Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2085351t1hb6d1.jpg)
Maailmaturnee «Close Encounters» raames Budapestis oma ainsa Ida-Euroopa kontserdi andnud Robbie Williams säras kuumal suvepäeval teda vaatama kogunenud enam kui 60 000 inimese silme ees kui väike päike, nautides laval iga sekundit.
Tõtt-öelda oleks sel suvisel kesknädalal Budapesti suurimale spordiareenile Népstadionile (ehk Rahvastaadionile) veelgi rohkem rahvast mahtunud. Ent nii mõnedki väljaku kohal kõrguvad kaarjad tribüünid jäid lõpuks ikkagi tühjaks. Mitte huvipuuduse, vaid hoopis turvalisuse pärast, kinnitasid siin-seal silma hakanud turvamehed.
Ometi passisid sissepääsude ees need õnnetud ungarlased-sakslased-itaallased, kes olid pääsmeid virnade viisi kokku kühveldanud ning üritasid neist iga hinna eest lahti saada. Mida lähemale jõudis kontsert, seda enam langesid piletikuhjade hinnad
Tegelikult polnud see muidugi oluline. Neile, kes end juba keskpäevast saadik staadioniväravate taha olid pressinud, läks korda vaid see, et nad saavad Tema Kõrgeausust Robbie Williamsit võimalikult lähedalt näha ja mine tea, ehk isegi katsuda.
Tohter torkis tagumikku
Täpselt kell 21 õhtul kontserdiga alustanud Williams ei petnud nende lootusi. Ehkki mees väitis, et tunneb end sel õhtul ääretult halvasti nii halvasti, et pidi oma hotelli Four Seasons numbrituppa kohaliku tohtri kutsuma ning too talle süstla p sse torkas (keeleoskajad, mõelge siinkohal sõnamängule «got up in the ass in Budapest») , andis ta perfektse ja vaatemängulise show, suhtles austajatehordiga ja lubas endale hetke hullunud fännide embuses sealsamas lava ees.
Mitte asjata ei reklaamita tänavusuvist kontsertturneed hüüdlausega «Ego has landed» («Ego on maandunud») see väike muusikaline egomaniakk pani rahva oma pilli järgi tantsima, ning kui vaja, siis ka nutma või naerma Ning eriti vahva on see, et lisaks publikule nautis ta oma üleannetu koolipoisinaeratusega tulemust ka ise, juteldes oma fännidega ja tehes nalja nii nende kui enda üle.
Just sellepärast eristuvadki Williamsi showd paljudest teistest (tipp)artistide kontsertidest: see mees viitsib ja tahab võtta aega pealtvaatajatega suhtlemiseks, nende kuulamiseks ja nende meele lahutamiseks. Nii ei satu sa mitte üksnes kontserdile, vaid leiad end ühtäkki meeldivast ja mõnusast seltskonnast, kus lavalolija teeb kõik selleks, et talle külla tulnuil oleks hea ja õdus olla.
Ülivõimas lava ning imepuhta pildiga plasmaekraanid (miks küll meil selliseid kunagi ei kasutata?) üksnes rõhutavad artisti soovi jõuda ka kõige kaugema staadionil viibijani.
Ka oma parimat sõpra Jonathan Wilkesit ei kutsunud ta lavale pelgalt selleks, et Sinatra-tuurilt tuntud «Me And My Shadow» ühiselt laulda-tantsida, vaid näiteks ka selleks, et üks hoogne jalgpallimäng maha pidada. Neil olla sel tuuril nimelt oma jalgpallivõistlus, et kumb lööb palli kaugemale publikusse. Võitis muidugi Robbie (te mõelge nüüd neile õnnelikele, kes lavalt lennanud pallid kinni püüdsid).
Take Thatist üle ei saanud
Sõber Johnny toetas Robbiet teistegi lugude puhul: näiteks siis, kui staar mõnitavalt oma Take Thati aegu meenutas ja nende toonaseid hitte huilutas ning viimaks pidulikult Gary Barlowd tervitades loo «Back For Good» ette laulis.
Rahvas oli muidugi pöördes ja üürgas viimast kui üht sõna kaasa. Nii nagu teistegi lugude puhul. Ja kui kõik sõnad meelde ei tulnud, aitas Robbie kaasa: näiteks laulu «Strong» sõnad ilmusid ekraanile karaoke-versioonis.
Valgusmänguline ja imeline show lõppes Ungari sumedas suveöös laulja ühe tagasituleku ja tema hittlooga «Angel». Nii nagu peabki. Pole imestada, et nii lummav kontsert pani mõnegi rõõmsatujulise külalise koduteel Robbie tervitushüüdu «Gimme B-, gimme -udapest» skandeerima.
* Anna mulle R, anna mulle W anna mulle Robbie Williams!