (Naerab.) â

Urmas Laansoo (44)

Õppinud Tohisoo algkoolis, Kohila keskkoolis ja Tartu Ülikoolis bioloogiat. Lisaks koolitanud end Rootsis Göteborgi botaanikaaias ja Ühendkuningriigis Greenwichi ülikoolis.

Käinud botaanilistel reisidel Kasahstanis, Tadžikistanis, Hollandis, Belgias, Inglismaal, Soomes, Rootsis, Hispaanias Tenerifel, Mauritiusel.

Külastatud botaanikaaiad: Tartu, Riia, Salaspils, Helsingi, Turu, Stockholm, Göteborg, Kew, Oxford, Cambridge, Chealsea Physics Garden, Wageningen, Groningen, Alma-Atõ, Dušanbe, Puerto de la Cruz/Tenerife, Pamplemousse/Mauritius, Curepipe/Mauritius.

Kogub elektrijõulupirne, flokse, pojenge ja kaktuseid.

Harrastused: akvaristika, astronoomia, maailmamuusika.

--------------------------------------------------------------------------------

Arvamus

Siiri Liiv, TBA Keskkonna-hariduse osakonna juhataja, ülemus:

Urmase suurim nõrkus on taimed ja suurim tugevus sügavad botaanilised teadmised. Aga tal on ka tundlik hing ja veidi umbusklik meel, seetõttu vajab Urmas ikka ja jälle ka kolleegidelt kinnitust oma kõrge botaanilise eruditsiooni kohta. Džentelmenlik käitumisviis lubab aga Eesti parimal botaanikul pikalt kestnud solvumisest ülesaamist väljendada lilli kinkides.

Kaupo Kasemaa, sõber:

Mõne aasta eest temaga esimest korda kohtudes vaatasin, et üks üliõpilane. Hiljem tegi see üliõpilane meile ekskursiooni ja veel hiljem nägin, et ega ta nii noor olegi – juustes juba veidi halli. Mis mul Urmasega seoses meenub? Ta kardab oranži värvi: oranžide riietega inimestest ja oranži mööbliga ruumidest hakkab kõrvale hoidma. Ja poes käib ta peaaegu ainult Stockmannis, sealt ostab ta nii koeratoidu kui ka oma riided. Ja kui võimalik, siis ainult Jack&Jonesi riideid. Ning uued on alati peaaegu samasugused kui eelmised. Tegelikult peaks Stockmann talle selle eest juba medali andma.

Taimedest teab ta palju, emaga tal vahel siiski väikesed botaanilised lahkarvamused tekivad. Ja ehkki ta ise autot ei juhi ja veini ka eriti ei joo, on tal olemas nii oma lemmikauto kui ka -vein: talle meeldib Wrangleri džiip, sest see näeb lihtsalt kihvt välja, ja vein Los Cardos, millel on ilus ohakapilt peal.