Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/04/21/353347t1hb613.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2075397t1h55d6.jpg)
Et tegelen väikestviisi kirjastamisega, siis loomulikult huvitab mind, kuidas peab kirjastaja Ilon Wiklandi meelitama, et teeksite meile selle ja selle raamatu joonistused. Mis on teie jaoks tõukejõud, et võtta üks või teine pakkumine vastu?
Käsikiri peab meeldima ja haarama. Kui loen, siis pean nägema, et saan midagi joonistada. Võib ju olla, et mõni kirjanik kirjutab küll väga hästi, kuid minu jaoks kuidagi liiga abstraktselt ja ma ei oska midagi joonistada. Siis ma alati ütlen seda ja ma ei tee seda raamatut.
Astrid Lindgrenile võisin kogu aeg pilte teha, sest tema tekst oli nii imeline, et andis mulle pildid. Ma nägin kohe, et siia kohta selline ja sinna kohta selline pilt.
Isegi kui ma vahetevahel ei saa öösel magada, mõtlen piltide ja raamatute peale. Mõtlen pildid peas valmis, siis rahunen ja jään magama.
Kõige suurem töö ongi enne ja peas. Ma pean teadma, mis ma teen. Muidu ei ole mõtet laua taha istudagi.
Joonistamine on juba midagi muud kui pildi nägemine, peas välja mõtlemine. Kui on õnne, siis need kaks täiesti erinevat tegevust jooksevad kokku ja sünnibki hea pilt.
Seda õnne on teil ikka olnud.
Jah, aga ma olen väga palju töid ka ära visanud. Tõesti kohe päris palju.
Kopsaka honorariga teid ju enam ei meelita üht või teist raamatut ette võtma?
On väga palju õnne olnud, et Astrid Lindgreni raamatuid üle maailma igal pool nii palju müüakse ja ma teenin sellelt kunstnikuna autoritasu.
Mul ei ole praegu majanduslikku muret, tõesti kohe ei ole. Aga nii on olnud ehk kümmekond viimast aastat.
Tõin rahajutu meelega sisse. Sest kui rahal pole tähtsust, siis miks te ei ela nagu enamik Rootsi kindlustatud vanainimesi, kes lihtsalt puhkavad või sõidavad mööda maailma ringi. Mis vägi sunnib teid ärkama hiljemalt kell 6 hommikul ning endiselt töötama ja töötama?
Mulle meeldib minu töö, mulle meeldib joonistada. Nii on see olnud terve elu. Kui juhtub midagi halba, pean töötama, ja mul hakkab parem. Kui on hästi, siis ka töötan, ja seda siis veel parema meelega, sest kõik on hästi. Hirmus igav oleks ilma tööta ja piltide joonistamine pakub palju lõbu.
Reisida on mulle alati meeldinud, aga ma ei taha ringi sõita koos teistega turismibussis. Tahan olla rahus ja joonistada. Olen näiteks suviti päris palju Prantsusmaal olnud, seal ma joonistan ja maalin.
Istume praegu Haapsalus Iloni Imedemaa majas, kus esimesel korrusel avati galerii teie joonistustega. Galerii avamine on maja ja kogu krundiga seotud suurte plaanide algus. Mingil moel on see teienimeline maja justkui elu ajal püstitatud mälestusmärk. Kultuslik. Kõhe ei hakka sellisest mõttest?
Ei-ei, seda tunnet ei ole. Ma ei ela ju siin, et iga päev võiks majast möödumisel hakata nii üldse mõtlema.
Mul on lihtsalt nii hea meel, et nad on midagi ette võtnud minu joonistustega ja lisaks vaatamisele leidub lastele ka tegevust. Seda on Haapsalule vaja ja see maja annab töökohtigi.
Tean, kuidas siin majas kõik välja nägi, kui esimest korda siin olin. Põrandat ei olnud, vaid must auk. Räämas seinad ja lagi...
Maja on tõesti ilus ja veel ilusamaks läheb. Aga kahjuks mahub galerii seintele nii vähe teie pilte. Vaid 50, mitte 800.
Nad hakkavad pilte vahetama, tuues välja uued ja uued pildid. Minu mõte oli ka, et siin peaks näitama mitte ainult minu, vaid teistegi lastele joonistanud kunstnike töid.
Uskumatu, et võtsite ja andsite mitte 50, vaid 800 oma tööd lihtsalt ära. Miks? See on ju tohutu varandus.
