Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2091227t1h9218.jpg)
Juba mõnda aega teeb Estonia lavastustes kaasa noor kleenuke solist Helen Lokuta, kes on pannud ennast kuulama ja vaatama. Ja endast rääkima. Kes ta on, kuidas lavale jõudis, mida ta naudib ja mis talle ei meeldi, uurib tema lavakaaslane bass Priit Volmer.
Priit Volmer: Oleme mõlemad Tartust, kuidas oled Tallinnas kohanenud?
Helen Lokuta: Mulle meeldib Tallinnas, lõime siin pere ja kodu. Elan Nõmmel puude all, oravad tulevad hommikul aknale tervitama.
PV: Kas tahtsid juba lapsena lauljaks saada?
HL: Ma ei unistanud ühestki konkreetsest ametist. Aga fantaasiamaailm on mulle alati väga hingelähedane olnud. Veetsin kõik oma suved maal vanaema juures. Koos sõbraga toppisime oma linast kotid kraami täis ja läksime reisima. Vanemad naersid, et kaks kotipoissi on jälle rännutee jalge alla võtnud. Mulle meeldisid väga ka muinasjutud, mängisin printsesse ja unistasin ilusast elust.
PV: Nüüd oledki justkui muinasjutumaailmas Aga kuidas sa just laulmisega tegelema hakkasid?
HL: Muusikaga olen kogu aeg kokku puutunud. Seitsmeaastaselt hakkasin viiulit õppima. Esinesin pidevalt pulmades. Olin nii tilluke, et mind pandi seisma toolile, kus ma siis soleerisin.
PV: Laulja hääl ja viiul on sarnased kummalgi pole klahve, aga väga täpselt tuleb tabada nooti, enne hääle tekitamist peab nooti ette kuulma.
HL: Kuna mu ema oli kirikus koorijuht, laulsin ka kirikuansamblites, hiljem erinevates koorides, Kurekellas, esinemispraktikat on olnud sünnist saati.
PV: Aga millal jõudsid äratundmisele, et tahad ooperisolist olla?
HL: Mulle öeldi mõnikord, et sinust tuleb küll ooperilaulja, eitasin seda tookord kategooriliselt. Tegelikult oli mõte minna hoopis Tartu Ülikooli, mida täpselt õppima, ei teadnudki. Kuna kõigepealt olid aga eksamid Elleri muusikakoolis, proovisin nalja pärast sinna ja saingi sisse. Õppimisajal käisin palju ooperietendusi vaatamas ning see süvendas mu huvi veelgi.
PV: Mina mõtlesin samuti, et läheks Tartu Ülikooli mõnd ontlikku eriala õppima, näiteks majandust. Siis aga käskis ema mul Ellerisse proovida. Kuna olin lastemuusikakoolis klarnetit õppinud, mõtlesin proovida saksofoni erialale. Kui viis minutit enne viit kooli jõudsin, oli ainuke inimene, kelle sealt leidsin, noodikoguhoidja. Tema aga ütles, et saksi vastuvõtt oli juba kaks nädalat tagasi. Mina siis küsisin, mida siin veel õppida saab, ja tema vastas, et laulmist, tulgu ma homme kell üheksa kohale. Nüüd on ooperist saanud nii mu hobi kui töö.
HL: Elus pole juhuseid.
PV: Mina nimetan seda ettemääratud juhuseks. Kes on su lauluõpetajad?
HL: Mul on nendega vedanud igal arenguetapil olen sattunud õige inimese juurde. Elleris õpetas mind Aino Kõiv, muusikaakadeemias alustasin Pille Lille juures. Vahepeal õppisin kolm aastat Saksamaal Karlsruhe muusikakõrgkoolis Maria Venuti juures ning paralleelselt lõpetasin muusikaakadeemia Tamara Novitenko juures.
Venuti oli karm õpetaja, aga tema käest ma sain laulja jaoks olulise tehnilise põhja. Mul õnnestus Karlsruhe ooperistuudios saada nimiosa Rossini «Tuhkatriinus». Mul oli siis kolmekuune laps. Mind haaras selline kirg ja fanatism ning laulmine pakkus nii suurt huvi, et ka väikese beebi kõrvalt pidin kogu aeg harjutama.
PV: Nüüd õpime mõlemad Jaakko Ryhäneni juures magistrantuuris.
HL: Olen väga rahul, et Eestis saab ennast täiendada maailmanime juures, kes on suurepärane pedagoog.
PV: Räägi oma rollidest. Oled teinud juba ühe metsosopranite unistusterolli, Carmeni. Mis edasi?
HL: Carmen oli tõesti unistus. Avastasin sellega koos ka flamenko ja nüüd teeme Claudia evtenkoga kava, mis on juba kaks hooaega väga hästi läinud.
PV: Sinu järgmine suur roll on nimiosa Rossini «Tuhkatriinus».
HL: Tuhkatriinu on üks suuremaid metsosoprani rolle, sest neid oopereid pole ju palju, kus minu hääleliik saaks peaosas hiilata.
PV: Tavaliselt peavad nad leppima kõrvalosadega või kehastavad nõidu ja vanamoore.
HL: Päris nii see õnneks ei ole. Olen kõrge metso. Neile on palju nn püksrolle, näiteks «Figaros» Cherubino või Straussi ooperis «Ariadne Naxoselt» Komponist, aga ka palju ilusaid naisterolle.
PV: Nargen Operas oled ka palju esinenud. Hästi tore töö oli Haydni «Elu kuu peal», kus meil koos õnnestus laulda.
HL: Mulle meeldib erinevaid asju teha, teine keskkond hoiab meele virge ja tekitab inspiratsiooni. Väga meeldib Pärdi lugusid laulda, mis on enamasti vaimuliku sisuga ning ühtivad minu maailmavaatega. Samuti oli põnev osaleda Tõnu Kõrvitsa ooperites. Need on ekstra meile kirjutatud (Helen Lokutale ja Kädy Plaasile toim) ja lood sügavalt puudutavad.
PV: Mis su laps sinu tööst arvab? Kas ta küsib, emme, miks sa tööd ei tee, miks sa laulad?
HL: Vastupidi, kui ta väiksem oli, siis ta käskis klassikalise muusika plaadid kinni panna, sest see ei ole muusika, see on emme töö. Praegu käib ta mu kontsertidel ja talle meeldib muusika. Õhtuti palub ikka, et, emme, laula mulle.
PV: Kuidas su päev üldse välja näeb?
HL: Poeg äratab mind kell kaheksa. Rooman siis voodist välja, teen talle putru, silmad pooleldi kinni, ja viin lasteaeda. Pärast joon kodus kohvi, loen lehti. Loen kindlasti piiblit igal hommikul, olen kristlane, suhtlen Jumalaga ja laulan ka jumalateenistustel. Siis tulen kella 11-ks teatrisse proovidesse. Mulle meeldib harjutada, see pakub suurt lõbu ja mõnu.
PV: Võib vist öelda, et maandad ennast harjutades
HL: Aga siis ei saa jälle magama jääda. Harjutades lindistan ennast, sest see annab objektiivsema pildi oma häälest.
PV: Kuidas sa lõõgastud?
HL: Mulle meeldib väga filme vaadata, eriti draamasid, olen kino fänn. «Sõrmuste isanda» triloogia on lemmik, samuti detektiivilood. Nädalalõppudel käin klubides tantsimas. See lõõgastab, saab ennast lahti raputada ja välja elada. Reisime palju, siis saab ennast hästi välja puhata.