Rein Aedma poleks tahtnud kehv näitleja olla

Rein Aedma

FOTO: Kalev Lilleorg/SL Õhtuleht

Filmis «Kevade» Imelikku mänginud Rein Aedma arvates poleks temast kunagi head näitlejat saanud ja kehv näitleja poleks ta olla tahtnud, kirjutab SL Õhtuleht.

«See oli keemiatund, kui õppealajuhataja koos režissööri assistendi Malle Jaaksoniga sisse astus ning õppealajuhataja näpuga minu peale näitas, et seal see poiss istubki,» meenutas Rein Aedma, Imeliku osatäitja, oma sattumist «Kevadesse».

Rein oli Tallinna Spordiinternaatkooli 9. klassi poiss, kui saatuslik sõrm tema peale küünitas. Kibe käsi odaviskes, Tallinna poistest oma tulemusega teisel kohal. Samas aga võttis osa ka isetegevusest ning tihti torgati ta aktustel ja pidudel saali ette konferansjeeks.

«Olin elava loomuga. Rohkem Tootsi kui Imeliku sarnane. Sattusin tihti kaklustesse,» ütles Aedma.

Reinu õnnetus oli see, et ta õppis liiga hästi. Klassi istumajääjad, oma arust tegijad vennad, andsid Reinule ühtevalu kitli peale.

Ta ei jäänud alla ja andis vastu. Nii mõtles ta tookord, kui õppealajuhataja ta klassist välja kutsus, et mis ta jälle korda on saatnud. Ukse taga selgus, et käivad lapsosatäitjate valimised ning õppealajuhataja oli teda just Imeliku rolli soovitanud.

Küsimusest, kas Rein Teelesse ehk siis Riina Heina ise ära ei armunud, püüdis mees esialgu mööda libiseda, kuid tunnistas viimaks, et veel aasta jagu pärast võtete lõppu käisid nad läbi.

«Käisime ka kaks või kolm korda koolipidudel, kutsusin ta isegi oma kooli peole. Samas oli jälle see, et ma olin juba vanem poiss, tema aga ikka veel plikaohtu. Kuigi täiskasvanuliku käitumisega. Ja eks see asi meil ka sellepärast untsu läks, et Riina nii kaugel elas, teises linna otsas,» meenutas Imeliku osatäitja.

Küllap oli asi mitte ainult kauguses, vaid sadade tütarlaste silmapaarides, mis kenakest ja pikajuukselist linalakka piidlesid.

«See oli ikka meeletu, milline kirjade vool pärast filmi ekraanile jõudmist tulvama hakkas. Lööd lahti: tüdrukud, tüdrukud, tüdrukud, pildid, pildid, pildid, pühendused, pühendused, pühendused. See lausa hirmutas. Ma ei vastanud ühelegi kirjale, sest kui ma oleks hakanud vastama, olekski võinud selle töö peale jääda,» arutles Rein.

Esimestele fotoproovidele järgnesid filmiproovid. «Nägin päris mitut Imeliku kandidaati ning minu meelest olid nad palju paremate parameetritega, heleda pea ja lokkidega. Küllap sai otsustavaks minu vanus. Käisin ikkagi juba 9. klassis ja olin peaaegu 16 täis, » ütles endine lapstäht.

Pärast võtteperioodi, mis koos filmi helindamisega venis aastapikkuseks, maksti poistele palk peo peale. Rein sai puhtalt kätte 1000 rubla, mis keskkoolipoisile oli üüratu raha.

«Tööleping on mul siiamaani alles. Kui olin õpetaja, siis kasutasin seda näitliku õppevahendina,» ütles Rein Aedma.

Rein Aedma pea värviti filmi jaoks ära ning kõigi ehmatuseks omandas see heleda tooni asemel roostepunase värvi.

«Katsetati kuus-seitse korda. Ja ei saa ega saa punasest lahti. Kruusement hakkas juba iseendal juukseid peast välja kitkuma,» meenutas filmi-Imelik kuidas Tallinnfilmi jumestajad vahetati Tartu juuksuri vastu.

Et Rein oli filmivõtete ajal poistest vanim, pidi ta vastutama ka nooremate eest. Et need oleksid viksid ja viisakad.