No mis ma teen nendega? Hea küll, müün ära. Aga mis ma selle rahaga teen? Ma olen praegu 76, ja pean ütlema, et nii palju raha mul on, et ühtteist endale lubada.
Kuid teil on lapsed, pärijad. Jätate nemad sellest varast ilma.
Aga see on minu töö ja mina määran, mis sellega teen. Lastel on ka pärida, ilma nad ei jää.
Olen ennasttäis ja tahan, et minu pildid oleks nähtaval ja alles. Nüüd ongi minu joonistused seina peal teistele näha, mitte pole kusagil hoidlas kastide sees, nagu nad Stockholmis olid.
Endale ka veel midagi alles jäi?
Kodus ei ole ühtegi oma pilti seinal. Kui oleks, siis näeksin pidevalt, mida olen valesti teinud. Minu pilte on veel siin-seal erinevates kohtades Stockholmis.
Suurem osa teie pilte on Eestis, Haapsalus. Süda on rahul?
On-on, tõesti kohe. Loodan, et venelased ei tule siia enam veel üks kord ega võta minu pilte ära.
Ärge nüüd nii mõelgegi...
Lapsest saadik on mul hirm. Venelaste tulek tõi nii koleda aja.
Minu vanaisa tegi raadioaparaadi, et kuulata välismaa uudiseid. Kuid seda ju ei tohtinud. Vanaisa peitis raadio keldrisse. Mina aga rääkisin sellest koolis ühele sõbrale...
Ja tema rääkis edasi?
Jaa-jaa, vene sõdurid tulid otsima, sest ilmselt midagi olid nad vanaisa raadiost kuulnud. Mul oli nii halb tunne. Raadio oli köögi keldris, keldrisse pääs oli kaetud vaibaga ja vene sõdurid ei leidnud midagi...
Mäletan ka vene sõdurite hirmsaid hundikoeri. Neid nähes tekkis hirm, et nad tapavad minu koera ja seda nad tegidki.
Ja siis veel küüditamine, mis oli kõige koledam. Meil olid ju kohvrid pakitud.
Hirm oli kogu aeg. Praegu on ka.
Ikka veel? Pärast nii pikki aastaid ja elu heaoluriigis? Üle ei lähe?
Ei lähe. See hirm on tõesti püsinud nende pikkade aastate jooksul.
Miks te jäitegi käima Haapsalu vahet? Tahate lapsepõlve uuesti läbi elada?
Tulin ja käin siin vanaisa ja vanaema pärast. Eriti muidugi vanaema pärast. Ema töötas, isa töötas ja nad saatsid mind kord ühe, kord teise vanaema juurde. Mind saadeti Haapsallu juba siis, kui olin täitsa väike.
Haapsalu vanaema oli minu jaoks suur kindlus. Ja see, et ta saatis mu üksi ära üle mere enne venelaste teist korda saabumist 1944... See oli midagi nii suurt.
Mul oli siis nii imelik, miks vanaisa ja vanaema ei tule minuga kaasa. Küsisin, miks te ei tule. Vanaema vastas: «Me oleme liiga vanad.»
Kui vanad nad siis olid?
Ei võinud olla nii vanad midagi, ehk midagi üle 60.
Oleks võinud tulla küll.
Oleks muidugi. Minu isa oli selleks ajaks juba üle sõitnud. Eks vanaema sellepärast julgeski mind saata, et teadis arvata, kuidas keegi mind ikka seal vastu võtab. (Teadaolevate elulookirjelduste kohaselt olid Ilon Wiklandi ema ja isa selleks ajaks lahutatud. Rootsis hakkas ta elama kunstnikust tädi juures. E.T.)
Mina olin vanaema laps, tõesti kohe. See oli hästi suur armastus, millega ta mind teele saatis. Sellepärast olengi tagasi. Vanaema pärast. Hakkan praegu ka veel nutma. (Pühib pisaraid. E.T.)
Kuivõrd olete mõelnud, mis teist saanuks, kui vanaema poleks teid laevale pannud ja üle mere saatnud.
Oleksin joonistanud ja küllap oleks ikka hakkama saanud.
Vanaema pärast käite Haapsalus, kuid ei jää jäädavalt paigale. Miks? Olete juba liialt lõplikult rootsistunud?
