Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2082123t1h18d6.jpg)
Esimesed andmed Pirita rannaalal asuvast restoranist pärinevad 15. aprillist 1925. aastal, kui ujuva restorani Eesti Veneetsia osanikud palusid luba paigaldada oma restoran Pirita jõkke.
Ajalehe Esmaspäev 5. juuli 1926. aasta numbris kinnitati, et restoran Veneetsia on Haapsalust juba üle toodud. Küllap anti talle siis ka tegutsemisluba. On tõenäoline, et Veneetsia Pirital kaua ei tegutsenud, sest hilisemad andmed tema kohta puuduvad.
Esimesed restoranipidajad
Praeguste andmete järgi rajasid 1926. aastal eraettevõtjad L. Kudenberg ja A. Köning Pirita randa kohviku. Hiljemalt 1927. aastal alustas Pirita vanimas rannahoones tegevust laudadest ehitatud restoran, mis oli vaid 32 ruutmeetri suurune.
1927. aastal pidas rannahoones Cafe Merilindi nimelist kohvikut Wilhelm Kirstein, kes varem oli olnud Harju tänaval asunud kuulsa kohviku W. Kirstein omanik. Juba järgmise aasta juulis jätkas samades ruumides toitlustamist hoopis Vassili Travkini kohvik-einelaud. 1928. aastast on andmeid kohvik-einelauast Pirita Kurhaus.
Lisaks kohvikule rajati randa ka üksikud kabiinid suplejatele ja üldriietusruumid. Nende ehituste rajajale ei olnud saladus, et tegu on ajutise lahendusega. Kohvik töötas vaid mõned suved, kuni rendiaja lõpuni.
Omanike kaval plaan
Esialgne kohvikuhoone tuli lammutada ja selle asemele plaanis Sanatoorium Kloostrimetsa ehitada esindusliku rannahoone. Kohviku omanikud kalkuleerisid kaua, kuidas vara otstarbekamalt realiseerida. Hoone lammutamine oli kahjulik. Lõpuks leiti, et kui hoone maha põletada, saaks kahjud kasudega kaetud. Hoone ja seal asunud mööbel olid tuleohu vastu kindlustatud 3000 krooniga.
1928. aasta septembritormide ajal puhkeski Pirita rannahoones tulekahju. Kohalik konstaabel teatas tulekahjust kohe linna, kust tuletõrje lendsalk kohale saabus. Kaks veoautot panid tulele piiri, kuid hoone mõlemast otsast jäi vaid paar sülda põlemata. Tulekahju põhjuseid hakkas kohe uurima kriminaalpolitsei, kes tuvastas, et hoone pani kokkuleppel hoone valdajaga põlema keegi eraisik.