Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sageli asuvad lähedaste hauad kaugel ja neid hooldama jõuab harva, seetõttu tasuks kalmistu haljastamiseks valida taimed, mis saavad hästi hakkama ka rasketes tingimustes.
Üle pika aja mõne kalli inimese kalmule jõudes sunnib esmapilk käsi jõuetult rippu laskma: lõike- ja suvelilled on närbunud, liiv, millele alati hoolikalt sirged triibud saab veetud, vihmast segi pekstud ja näeb prahine välja.
Tegelikult on see märk sellest, et midagi on valesti. Selle asemel, et loodusega võidelda ja püüda vägisi kasvatada taimi, mis just seal kuidagi kasvada ei taha või nõuavad pidevat hooldust, oleks parem valida hauale vähenõudlikud püsikud. Paljud meie surnuaiad asuvad ju kuivades liivastes männisaludes või suurte põlispuude all varjus, kuid üht-teist ilusat leiab sinnagi.
Sageli kulutavad inimesed palju jõudu samblaga võitlemiseks. Samas kui ikka üks asi väga kasvada tahab, tasuks teda ehk hoopis järele aidata? Kohev samblavaip on ju väga ilus. Et sellist saada ei tohiks pinnast rehaga kraapida, vaid kasutada puhastamiseks pehmet riisiluuda.
Et samblale kasvuhoogu lisada, on eri allikad pakkunud mitmesuguseid retsepte. Näiteks kasta sammalt hapupiima-vee seguga, vahekorras üks seitsmele (1:7).
Teiseks võib sammalt kasta seguga, mis koosneb pudelist õllest, teelusikatäiest suhkrust ja sellesse segatud peenestatud samblatükkidest, mis korjatud ümbrusest sarnasest kasvukohast.
Veel on üheks võimaluseks sammal peenestada ja ühtlaselt niiskele tihedale kasvualusele laotada ning õhukese turbakihiga katta. Seejärel tuleks sammalt piisavalt sageli kasta ja varjutada. Kuu-kahe pärast peaks pinnas roheliseks tõmbuma.
Samblakasvatust tasub alustada niiskete ja jahedamate ilmadega. Kuival ajal tuleks noort samblakihti sageli kastes järele aidata, see-eest kord juba kasvama hakanud samblavaip muutub aastatega vaid ilusamaks.
Milliseid valida?
Vähenõudlikud on näiteks õevane murtudsüda (õitseb suvi läbi), bergeenia, sõnajalad ja vähenõudlik madal põõsas võnk-pärgenelas «Crispa». Pinnakatjatest sobiksid kalmistule varjukivirik, vaip-tassik, mõni dekoratiivsetest koldnõgese või täpilise iminõgese sortidest, siberi valdsteinia, väike igihali, metspipar, kevadnabaseemnik.
Taimi istutades tuleks kasvukohta lisada head kompostmulda ja hiljem taimede ümbrus vähemalt kord aastas komposti või lihtsalt hea mullaga katta. Vajadusel võiks suve alguses taimi ka väetada.
Allikas: Viherpiha, www.calmia.ee, www.kodukauniks.ee,