Janno Põldma, vaikne husaar

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Janno Põldma

FOTO: Marina Puškar

Eesti kõigi aegade esimese täispika animafilmi ja kõige kallima linateose üks võtmefiguure seisis alles eelmisel kümnendil seljaga vastu seina: taganeda polnud enam kusagile. Nüüd vallutab ta Euroopat.

FOTO: Marina Puškar

Vaat mis juhtub, kui eesti mees ei tea, milline lätlane oskab hobuseid joonistada. Aga lätlastest ei saanud Janno Põldma üle ega ümber. Nendega tuli asju ajada, pikalt ja pidevalt.

Rohkem kui aasta jutti istus Põldma (55), Eesti hinnatumaid joonisfilmitegijaid, iga kolme nädala järel varahommikuti Tallinnas bussile, et jõuda keskpäevaks Riiga. Kinnitanud pärast viietunnist sõitu kiirkorras kõhtu, sammus ta Rija Filmsi stuudiosse. Seal olid lätlased juba järjekorda võtnud, et Põldma jutule pääseda. Pikisilmi ootel, et kõik, mis Põldma neile ütleb, on kui kuld – sulatõsi ja ainuõige.

Lühidalt ja keerutamata: Põldma oli lätlastele autoriteet. Ja lätlaste asi oli kuuletuda. Ainult nii see saigi olla, sest ühistöös tehtava Eesti esimese täispika animafilmi režissöör oli ikkagi ju tema.

Aga too amet nõudis ühistöös lakkamatut otsustamist. Põldma hinnangul vähemalt 30 korda päevas, kusjuures enamasti tuli otsus langetada välkkiirelt ja teinekord, mis seal salata, pelgalt kõhutunde järgi. Kusjuures otsust, mis kord juba langetatud, enam tagasi võtta ei saanud.

Põldma vaiksest kõnepruugist hoolimata olid mõned otsused karmid. Kuna tüübid, keda läti animaatorid pidid ühisfilmi tarvis joonistama, olid Heiki Ernitsa loodud – ja Ernitsa tüübid on hirmus omanäolised, kui meenutada kas või tema karikatuure –, ei saanud kaks neist oma ülesandega hakkama.

Sojuzmultfilmis, meenutab Põld-ma, oli omal ajal näiteks mees, kes joonistas perfektselt hobuseid. «Aga mina ei tea ju, milline lätlane oskab hobuseid joonistada,» tunnistab ta. Nii tuligi Põldmal kahe lätlase teened üles öelda.

Hullumeelne töö

Lätis käigud kandsid lõpuks siiski vilja. Olgugi et pärast kahte-kolme päeva Riias, mil Põldma sõnul tuli alalõpmata tegelda tuhande ja ühe probleemiga, tundis ta end nagu tühjakspigistatud käsn.

Aga ebanormaalse töötegemise viljana valmis Eesti Joonisfilmil

tänavu suveks tandemi Põldma-Ernits eestvedamisel lõunanaabrite abiga siinmaine kõigi aegade pikim, 81-minutiline, ja kõige kallim, 32 miljonit krooni maksev animafilm «Leiutajateküla Lotte». Esilinastus on plaanis täpselt kahe nädala pärast.

Verivärske koguperefilm, mille Põldma ja Ernits suve hakul Saksamaalt Babelsbergi stuudiost, kus pilt ja heli kokku pandi ning värvid lõplikult õigeks timmiti, suurde pappkasti pakitud viies karbis lennukiga koju tõid, oli üksjagu hullumeelne ettevõtmine.

Esiteks oli see meestele esimene kord täispikka animafilmi teha. «Komistasime ja kukkusime mitu korda,» tunnistab Põldma. «Sest ei osanud kõike ette näha.» Ent ta ei täpsusta, mille taha komistati. Mainib vaid, et need olid liiga spetsiifilised probleemid, millest tavainimene vaevalt sotti saab.

Teiseks, vaja läks rahasummat, mida Eesti filmiloos polnud veel keegi näinud. Osa sellest tuli Euroopast välja kaubelda. Oli selge, et kui see ei õnnestu, jääb filmi tegemine ära.

Paraku, ja seda kolmandaks, polnud Põldma-Ernitsa ja Andrus Kivirähki ühistööna küpsenud filmilugu just selline, millega Vanas Maailmas (ilmselt ameeriklaste mõjutusel) harjutud ja millele seetõttu lihtsamini seemneraha jagatakse.

