Pärastlõuna hispaania perekonnaga

Hispaanlaste meelest on nende elu, perekond ja traditsioonid 20-30 aastaga palju muutunud.

Paar kuud tagasi lapsepõlvesõbrale MSN-messenger’is Hispaania elust-olust pajatades tekkis mul mõte kirjutada üks lugu tüüpilisest hispaania perekonnast. Tavaliselt kipub ikka nii olema, et ajakirjandusse jõuavad lood eduinimeste karjäärist või vastupidi – nende skandaalidest ja pattudest – või siis kiidetakse disaineri kujundatud uhkeid kodusid.

Milline on aga tüüpiline hispaania perekond ja kodu? Barcelonas elav ning siin juba aastaid hispaanlastele ja katalaanidele inglise keelt õpetanud eestlanna Piret arvas, et keskmine hispaania perekond koosneb pensionil emast-isast ja nende ligi 30-aastasest pojast, kes perekonna eelarves ei osale. Lisaks kuulub pereliikmete nimekirja tohutult paks kass, keda kõik toidavad ja poputavad. Isa ei lahku kunagi võidunud tugitoolist, telekapult on saanud osaks tema organismist. Ema käib triikimas ja koristamas, et pensionile lisa teenida ja poja arveid maksta.

Teine hispaania pere tüüpvariant on kõrgem kodanlus: lapsed ei näe isa peaaegu kunagi, sest too tuleb töölt kell 22 või veel hiljem. Ema saabub tööpostilt umbes kell 18. Kodutöid teeb ja lapsi kasvatab tihtilugu ebaseaduslik sisserändaja Lõuna-Ameerikast.

Kolmanda tavalise perekonna ema-isa on kas õpetajad, ametnikud vms. Nad elavad äärelinnakorteris või siis linnast väljas looduslähedases kohas, neil on umbes viis aastat vana auto ning peres kasvab üks või kaks last.

Sellised oleksid siis tinglikult kolm hispaania peremudelit, kuid lisaks neile on Hispaanias ligi 400 000 perekonda, kus lapsi kasvatab vaid üks vanem. Ja veel elab 40 miljoni elanikuga riigis üle kolme miljoni üksiku inimese...

Lapsi vähem

Hispaanlaste enda meelest on nende elu, perekond ja traditsioonid viimase 20-30 aastaga palju muutunud. Kahe- või kolmelapselisi perekondi kohtab üha harvemini, esimese lapse sünd kavandatakse ema 30ndate eluaastate algusesse ehk siis aega, mil peaks olema juba muretsetud oma kodu ja kindel töökoht. Hispaanlased leiavad, et elu on muutunud kallimaks ja kiiremaks, rääkimata üha lühenevast siestast... Muide, valitsuse arvates peaks viimase hoopiski hingusele saatma, et jõuaks muu Euroopaga ühte sammu astuda.

36-aastased Josep Prieto ja Maria del Rosario Méndez, kes peavad end keskklassi kuuluvateks hispaanlasteks, abiellusid üheksa aastat tagasi. Juba enne seda soetasid nad neljatoalise korteri Barcelona lähedal asuvasse Cerdanyola linnakesse, mis meelitas neid oma rahuliku õhkkonna ja ilusa loodusega. Neil on kaks last, kaheaastane Judith ja kolmekuune Raul, pereisa õpetab Kataloonia avatud ülikoolis informaatikat ja multimeediat.

Pereisa jutu järgi on neil tavaline hispaania kodu, kus riiulil pildialbum ja magamistoa kummutil abielu registreerimise «passipilt». «Selline pilt on IGAS Hispaania kodus,» viitab Josep pulmapildile.

Ja räägib koos Mariaga õhinal, kus ja kuidas suurejooneline tseremoonia toimus, jätmata mainimata, et noorpaari oli tulnud õnnitlema 150 inimest.

Maria juhib tähelepanu fotole, kus tema vend Jose Antonio kallile õele enne laulatust neiupõlvekodus luuletust loeb ja pruudikimbu ulatab – aastatetagune pulmapäev tundub olevat üks naise meelisteemasid.

Josep ja Maria on reisinud nii Euroopas, Ameerikas kui ka mujal. Suurest reisikirest annavad tunnistust paljud meened, mis kodu seintele riputatud ja riiulitele sätitud. «Püüame ikka kord aastas mõnel välisreisil käia,» räägib Josep ja kirub vaikselt Moskva raudteejaama piletimüüjat, kes ei saanud aru isegi sõnadest «two tickets». Lisaks reisimisele meeldib neile koduakendest paistvates mägedes jalgratastega ringi sõita. Josepi sportlike kirgede hulka kuulub ka laupäeva hommikuti koos sõpradega jalgpalli tagumine – midagi nii hispaanialikku!

Tulevikus on perel plaanis praegune korter maha müüa ja muretseda suurem, et kummalgi lapsel oleks oma tuba.

Riigi toetus väike

Hispaania sotsiaalpoliitika Josepit ja Mariat eriti ei rõõmusta – toetus, mida riik lastele ja perekonnale maksab, on liiga väike. Riik võimaldab emal beebiga kodus olla vaid mõne kuu, aga Maria on otsustanud end vähemalt aastaks ainult lapsele pühendada ja alles siis tööle naasta. Eesti vanemapalgast kuuldes muutub hispaanlaste meel mõruks, aga mitte pikalt – Josepi ja Maria elufilosoofia järgi ei peitu õnn ja rahulolu ainult rahas.

Laupäevasel ennelõunal ootab paar külla Maria vanemaid ja venda koos abikaasa ja kahe lapsega. Tihe läbikäimine sugulastega on oluline osa hispaania peretavadest. «Harilikult saame vanemate ja teiste sugulasega kokku paar-kolm korda kuus,» räägib Josep.

Kella poole kolmeks on Maria mitmekäigulise lõunasöögi valmis saanud ja külalised kohal. Korter on täis jutuvada ja sagimist, elutoa laud kaetakse ühiselt hõrgutavate roogade, veini-, õlle- ja limonaadipudelitega. Maria ja tema ema tunnevad muret, kas hispaanlaste toidud ikka maitsevad mulle. Pean ausalt tunnistama, et kõik on haruldaselt hea, ja pole kiitmisega kitsi.

Külluslik lõunasöök ja pärastlõunane aeg juhivad minugi mõtted siestale, millest mõned familia española liikmetest diivanile vajudes parimat võtavad. Hüvastijätu põsemusid, käepigistused ja parimad soovid saadavad mind järgmise familia’ni – La Sagrada Familia katedraalini Barcelonas, kus asub minu kodu.

--------------------------------------------------------

Keskmine palk 1600 eurot* e 25 024 kr

Eluasemelaenu keskmine suurus 134 600 eurot e 2 105 144 kr

Eluasemelaenu keskmine pikkus 24 aastat

Keskmine ostukorv (kahele täiskasvanule nädalas) 66 eurot e 1032 kr

Telefon ja internet 59 eurot e 923 kr kuus majapidamise kohta

Elekter, gaas 62 eurot e 969 kr kuus (majapidamise kohta, aasta keskmine)

Liiter bensiini 0,97 eurosenti e 15,18 kr

-----------------------------------

Josepi palk aastas 40 000 eurot e 626 000 krooni

* Kõik andmed ei vasta riigi keskmisele, sest Hispaania autonoomsetes piirkondades on hinnad ja sissetulekud erinevad.