Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2088139t1h81a1.jpg)
Vibulaskmine sobib nii lastele kui täiskasvanutele kui esimesed tunnevad rõõmu Robin Hoodi mängimisest, siis teised naudivad pigem seda, et vibu vinnastamise ajal unuvad kõik mured.
MTÜ Tartu Vibuklubi juhatuse liige Indrek Tani peab vibulaskmist üheks lõõgastavamaks tegevuseks, sest sel ajal pole võimalik muust mõelda.
Ise veidi üle kolme aasta vibu lasknud Tani sõnul on see tegevus jõukohane igas vanuses huvilistele. «Vibu valimise põhjuseks on enamjaolt asjaolu, et tegemist on vaimse spordialaga, kus head tulemused kiired tulema,» lausus Tani.
Jalgrattaga ühes hinnas
Vibusid on erinevaid ning algajal tuleb arvestada, palju tal jõudu on, et vibu vinnastada. «Kui kogu jõud ja tähelepanu kulub vibu vinnastamisele, ei pruugi nool sugugi märklaua keskele jõuda,» nentis Tani. Ta soovitab õige vahendi leidmiseks proovida eri vibusid.
Vibukomplekti valides on oluline osa ka nooltel, mis samuti peaksid laskja tõmbepikkuse ja vibu tugevusega kokku klappima. Pikkvibu lastakse puidust nooltega, millel on naturaalsed suled. Teravik on siis vastavalt laskja eelistusele terasest või messingist.
Vastukaarevibude, olümpiavibude ja plokkvibude puhul kasutatakse tavaliselt süsinik-, harvem ka alumiiniumnooli.
Tani jutu järgi kulub pikkvibu või ka lihtsama vastukaarevibu soetamiseks koos noolte, käekaitsme ja muu vajalikuga umbes sama palju raha kui keskmise jalgratta ja selle juurde kuuluva varustuse peale.
Keskajal oli vibu suure laskekiirusega relv. Minutis lasi hea laskja välja umbes tosin noolt, kasutati pöidlajämedusi noolevarsi ning laskmiseks ligi 50 kg tõmbejõuga vibusid. Tänapäeval jääb pikkvibude tõmbejõud 1420 kg vahele. Eestis on vibuga jahipidamine keelatud, küll võib seda proovida Soomes.
Pärnumaalt pärit Teet Tagapere esimene kokkupuude vibu edasiarenduse ammu ehk vibupüssiga oli juba lapsepõlves, kui isa tegi talle esimese puust ammu ja sarapuuokstest nooled. «Kes siis Robin Hood olla ei tahtnud,» naerab Tagapere, kes vibusid tegi ise kuuseokstest ja nooli aknaliistudest.
Nagu Robin Hood
Ammuga võisteldakse eri klassides. Tagapere võistleb
kergammuga, mille kaarte tõmbejõud ei ületa 43 kg. Kuid on olemas ka plokkamb ja raske amb, mille tõmbejõud ületab 43 kg. Seega on amb suurem ja ohlikum relv kui vibu, sest selle löögijõud on tugevam.
Tagapere sõnul maksavad paremad ammud 45 000 krooni. Nooled valmistatakse vibunooltest, sest üks vabriku ammunool maksab kuni 400 krooni, vibunoolest saab teha aga kaks ammunoolt ja nii tuleb noole hinnaks 100 krooni.
Tagapere sõnul on Eestis aktiivseid ammulaskjaid umbes kakskümmend. «Suurema konkurentsi huvides võiks neid rohkem olla,» mainis ta.
Vibu saab lasta
Eesti Maastikuvibu Liitu kuulub viis klubi:
Tartu Vibuklubi (www.vibu.ee)
Kajamaa Kütid (www.kuldnool.ee) Saku lähedal Kajamaal
Lääne Vibulaskjad (www.viburada.ee) Kullamaal
Pärnu Pikavibuklubi (www.pikavibuklubi.ee)
Järvamaa Amburite Klubi (www.jak.ee) Türil
Klubisse mittekuulujatel tuleb vibulaskmise eest maksta keskmiselt 300 krooni, mille sisse kuuluvad varustuse rent, algkoolitus ning metsas jahirajal laskmine.
Klubiliikmed maksavad 1600 krooni aastas ja neil lubatakse rajal olla piiramatult.
Allikas: Indrek Tani, www.kuldnool.ee