Kalevlaste maleval olid Vabadussõjas suured teened 59 malevlast pälvis Vabadusristi, isikliku panuse eest sai II liigi Vabadusristi 54 võitlejat. Kalevlaste malev osales 38 lahingus ning seda väeosa juhtisid Vabadussõjas kapten Leopold Tõnson, kapten Otto Tief ja kolonelleitnant Oskar Luiga.
Pärast Vabadussõda tõmmati väeosad kokku. Kalevlaste malev muudeti 1921. aasta algul Kalevi maleva pataljoniks ja sama aasta 1. oktoobril Kalevi pataljoniks. Kalevlased asusid 1921. aasta juunini Valgas, kust nad suunati Koplisse. Väeosa asus kuni 1940. aastani praegusest Sepa tänavast ida pool ning Maleva põigu piirkonnas.
Koplisse asumise ajal kuulus Kalevi pataljon 4. jalaväepolgu koosseisu. 1922 viidi kalevlased 10. jalaväerügemendi koosseisu. Iseseisva väeosana Kalevi Üksiku Jalaväepataljoni nimetuse all tegutses pataljon 1. oktoobrist 1928. Väeosa koosnes kolmest kompaniist, siderühmast, suusk- ja jalgratturiterühmast, pioneerirühmast ja töökomandost.
Öised õppused
1929. aastal oli pataljonis 22 ohvitseri, 284 sõdurit ja seitse eraisikut. Pataljoni juhtisid erinevatel perioodidel kolonelleitnant Friedrich Pinka, Karl-Eduard Preisberg (hiljem Prees), kolonel Jakob Vende, major Ludvig Hinnov, major Johannes Uuskam, major J. Aro ja kolonelleitnant Olav Mullas.
Väeosa igapäevaellu kuulusid õppused. Neid peeti ka väljaspool väeosa territooriumi, öiseid õppusi näiteks Stroomi metsas ja selle lähikonnas. Suviti oldi tavaliselt pikka aega Kurtna sõjaväelaagris.
1930. aastate keskel oli pataljoni kasutada kümme maja, mis kõik olid ehitatud 1914. aastal. 1936. aastal valmis lasketiir, mida said hiljem kasutada ka mitu Kopli organisatsiooni, ning seati sisse laod ja töökojad. Väeosa maa-alal asus ka sepikoda, vankrikuur ja hobusetall. Suurt rõhku pandi kasarmute mugavusele. Muretseti maale, mööblit, kardinaid, toidunõusid, laualinu jms.
Sport ja seltsielu
Nagu teistes väeosades, oli ka Kalevi pataljonis ohvitseride, üleajateenijate ja sõdurite elus tähtsal kohal sport ja seltsielu. Väeosa kõiki ohvitsere koondas ohvitseride kogu. Ohvitseride kogu kasutada oli söögisaal, saal võimlemiseks, loengute ja koosviibimiste pidamiseks, lugemistuba, samuti puhvet, lao ja köögiruum.
Väeosa territooriumil tegutses juba 1926. aastast kasiino. On säilinud ka ohvitseridele mõeldud hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi hinnakirjad. Näiteks 45 marka (ehk hiljem 45 senti) maksev lõuna koosnes suuremast praest ja magustoidust. 35 marka (senti) maksnud õhtusöögiks tuli kasiinopidajal tagada liha- või kalatoit.
Toidu puhtus ja kvaliteet oli endastmõistetav ning väiksemagi eksimuse puhul katkestati kasiinopidajaga rendileping.
Ohvitseride kogu korraldas iga kolme kuu tagant laskevõistlusi kergekuulipildujast, vintpüssist, sportpüssist ja püstolist. 1931. aastal moodustati väeosa ohvitseride laskespordiühing, mis omakorda korraldas laskevõistlusi. Väeosa aastapäeva tähistamisel ja paljudel teistel koosviibimistel käidi koos abikaasadega. 1939. aastal moodustati ohvitseride kogu juurde isegi naisühing, kuhu kuulusid ohvitseriprouad.
Endistel kalevlastel säilisid pataljoniga tihedad sidemed, mis olid tugevad ka kordusõppuste tõttu. 1932 võeti hulk tagavaraohvitsere Kalevi pataljoni ohvitseride kogu toetajaliikmeks ning nad moodustasid oma sektsiooni. Aeg-ajalt korraldati ühiseid väljasõite, näiteks 1936 augustis käidi aurikuga Kalevipoeg Rootsis. Pataljonil oli ka oma üleajateenijate kogu, mis asutati 1928. aastal.
Oma lipp ja laul
Pataljoni 10. aastapäevaks 1928. aastal andis spordiselts Kalev neile Vabaduse väljakul pidulikult üle lipu. 1929. aastal võttis ohvitseride kogu pataljoni lauluks «Kuldne Kalevite kodu» ning 1929. aastal otsustati üldkoosolekul lasta valmistada leitnant Johan Temanti (hiljem Teemant) kava järgi pataljoni rinnamärk.
Omapärane peatükk Kalevi pataljoni elus oli osalemine Kopli ja selle ümbruskonna heakorrastamises. Näiteks 1937 mais istutati pataljoni peatee äärde 25 noort tamme. 1937. aasta sügisel ja 1938. aasta kevadel rajas ohvitseride kogu õunaaia. Pataljoni sõdurid osalesid ka kaugemate piirkondade, näiteks Stroomi ranna heakorrastamisel.
Pataljoni spordi-meelelahutuse komisjoni egiidi all loodi raamatukogu, korraldati loenguid ja ekskursioone Tallinna muuseumidesse. 1930. aastate lõpus kujunes traditsiooniks käia kaks korda kuus Estonia etendustel. Komisjoni eestvedamisel tegutses laulukoor ja näitetrupp.
Pärast Eesti iseseisvumist demokratiseerus kaitsevägi põhjalikult. Pöörati selg tsaariaegsetele autoritaarsetele suhtlemisvormidele ja baltisaksa junkrukommetele.
Sõjaväedistsipliin ei tähendanud, et sõdurite elutingimused oleksid põhjendamatult keeruliseks muudetud. See avaldus paljudes pisiasjades. Näiteks ei pruukinud sõdurid suvel kanda saapaid, vaid võisid valida ilmale vastavalt jalanõud nii nägi väeosas pastlakandjaidki.
Ohvitserid ja muu personal elasid perekondadega Kalevi pataljoni piirkonnas. Paljudel peredel olid suured aiamaad. Lastel oli elu pataljonis huvitav ning stimuleeris sportima. Oli palju ronimispuid, õppe- ja spordiväljakuid ning võimlemisriistu.
Kalevi pataljonis lauldi palju, rivis õppustele minnes, töö juures, vabal ajal, kui oli pidu või kogunemine. Õhtused loendused lõppesid hümni laulmisega.
Harmooniline elu ei kestnud kaua kõik muutus 1940. aasta suvel, kui algas Nõukogude okupatsioon. Paljud Kalevi pataljoni ohvitserid ja üleajateenijad vangistati. Osa oli sunnitud Eestist lahkuma.
Sõjaväelinnak põletati maha 1940. aasta augustis, kui Punaarmee Tallinnast lahkus.