Priit Volmer: Oleme mõlemad Tartust, kuidas oled Tallinnas kohanenud?
Helen Lokuta: Mulle meeldib Tallinnas, lõime siin pere ja kodu. Elan Nõmmel puude all, oravad tulevad hommikul aknale tervitama.
PV: Kas tahtsid juba lapsena lauljaks saada?
HL: Ma ei unistanud ühestki konkreetsest ametist. Aga fantaasiamaailm on mulle alati väga hingelähedane olnud. Veetsin kõik oma suved maal vanaema juures. Koos sõbraga toppisime oma linast kotid kraami täis ja läksime reisima. Vanemad naersid, et kaks kotipoissi on jälle rännutee jalge alla võtnud. Mulle meeldisid väga ka muinasjutud, mängisin printsesse ja unistasin ilusast elust.
PV: Nüüd oledki justkui muinasjutumaailmas
Aga kuidas sa just laulmisega tegelema hakkasid?
HL: Muusikaga olen kogu aeg kokku puutunud. Seitsmeaastaselt hakkasin viiulit õppima. Esinesin pidevalt pulmades. Olin nii tilluke, et mind pandi seisma toolile, kus ma siis soleerisin.
PV: Laulja hääl ja viiul on sarnased kummalgi pole klahve, aga väga täpselt tuleb tabada nooti, enne hääle tekitamist peab nooti ette kuulma.
HL: Kuna mu ema oli kirikus koorijuht, laulsin ka kirikuansamblites, hiljem erinevates koorides, Kurekellas, esinemispraktikat on olnud sünnist saati.
PV: Aga millal jõudsid äratundmisele, et tahad ooperisolist olla?
HL: Mulle öeldi mõnikord, et sinust tuleb küll ooperilaulja, eitasin seda tookord kategooriliselt. Tegelikult oli mõte minna hoopis Tartu Ülikooli, mida täpselt õppima, ei teadnudki. Kuna kõigepealt olid aga eksamid Elleri muusikakoolis, proovisin nalja pärast sinna ja saingi sisse. Õppimisajal käisin palju ooperietendusi vaatamas ning see süvendas mu huvi veelgi.