Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2073305t1ha973.jpg)
Neljakümneaastase Geo Koormanni peas trummeldasid üksteise võidu segased mõtted: «Äkki on siis lõikus hoopis mõttetu!» ja «Kellel mind ikka vaja, kui minek, siis minek...»
Mees seisis läinud nädala teisipäeva õhtul Maarjamõisas keset tänavat kui puuga pähe saanud. Umbes kuu aja eest oma vasaku neeru pahaloomulisest kasvajast teada saanud Geo Koormann lootis, et just sel päeval ta päästetakse. Kirurg opereerib teda ja hullemaks asi enam minna ei saa.
«Küllap on asi tõsine, aga mitte lootusetu!» oli ta omaette mõelnud ja halvas uudises siiski ka häid tahke hinnanud. Arstid olid ju seisnud selle eest, et Geo Koormannile leiti pärast halva diagnoosi ilmsikstulekut operatsioonivõimalus juba kahe ja poole nädala pärast.
Ja saatelehel torkas silma sõna «erakorraline».
Tol teisipäeval ei ennustanud miski, et kõik jääb sinnapaika. «Mind valmistati igati lõikuseks ette. Tehti vajalikud protseduurid, raseeriti,» rääkis Geo Koormann.
Lõikuse algusaeg aga viibis ja siis tuli teade, et see jääb hoopis ära. Et see lükatakse kuhugi määramata ajaks edasi.
Mees ohkab.
Arst Jaanus Kahu, kes opereerima pidi, käitus temaga igati osavõtlikult. Kirurg oli vabandanud, lubanud uut võimalikku aega niipea kui võimalik kui mitte enne jaanipäeva, siis pärast jaani.
Kuigi Geo Koormann selle otsuse kuulekalt ja nõusolevalt vastu võttis, kõlas see pärast järelemõtlemist ta peas ikkagi imelikult.
«Teie lõikus on pikk ja keeruline. Plaanilise töö operatsiooniploki tööpäeva see täna paraku enam ei mahu,» öelnud kirurg. «Me kirjutame teid homme välja ja kutsume uue aja tekkides uuesti.»
Geo Koormann ei jäänud homset ootama. Miski kihvatas ta sees ja ta lahkus kohe.
«Pool elu on juba ära elatud. Aga kas ma siis sellepärast polegi enam inimene,» arutleb Geo Koormann paar päeva hiljem toimetuses. «Mulle oleks võidud ju lihtsalt ja otse ära öelda... et palju mul elada jäänud on.»
Kirurgia on tiimitöö
Kirurg Jaanus Kahu mäletab Geo Koormanni hästi ja mõistab teda. «Mina olin valmis patsienti tol päeval opereerima,» räägib ta. «Aga kaks eelmist lõikust läksid üle aja ja operatsiooniploki tööpäev sai otsa. Paraku on kirurgia meeskonnatöö ja inimesi lõhki kiskuda ei saa.»
Kahu rõhutab, et kõnealusel juhul ei olnud tegemist elupäästva operatsiooniga. Niisugusel juhul oleks lõikuse ette võtnud valvebrigaad.
«Paraku ei saa arstid aga lubada, et midagi seesugust tulevikus enam ei juhtu. Alternatiiv oleks kirja panna hästi suure reserviga operatsiooniplaanid,» arutleb ta. «Nii jääks aga suur osa teisi haigeid aitamata. Oluline on, et inimesele leitaks võimalikult kiiresti uus operatsiooniaeg.»
Üle kuue tunni
Uroloogia- ja neerusiirdamise osakonna juhataja Gennadi Timberg arvab, et selle arusaamatusega oleks võinud kõigepealt tema poole pöörduda.
«Hiljemalt järgmise hommiku visiidi ajal oleksin saanud Geo Koormannile selgitusi jagada,» kõneleb ta. «Raviarst Jaanus Kahu pakkus patsiendile võimalust jääda haiglasse, et leida tema probleemile kiireim lahendus. Aga patsient tõmbus endasse ja lahkus.»
Eelmisel teisipäeval oli Timberg juhtivkirurg. Tema oligi just teinud ka nood kaks eelnenud operatsiooni.
«Onkoloogilises kirurgias on alati võimalus, et operatsioon võib ettenägematutel põhjustel pikeneda. Tol päeval just nii juhtuski,» meenutab ta. «Ette tuli võtta kahe onkoloogilise operatsiooni hoopis laialdasem käsitlus, kui meie eelnevad uuringud seda olid näidanud.»
Gennadi Timberg kirjeldab päeva edasi. «Oli juba õhtupoolik, me olime opereerinud üle kuue tunni. Selleks ajaks oli ka kirurgiline brigaad väsinud ja päev lõpukorral. Selleks, et tagada järgmisele patsiendile hea kvaliteediga ja radikaalne lõikus, otsustasime kolmanda operatsiooni ära jätta.»
Gennadi Timbergi sõnul suhtuvad patsiendid niisugustesse otsustesse tavaliselt mõistvalt. Uroonkoloogilised haiged, kel ei ole eluohtlikku seisundit nagu verejooks, peritoniit vms, jõuavad lõikusele tavaliselt kuu või pooleteise jooksul.
«Kui aga patsiendi seisund ja kasvaja oleksid olnud haigele tõsine probleem, siis oleksime operatsiooni ette võtnud kas või öösel vältimatuna, nagu meie igapäevatöö seda nõuab,» kinnitab Timberg.
Kõigil on oma tõde
Tartu Ülikooli kliinikumi avalikkussuhete spetsialist Ene Selart ütleb, et see lugu ei vajakski ehk nii põhjalikku ümberjutustamist, kui see ei oleks hea näide inimestevahelisest suhtlemisest ja selle probleemidest ning kui sellest ei võiks edaspidi õppust võtta.
«Niisuguseid arusaamatusi tuleb ette igas eluvaldkonnas,» leiab ta. «Igal inimesel on õigus oma tunnetele ja läbielamistele. Igal inimesel on õigus esitada küsimusi ja saada vastuseid.»
Ene Selartile tundub, et patsiendile jäid arusaamatuks erakorralise operatsiooni ja vältimatu arstiabi mõisted.
«Erakorraline operatsioon ei tähenda, et haige hakkaks erakorraliselt kiiresti surema,» märgib ta. Ja rõhutab: «Arst annab patsiendile selgitusi talle ikka kõige paremat soovides. Mõlemad noogutavad teineteise suunas arusaamise märgiks, aga lahkuvad ometi kumbki oma tõega.»
Geo Koormanni operatsiooniaeg nihkus edasi nädala võrra. Patsient on haiglasse kutsutud 1. juunil ja operatsioon leiab aset järgmisel päeval.