Eestlastel on alati olnud omane tung hariduse poole. Trotsides kõiki raskusi, püüti lastele anda võimalikult parem haridus. See oli sageli üks olulisemaid motiive maalt linna saamiseks. 20. sajandi algul toimusid suured muutused Eesti rahvuslikus arengus. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimised võitis uuendusmeelne eesti-vene koalitsioon.
Senisest märksa suuremat tähelepanu pöörati hariduselule. Lühikese ajaga ehitati Tallinna kuus uut kooli. Ligi veerand sajandit kestnud venestamise taustal oli haridusalal oluliseks muutuseks Vene riigi 1906. aastal antud luba eestikeelsete erakoolide asutamiseks. Samast aastast suurenes Tallinnas ka eesti keelt õpetavate koolide arv.
Samas ei olnud Peterburis paljudele meeltmööda rahvuskultuuride kiire areng Baltimaades ning selle pidurdamiseks rakendati mitut meedet. Ühe väikese erakooli näitel on näha, kuidas erinevad suundumused mõjutasid tugevalt hariduselu.
Ühe õpetajaga kool
Vana-Kalamaja 32 asus enne 1917. aastat Natalie Jenseni kaheklassiline tütarlaste eraalgkool. Helmi Tihkani mälestuste järgi oligi Kalamajas asunud kooli juhataja ning ainus õpetaja Natalie Jensen.
Koolituba asus praeguseni säilinud hoone peauksest vasakule jäävates ruumides, õpilased pidid sisenema hoovi poolt, veranda kaudu. Järgmises ruumis asus sirmi taga õpetaja voodi ja toa keskel söögilaud. Kolmandas, s.o Vana-Kalamaja tänava poolses ruumis oli kaks pikka lauda, vasakpoolne I klassi ning parempoolne II klassi õpilastele.
Laudade ääres olid pikad seljatoeta pingid. Valgustuseks kasutati petrooleumilampe. Lapsi oli ühe laua ümber kuus kuni kaheksa, kokku umbes 15 last. Usuõpetust õpetati saksa keeles, rehkendust, lugemist ning kirjutamist vene ja saksa keeles.
Vene ja saksa keel
Eesti keelt koolis ei õpetatud ega räägitud. Raskem oli eesti laste olukord, kes saksa keelt ei mõistnud. Õppimine seisnes peamiselt tuupimises, sest iga päev tuli pähe õppida nii saksa- kui ka venekeelset teksti. Õpetaja Jensen karistas õpilasi karmilt, sageli näpistas kõrvast või tiris juustest.
Kirjutamiseks või rehkendamiseks kasutati puust raamides umbes 15x25 cm suurusi kiltkivist tahvleid, kust teksti kustutati vee ja käsnaga ning kuivatati siis lapiga. Lapp ja käsn olid tahvli külge nööriga kinnitatud. Kirjutati krihvliga, mida teritati nagu pliiatsit. Teisel poolaastal võeti kasutusele heftid ehk vihikud.
Õpetaja õpetas kaht klassi korraga. Kui üks klass rehkendas või kirjutas, tegeles õpetaja teises klassis suuliste ülesannetega. Tundide vahel oli üks vaheaeg, mida sai sooja ilma puhul veeta verandal. Vaheajal sõid õpilased kodust kaasa võetud võileibu ja kuna eesti keeles rääkimine oli selles koolis rangelt keelatud, seisid vaikselt üksteise kõrval.