Muinasjutupulmi peeti Londonis 29. juulil 1981. aastal. Leedi Diana Spencer abiellus 3500 külalise ja miljardi televaataja silme all maailma ihaldatuima poissmehega, Walesi printsi Charlesiga.

Vaimustusest õhkuv rahvahulk tervitas pruutpaari kuldset tõlda juubeldustega. Näis, et maailmas on ka pärast maailmasõdu, rokkmuusikat ja naiste emantsipatsiooni midagi kaljukindlat. Midagi, mida ei söö koi ega rooste – Inglise monarhia, kõigi maailma monarhiate lipulaev.

Charles Mountbatten-Windsor sündis 1948. aastal. Ta kasvas üles vaieldamatu troonipärijana, pea kohal lehvimas nimbus kirjaga «Sellest poisist saab kuningas!» 1970. aastate teisel poolel, kui prints hakkas lähenema 30. eluaastale, muutus talle pruudi otsimine üldrahvalikuks sportlikuks mänguks. Walesi prints lihtsalt pidi abielluma, sest rahvas nõudis.

Muuseas, tema tiitlist. Alates 1301. aastast kannab Inglismaa troonipärija Walesi printsi tiitlit, mis algselt ei tähenda kuningapoega, vaid hoopis vürsti – Walesi vürsti ehk valitsejat.

Walesi printsi tiitlis säilib Walesi kunagine iseseisvus, mis kestis 16. sajandini. On kombeks saanud, et ka nüüdisajal oskab Walesi vürst pisut kõmri keelt. Vähemalt nii palju, et vürstiks kroonimisel kõmrikeelne kõne pidada.

Kuna eesti keeles on «Walesi prints» lootusetult juurdunud, siis pole mingit mõtet selle vastu sõdima hakata. Seda enam, et vürstiseisus on praeguseks suuresti fiktiivne, printsiseisus (kui seda mõista troonipärijana) aga tegelik.

Printsi abikaasa – see on idee järgi tulevane kuninganna. Charles pidi leidma naise, keda ta armastaks, aga keda armastaks ka rahvas, kes oleks protestant, kõrgest soost, varem mitte abielus olnud ja soovitavalt süütu.

Nii paljude omaduste kokkulangemine oli ebatõenäoline, kuid prints andis endast parima ja pärast tervet rida lühemaid suhteid, mis kõik vanaonu, Louis Mountbatteni või Tema Kõrguse Rahva poolt välja praagiti, jäi printsi pilk peatuma leedi Diana Spenceril, aristokraatlikust perest pärit habraskaunil 19-aastasel tütarlapsel, kes parasjagu töötas lasteaiakasvatajana.

Väidetavasti aitas pruuti valida printsi ekskallim Camilla Shand, hilisem Parker Bowles ja nüüdne Charlesi abikaasa. Camilla ise oli Louis Mountbatteni poolt kõrvale heidetud, et ta on liiga vana (16 kuud printsist vanem), meessuhetes liiga kogenud ja ei ole küllalt õilsast perekonnast.

Niisiis, Diana. Diana päritolu, nagu öeldud, oli suurepärane. Kui prints talle tähelepanu pöörama hakkas ja lõpuks asi tõsise pöörde võttis, siis oli ta üliõnnelik.

Talle meeldis väga mõte abielluda Walesi printsiga ja saada kunagi Inglismaa kuningannaks. Charles endas sama kindel ei olnud, ja tahtis ta seda või mitte, tema hinge jäi kipitsema kirg Camilla vastu.

Ent seisus kohustab. Lõpuks pole troonipärijad kunagi päris omatahtsi abiellunud, vaid pidanud arvestama saja asjaoluga. Pulmatseremoonia peeti, nagu öeldud, 1981. aasta olevipäeval ja esiotsa näis kõik parimas korras olevat.

Eriti korras oli see, et Diana kinkis täiesti kombeka aja jooksul Inglismaale nii troonipärija kui ka tema dublandi – kaks kena, tervet ja üdini inglaslikku poisikest, kellest esimesele pandi nimeks William ja teisele Henry. Viimast tunneb maailm Harryna.

Paraku polnud abikaasade suhted head, ja mida aeg edasi, seda vähem. Diana osutus närviliseks, ta põdes buliimiat ja tegi mitu enesetapukatset. Charles omalt poolt ei osanud või ei tahtnud naist aidata. Elu trooni läheduses, mis altpoolt tundus nii lilleline, osutus tuuliseks ja kõledaks.