Etteheited filmile

Filmimees Ilmar Raag, kes esindab Eestit Euroopa filmitoetusi jagavas Eurimages’i fondis, pidi tõrjuma kaht suurt etteheidet. Miks peavad lastele eeskuju pakkuvas filmis olema tegelased loomad, mitte lapsed, kõlas esimene neist. Ja teine: kuhu jääb filmis konflikt, võitlus hea ja kurja vahel?

Raag tuletas eurooplastele meelde, et kui nad vaevuvad meenutama oma muinasjututraditsioone, kohtavad nad igal sammul loomtegelasi. Ja väitis, et koeratüdruk Lotte film ei üritagi järgida disnilikke tavasid – ei käsikirja ülesehituselt ega visuaalselt stiililt –, vaid üritab pakkuda sellele alternatiivi.

Kriitikat jagus muugi kohta. Alates sellest, et miks Lotte ei kasva ekraaniloo jooksul ümber, upsakast eeskujulikuks, ja miks tema ema kinnistab filmis pliidil küpsetades stereotüüpi, et naise koht on köögis.

Aga trio Põldma-Ernits-Kivirähk ei ajanudki taga holliwoodlikku pinget. Sest, nagu Põldma seda sõnastab: «Sa suudad maailmas läbi lüüa vaid lähenemisega, mida teised pole varem näinud.»

Selle lähenemise üheks nurgakiviks on Ernitsa omanäoline visuaalne maailm ning teiseks soojalt ja humoorikalt kujutatud tegelastega juhtuvad inimlikult lihtsad vägivallatud lood.

Liiati lubab senine kogemus uskuda, et ka mitteameerikaliku lähenemisega võib maailmas tähelepanu köita. Põldma-Ernitsa kuus aastat tagasi valminud «Lotte reis lõunamaale» on jooksnud ligi 30 riigi telekanalil Iisraelist Hiina ja Austraaliani. Alles hiljuti avaldas selle näitamise soovi araablaste kurikuulus al-Jazeera.

Nõnda saigi «Leiutajateküla Lotte» kaks ja pool aastat tagasi Eurimages’i rahajagamisel Raagi kinnitusel suure häälteenamusega rohelise tule.

Ja edasi?

«Lendasime nagu kaks uljast husaari asjale peale,» lausub Põldma Ernitsaga järjekordse ühisfilmi käivitamise kohta.

Väliselt ei näi Põldma mingi husaar. Kivirähki väitel on ta kõige hubasem ja muhedam mees, keda tema eales tundnud – mees, kes ei vihasta, karju ega sõima teisi.

Sellegipoolest on Põldma pidanud korduvalt husaari kombel uljast ettevõtlikkust ilmutama. Juba alates ajast, mil Mart Laari valitsus pärast Eesti taasiseseisvumist filminduse rahakraane oluliselt kinni keeras.

Protest Toompeal

Kuivale jäetud filmimeestel, sealhulgas Põldmal, ei jäänud muud üle, kui koguneda Toompeale meelt avaldama.

See aeg, mil loometöö ähvardas rahapuudusel katkeda – mil Põldma oli enda sõnul suisa vastu seina surutud –, saabus pisut enne eelmise kümnendi keskpaika. Juhuse tahtel kohtus ta siis soome naistega, kes korraldasid talle audientsi Yleisradio rahvusvahelise müügiosakonna juhi Juha Vakkuri juurde.

Põldma oli hiljuti saanud valmis näidendi «Koerapulm» ning Ernits joonistas talle selle põhjal kaasa kolm-neli pilti. Meeste ainus lootus oli, et isikupärase käekirjaga joonistused avaldavad Vakkurile muljet ning ta laseb eestlastel selle põhjal seriaali teha.

«Tagantjärele mõeldes oli see paras avantüür,» möönab Põldma.

Aga tulemuslik avantüür. Põldma ja Vakkuri leppisid kokku uue kohtumise. Sellele ilmus Põldma juba sünopsisega. Ja veel millisega! Selle järgi kirjutatud stsenaariumi põhjal müüs Vakkuri eestlaste kavandatava filmi sakslastele maha. Miljoni krooni eest.

Hoolimata tõsiasjast, et pärast nõukogude filmitraditsioonide katkemist Eestis tuli Põldmal sisuliselt tühjalt kohalt uuesti karmi eluvõitlust alustada, tunneb ta, et on edaspidi üksnes võitnud. «Vene ajal oli kõik paika pandud, kes on kes,» väidab ta. «Sina oled telefon,» sõnab ta oma mobiilile osutades, «ja sinust ei saa kunagi kõrvitsat.»