«Nii siis tegimegi. Ise kiskusime suitsu, aga neile ei andnud,» naeris Rein.

Paaril korral käis Rein koos Margus Lepaga metsa vahel ka Ungari veine proovimas.

Pärast keskkooli läks Rein Tartusse eesti keelt ja kirjandust õppima. Sest kirjanduse õpetaja oli kõiges suur autoriteet. Ja aastal, mil Rein keskkooli lõpetas, lavakooli sisseastumist ei olnud. Ometi pidas Rein Tartus vastu vaid aasta.

Järgmisel aastal rühkis Rein juba üles Toompeale. Koos oma praeguse abikaasaga. Rein pääses isegi lõppvooru, aga mitte kooli sisse.

«Panso põhimõte oli ikka see, et kes näitlejaks tahab õppima tulla, peab olema täitsa puhas ja valge leht. Aga meie olime siis juba rikutud. Lisaks tegin ma ülikooli ajal luuleteatrit ning teatud stambid olid välja kujunenud,» arvas Rein olevat põhjuse, miks ta ukse taha jäi.

Ta lisas, et ta sellest suurt masendust ei tundnud, sest katsetele minek oli tema jaoks puhas avantüür.

«Mis seal pattu salata, head näitlejat poleks minust mitte kunagi saanud. Sellest annan ma endale selgelt aru. Ja kehv näitleja poleks ma ka tahtnud olla,» lisas endine filminäitleja.

Pärast luhtunud eksameid lavakooli terendas Reinul silme ees Vene kroonu.

«Mõtlesin küll korraks, et lähen õige Riina juurde. Riina isa oli ju Mererajooni sõjakomissar. Et kas ta ei saa mind vähemalt Eestisse nihverdada. Siis aga hakkas selle mõtte pärast häbi. Leidsin: pole midagi, pane kott selga ja käi ära. Läksin vastu sellele, mis tulema pidi. Mind saadeti Siberisse,» selgitas mees.

Sõjaväest lahti sai ta alles aasta pärast novembris ja selleks ajaks olid tunnid niiöelda juba alanud. Ülikooli eel tuli aega millegagi täita. Rein õppis ära kiviraiumistöö ja hiljem ka täheraiumise. Teadmata, et seda hiljem vaja läheb.

1991. aastal, mõned kuud enne putši ja Eesti taasiseseisvumist, pühkis Rein koos perega jalgadelt Eestimaa tolmu ja sõitis Austraaliasse. Abikaasa tädi juurde külla. Teadmisega, et tagasi ei tulda.

«See minek on seotud väga isiklike asjadega, aga me lihtsalt tahtsime ära minna,» ütles Aedma.

Samas Aedma lisas, et kui ta oleks teadnud, et alalise elamisloa taotlemine võtab aega lausa kuus aastat, mis tähendas sisuliselt kohvrite otsas elamist, oleksid nad kohe otsa ümber pööranud või siis jätnud sõitmata.

«Lahkusime siit väga vastandlike tunnetega. Kui aga 19. augustil puhkes putš ja kuna meil olid samaks päevaks ostetud tagasisõidupiletid, tekkis küll tunne, et oh! sai õige otsus tehtud. Kui päev hiljem Eesti taasiseseisvus, oli ka hinges rahu, et nüüd on tagasitee alati lahti. Me ei ole põgenikud. Ja kuna me ei andnud ennast üles põgenikena, pole me Austraalia valitsuselt saanud mitte sentigi,» selgitas mees.

Austraalias aga ei tahtnud eesti keelest ja kirjandusest keegi midagi kuulda ja nii jõudis Aedma tagasi oma vana ameti juurde, hakkas kiviraiduriks

Rein Aedma ütles, et eks ta käibki Eestis ennekõike sellepärast, et hing igatseb tagasi.

«Oleme nüüd kolm viimast suve käinud ja ka järgmisel aastal tahame kindlasti tulla. Hing igatseb, mõistus aga ütleb, et elu, pere, lapsed ja lapselapsed on seal,» ütles Aedma.

Lennujamas Eestist lahkudes ta pisarat siiski ei vala, sest nüüd saab alati tagasi tulla.

Tagasi üles