Charlesi häiris ka Diana liigne koketeerimine ajakirjandusega. Diana muutus kiirelt maailma kõige kuulsamaks naiseks, kelle kleidid ja soengud kujundasid moodi ning kelle humanitaaraktsioonid (nt võitlus aidsihaigete eest ja maamiinide vastu) andsid maailmale teada, mis on hea ja mis on paha. Diana janunes pressi tähelepanu. Võib-olla kompenseeris ta sellega mehe jahedust.

Charles ei saanud ega saanudki üle oma elu armastusest – Camillast. Kui suhted Dianaga alla kriitilise piiri jahenesid, juhtus see, mis juhtuma pidi. Vaid sadakond aastat varem poleks abielu välistanud armukest. See, et kuningad (ja isegi kuningannad) armukesi peavad, oli norm olnud.

Kuid aeg oli teiseks saanud. Inglismaad, nagu teisigi Lääne-Euroopa riike, oli valitsema asunud rahvas. Rahvast omakorda oli valitsema asunud ajakirjandus.

Selle tulemuseks oli – ja on –, et monarhilt nõutakse kõiki pühaku omadusi, aga kui monarh nende asemel inimlikke nõrkusi avaldab, siis tabab teda pahameeletorm.

Kuningas Henry VIII pidi mitu naist tapalavale saatma ja hulga muid alatuid hirmutegusid korraldama, et kunagine populaarne prints «oma rahva südame kaotaks». 20. sajandi lõpul piisas monarhia alustugede kõigutamiseks sellest, et Walesi prints ja printsess omavahel läbi ei saanud ning endale armukesed leidsid. Abielurikkumine oli mõlemapoolne.

1992. aastal asusid Charles ja Diana ametlikult eraldi elama, lahutus toimus 1996. aastal. Muinasjutt sai läbi.

Katse ühitada inimlikku armastust riikliku missiooniga, mis näiteks Rootsi kuningapaaril mingi ime läbi õnnestus, oli läbi kukkunud. Selgus, et kuningad ja printsid on täpselt samavõrd inimesed kui Liverpooli kingsepp John Smith – mõni oskab endale valida õige abikaasa, teine läheb omadega rappa.

Inglise kuningakoja maine kukkus lahutusprotsessi ehk «Waleside sõja» ajal katastroofiliselt, kuid oluline on, et mingil hetkel see kukkumine peatus.

Arvatavasti sekkus inglaste terve mõistus. Parastamine on järk-järgult asendunud mõistmisega. Inglased on rahvas, keda iseloomustab õppimisvõime.

Lahutuse aegu kaldus maailma avalikkus toetama ja haletsema Dianat. Saatus tahtis, et see suhtumine tipneks märtrikrooniga, mille Diana põrmule paigutas tema õnnetu surm 1997. aastal Pariisis, põgenemisel paparatsode eest. Ajakirjandus, kes oli Diana jumalannaks teinud, paiskas ta põrmu.

Dianast sai märter, kuid ka Charles võitis midagi oma tunnustusest tagasi käitumisega pärast Diana surma. Just tema nõudel ja vastu kuninganna Elizabeth II tahtmist maeti Diana kui kuningliku perekonna liige.

Lugupidamist on Charles pälvinud ka leskmehena oma poegi kasvatades ja nende probleeme lahendades, mis eredas prožektorivalguses just kerge pole.

Avalikkus õppis leppima tõsiasjaga, et pühakuväärsed kuningad on vaid neil rahvastel, kelle valitsejate eraelu on varjatud. Kui rahvas soovib, et ajalehed kirjutavad kuninga eraelust, siis tuleb paratamatult arvestada, et valitseja pole pühak, vaid inimene.

Aegamööda leppis avalikkus ka Charlesi ja Camilla suhtega, mis oma püsivuses äratab tõesti lugupidamist. Charles ja Camilla abiellusid 2005. aastal.

Siiski ei saa Camillast kunagi Inglismaa kuningannat. Tema tiitel on Tema Kuninglik Kõrgus Cornwalli hertsoginna, ja kui Charles peaks tõusma troonile, siis saab temast Tema Kuninglik Kõrgus Printsess-abikaasa. See on uus tiitel, kujundatud kuninganna Victoria abikaasa järgi, kes polnud mitte kuningas, vaid prints-abikaasa (prince-consort).

Windsorite lipp lehvib siiski.