Valik Robert Lepiksoni tsitaate

Robert Lepikson Foto: Peeter Langovits

Robert Lepikson oli tuntud oma otsekohese ütlemise ja terava sõna poolest.

«Üha enam tunnen soovi uuesti politiseeruda. Kurvastuseks näen, et meie poliitiline kultuur pole märkimisväärset võidukäiku läbi teinud.»
Põhjendades poliitikasse tagasi pöördumist (Kesknädal 12.06.2002)

«Vaataks siiski oma karjakoplist pisut kaugemale - maakaardile. Minule kangastub hoobilt kaks suurt hammasratast: Euroopa Liit ehk sisuliselt Euroopa ja SRÜ ehk sisuliselt Venemaa koos oma satelliitidega. Öelgem «jah» ELile, mõeldes oma lastele. Neile on heaks stardiks vaja samasugust lähtepositsiooni kui nende eakaaslastel laias maailmas.»
Kutsudes rahvast hääletama Euroopa Liitu astumise poolt. (PM 09.08.2003)

«Häbenege, võimumängurid Vabaduse platsilt – rahva lollitamine ükskõik mis eesmärgil (häältepüüdmine) on häbiväärne, ebaeetiline ja tülgastav.»
Kommenteeris Tallinna linnavõimu koalitsioonilepet (PM 21.03.2005)

«Pean Rahvaliidu seisukohti sobivaimaiks: neis on paras annus sotsiaalsust ja isamaalisust ning lisaks selged arusaamad majanduspoliitikast.»
Põhjendades Rahvaliitu astumist (PM 10.05.2005)

«Vihkan lollust ja muuseas ka lolle küsimusi,valetamist ja vassimist. Armastan ja austan asjade õigete nimedega nimetamist. Elu on olnud piisavalt kirev ja läbivaks on olnud soov midagi käegakatsutavat ära teha. 10 aastat poliitikas ja riigiametites on andnud meeletu kogemuse ja iseloomult optimistina tahaksin seda edaspidigi riigi ja rahva hea käekäigu huvides rakendada. »
Kandideerides KOV valimistel 2005.a.

«Mina olen vanamoodne inimene ja leian, et mees olgu MEES sõna otseses mõttes – ta peab oma pere eest hea seisma ja olema suuteline perekonda ülal pidama. Tänapäevase arusaamaga mu seisukoht ilmselt kokku ei lähe.
Määratus koguses on ilmunud igasuguseid ilueedisid ja kah-mehi, neist ma ei pea. Elu ja inimesed muidugi muutuvad, aga ilmselt on siin ka kasvatusega probleeme. Mind on kasvatatud teistmoodi ja mina suhtun elusse teisiti.
Kui mees tahab aga avalikult nutta, palun väga! See on emotsiooni väljendus ning tunnete allaneelamine on enesetapu esmane samm. Meie siin põhjamaal oleme liiga reserveeritud ja peame emotsiooni allasurumist mingiks mehelikkuse näitajaks, aga seda see nüüd küll ei ole!»
Vastates küsimusele, milline peaks olema tõeline mees (Arter 17.12.2005)

«Mina, riigikogu liige, endine kantsler, minister, maavanem ja Tallinna linnapea ütlen: sellist Eesti Vabariiki mina küll ei taha ega ole kunagi tahtnudki. Pole vaja rääkida rahapuudusest, sest inimlikku suhtumist ei saa osta, võib-olla ehk külma võltsviisakust, ei enamat. Olen olude sunnil näinud riikliku meditsiini toimimist Saksamaal ja näen seda siin. Võrrelda nagu polegi midagi – need on nii erinevad asjad. Ma ei tea, milline sotsiaalminister keeras tuksi meie nõukaaegse meditsiinipärandi: oli see Eiki Nestor, Siiri Oviir või mõni teine.
Olukord on igal juhul kontrolli alt väljas: rahul pole ei arstid, õed ega patsiendid ja rääkida sellises olukorras ainult rahapuudusest on silmakirjalik ja küüniline. Meie paljukiidetud haigekassa vajaks konkurenti kindlustusmeditsiini näol, see tooks heal tasemel erameditsiini konkurentsiks meie praegustele raviasutustele.
Ravimiameti bürokraatiaga tuleb aga sõtta minna nii nagu paljudes muudes eluvaldkondades pead tõstvate mõttetute paberite nõudmisega aega sisustavate kantseleirottidega. Riigi esmaülesanne peaks olema tagada oma kodanikele inimväärne elukorraldus kõigis eluvaldkondades.»
Kirjeldades oma lähedasega juhtunu põhjal Eesti meditsiinisüsteemi viletsust (PM 08.05.2006)