Ei, mitte seda. Kuigi muidugi on elu nii läinud, et mu lapsed, lapselapsed, sõbrad ja tuttavad on ju kõik Rootsis. Olen seal ikkagi nii kaua elanud.
Ma ei taha siia jääda mitte seepärast, et mul siin halb oleks, vaid et kogetud hirm ja õud hakkavad mind siin liialt painama. Aga ma ei taha mõelda sellele koledale ajale.
Kui olen Haapsalus, mõtlen sellele ajale palju rohkem. Kõik meenub. Oli ilus ja helge lapsepõlv. Mäletan pildikesi enne venelaste tulekut, enne sõda. Kuursaal, promenaad, orkester, muusika, lõbusad inimesed, meri, purjekad...
See oli võrratult ilus, kuid purunes väga kiirelt. Tulid venelased, oli küüditamine, algas sõda, tulid sakslased...
Kui jääksin Haapsallu elama, oleks need rängad mälestused mulle liiga lähedal.
Te ju ka teate seda koledat Vene aega.
Ma ei tea nii koledat aega, kui teie pidite kogema. Kuid ma tean, kui meeletult paljust me ilma jäime, elades Vene ajal.
See on ka veel üks asi, miks ma ei suuda jääda. Mul on südametunnistusel kuidagimoodi paha, et mina pääsesin, aga paljud ei pääsenud, vaid pidid siin kannatama.
Nii võidakse mõelda, et mis ta nüüd enam tuleb tagasi, kus ta enne oli.
See on teil küll vale arvamus.
Aga te ju mõistate, et minul võib ka selline tunne olla. Seepärast ongi hea, et saan anda Eestile ja Haapsalule midagi enesest tagasi.
Ja ma ikkagi olen ka Haapsallu tagasi tulnud. Loodan, et vanaema praegu kuulab mind kusagil.
Kindlasti kuulab. Kuivõrd te Rootsis olles aga teadsite vanaema-vanaisa elust Haapsalus, elust Nõukogude võimu ajal?
Sain teada, et enam-vähem läheb neil hästi. Kuid teadsin seda kaude. Mina ei julenud neile kirjutada ja nemad mulle. Nii kole tunne oli, et nemad on siin ja mina seal ning mitte midagi teha ka ei saa.
Rootsis otsustasin kohe algusest peale, et saan rootslaseks. Olin rootslasega abielus ja ei pidanud vajalikuks neljale tütrele eesti keeltki õpetada. Sest ma ei uskunud, et kunagi veel siia oma eluajal tagasi saan. Tõesti kohe ei uskunud.
Tagasi saingi ju mitte väga kaua aega tagasi. Esimest korda olin Eestis 1987...
Aeg oli siis veidi pöördumas, kuid mitte lõplikult pöördunud. Haapsalu vist oli toona veel isegi välismaalasele kinnine linn.
Käisin Eestis turismigrupiga, peatusime Tallinnas Viru hotellis. Küsisin, kas ma pääseksin ka Haapsallu.
Siis tehti selgeks, et sellest tuleks kuhugi teatada, tellida auto koos juhi ja giidiga, maksta 1000 rubla, siis ehk saab. Ma ei tahtnud niimoodi sõita.
Keegi ütles, et mine rongiga. Ma ei julenud. Kohe oleks ju nähtud, et olen välismaalt ja mis siis oleks saanud.
Mäletan ka, kuidas vene piirivalvurid meid sadamas kontrollisid. See tekitas hirmu. Mõtlesin, et saaks vaid ära ja et ma ei tule enam kunagi tagasi. Ma kartsin, et vene sõdurid peavad mu kinni ja saadavad Venemaale.
Järgmine külaskäik oli 1989. Selleks ajaks oli aru saadud, et olen eestlane. Tehti näitus Kadriorus. Korraldajad veel tundsid huvi, kas Astrid Lindgren saaks ka tulla. Astrid tuligi koos minuga.
Siis pääsesin Haapsallu. Rootsi konsul Moskvas viis meid autoga. Haapsalus olid ilusad vastuvõtud, kuid mina tahtsin ainult teada, kas meie maja on alles ja kas kirik on alles.
Läksin vaatama. Rootsi telereporter oli kõrval, et kuidas sa ennast tunned, kuidas sa ennast tunned... Seda on võimatu kirjeldada. Südames oli nii raske. Aga maja oli alles, kirik maja kõrval oli alles...