Eesti ajal, alates juba nukufilmist «Vennad ja õed», on ta seevastu saanud pea kõike, alates stsenaariumi kirjutamisest kuni filmi monteerimiseni, ise teha.

Skandaalne lõpp

Olles õppinud koolipoisina Tallinnas kultuuriülikoolis, kus hooaeg maksis kümme rubla, Heinz Valgu käe all karikatuuri, sai Põldma pärast keskkooli lõpetamist katseajaga tööd Nukufilmi nukuehitajana. Ent tema lühike karjäär lõppes skandaaliga.

Nukufilmis oli toona ametis parteilasest vana kunstnik, kes veetis suure osa tööpäevast kapi taga magades. Kord pani keegi talle une ajal pintsaku serva külge pesulõksu. Mees ei märganud seda ning läks parteikoosolekule. Seal jäi piinlik pesulõks kõigile silma. Keegi väitis, et Põldma pani selle (Põldma kinnitab tänini: ei pannud), ning ta tehti lahti.

Hiljem levisid jutud, et pesulõksuskandaal korraldati just Põldmast vabanemiseks. Kuid ega Põldmal hundipassi vastu miskit olnud: ta ei tahtnudki olla nukuehitaja, vaid igatses pigem pilte joonistada.

Aga kõigepealt vajas tema teeneid Nõukogude armee, kes saatis ta Kaliningradi oblastisse luurepataljoni. Seal juhtus Põldmale näppu ajakiri Kultuur ja Elu, mis kirjutas, et Rein Raamatu eestvedamisel on Tallinnas pandud alus Eesti Joonisfilmile. Enda sõnul sai ta tolsamal hetkel aru, et just see on tema õige koht.

Hulgaliselt auhindu

Alustanud aastal 1973 operaatori assistendina, on Põldma nüüdseks operaatorina üles vändanud ligi 20 joonisfilmi. Enamik neist on toonud kuhjaga auhindu ja preemiaid. Hinnalisimaks nende seas peab ta Cartoon d’Or’i tunamullusel konkursil filmi «Kontsert porgandipirukale» jõudmist Euroopa viie parima hulka.

Ehkki Eesti Joonisfilmi direktor Kalev Tamm kiidab Põldmad distsiplineeritud ja nõudliku režissöörina, keda saab tööasjus alati usaldada, tuleb olla ettevaatlik selle suhtes, mida ta varem enda kohta kirjutada on lasknud. Nii on näiteks ajakiri Pere ja Kodu teatanud järgmist:

«Aasta tagasi soetas Janno korraliku tsikli, mida nad koos Priiduga (Põldma poeg – P.P.) pea iga nädal putitavad. Nädalavahetusel aga lööb Janno motikale hääled sisse, viskab jala üle sadula, võtab naise tagaistmele ja – aidaa, Tallinn! Põldmad põrutavad Harley-Davidsoni seljas loodusse.»

Pole mul kunagi mootorratast olnud, kinnitab Põldma. Pole isegi juhiluba mitte, väidab ta. Motika-lugu olnud tema sõnul poja väljamõeldis, et nalja teha.

Kui Põldma räägib lõpuks Arterile, mis moodi ta hakkas 30-aastaselt ühtäkki jooksuga tegelema, nii et sellest sai lausa narkomaania – ja puistab muu seas, et on võitnud auhinnalisi kohti Prahas ja Helsingis –, ei saa jätta seda lugu kontrollimata.

«Jooksujutt on sulatõsi,» kinnitab Ernits. «Neil oli isegi niisugune rahvusvaheline tiim – tintoteam –, kus oli igasugu filmimehi. Eesmärgiks oli kuskil festivalil kokku saada ja korraldada linnajooks, särgidki olid neil.»

Aga mõni aasta tagasi jäid Põldmal põlved valusaks ja jooksuga oli lõpp. Seda rohkem jääb tal aega filmide kallal nokitseda. Ja see on töö, millele meeldivuselt võrdväärset ta ei tea.

Mis siis, et häid hobusejoonistajaid tikub teinekord nappima.

 

Põldma pere ja muud loomad

Janno Põldma abikaasa Sirje, patendiameti sekretär, tunnistab, et mehele oli «Leiutajateküla Lotte» valmimise eelne aeg äärmiselt väsitav. «Tööpäevad olid väga pikad, laupäeval ja pühapäeval polnud ka enam vahet,» meenutab ta. «Filmi lõpp oli ikka päris ränk.»

Põldmade peres elab kolm kodulooma. Kui tütar Kadri oli väike, ajas ta vahetpidamata peale, et vanemad võtaksid koera. Aga koeraga on liiga palju vaeva ja isa Janno otsustas tema asemel võtta kilpkonna. Nimeks sai Torttila. «Ma ei julgenud talle algul kättki külge panna,» avaldab Sirje. «Aga nüüd on ta loomulikult minu oma.»

Ent ega koerajutt seejärel kadunud. Vanemad otsustasid siis, et võtavad lisaks kilpkonnale mõne karvasema eluka, näiteks merisea, lootes, et sellega saab probleem viimaks lahendatud.

Nüüd on Põldmadel juba teine merisiga, nimeks Hugo, aga koerateema jäi sellegipoolest päevakorrale. Kuni tütar Kadri, ema mäletamist mööda ise juba 21, tuli ühel päeval koju, koer põues, ja pani vanemad fakti ette. Pikakarvaline taks sai nimeks Oskar.

Janno ja Sirje Põldma tütar Kadri (22) lõpetas kevadel Tallinna Ülikoolis reklaami ja imagoloogia eriala ning töötab nüüd interneti naisteajakirjas buduaar.ee.

Kadri mäletab, et kui ta oli veel väike tüdruk, leidis isa alati mahti temaga tegelemiseks. Eriti erksalt on talle meelde jäänud ühised jalutuskäigud, tema isa kukil, ja rattasõidud, tema pakiraamil.

«Kõik hoovilapsed käisid meil mängimas,» meenutab Kadri. «Isa mõtles igasuguseid huvitavaid mänge välja.»

Kord, kui Kadri sattus silmahaiglasse, tuli isa teda vaatama ning viis kogu palatitäie lapsi ühiselt parki jalutama. See oli imekaunis tegu. Sest sugugi mitte kõigil, märgib Kadri, ei käinud vanemad haiglas nii tihti külas nagu temal.

 

Janno Põldma (55)

Joonisfilmide looja

Eesti Joonisfilmi juhatuse liige

Lõpetanud Tallinna 36. keskkooli (nüüdne majandusgümnaasium)

Õppinud karikatuuri Heinz Valgu käe all Tallinna kultuuriülikoolis

Alustas 1973 Eesti Joonisfilmis operaatori assistendina, seejärel sai peagi operaatoriks

Üles filminud ligi 20 joonisfilmi (sh Priit Pärna ja Rein Raamatu filmid)

Filme:

«Vennad ja õed» (nukufilm) 1991

«Otto elu» (nukufilm) 1992

«Sünnipäev» 1994

«1895» 1995

«Tom ja Fluffy» 1997 (kaasrežissöörid Heiki Ernits, Leo Lätti)

«Armastuse võimalikkusest» 1999

«Lotte reis lõunamaale» 2000 (kaasrežissöör Heiki Ernits)

«Lepatriinude jõulud» 2001 (kaasrežissöör Heiki Ernits)

«Kontsert porgandipirukale» 2002 (kaasrežissöör Heiki Ernits)

«Leiutajateküla Lotte» 2006 (kaasrežissöör Heiki Ernits)

Võitnud arvukalt auhindu rahvusvahelistel festivalidel ja konkurssidel

Harrastanud sambot, aikidot, jooksmist

Abikaasa Sirje töötab patendiametis sekretärina

Poeg Priit (30) on automehaanik, tütar Kadri (22) lõpetas kevadel Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia eriala

 

Arvamus

Janno on rahulik ja tagasihoidlik – ja mis tavalisel suhtlemisel välja ei paista: ka otsuse- ja põhimõttekindel. Võib vajadusel häält tõsta – seda küll erakordselt harva, ja kui, siis põhjusega.

Ta oskab ka inimestega rääkida, nii-öelda arenguvestlusi pidada.

Janno sõna Joonisfilmis maksab. Olulistes asjades peetakse ikka temaga nõu – liiati on ta Joonisfilmi juhatuse liige - , aga ka niisama.

Vaba aja kaaslasena on ta täitsa sobiv-sulanduv, eriti mingit oma teemat peale ei suru. Oleme tihti käinud koos väljamaal filmifestivalidel ja alati väga hästi hakkama saanud. Veini joob vähe, aga mõnuga, armastab ka lõunamaa kööke.

Ta on inimene, keda võib usaldada.

Heiki Ernits
kolleeg Eesti Joonisfilmis

    Tagasi üles