Asko Lõhmus rügab metsade kaitseks

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Aastat viisteist tagasi kotkaid uurides jalutas Asko Lõhmus seda metsateed pidi Tartust Käreverre ja kaugemale. Rada on tänaseks kõvasti muutnud rohked lageraied.

FOTO: Margus Ansu

Looduskaitseteadlane Asko Lõhmus püsis mürsikueast peale tervelt 15 aastat röövlindude uurimise lainel, kuid on viimase kahe aasta sees pühendunud enda arvates olulisemale, metsaökoloogiale.

Aprillist praeguseni on ta samblikeuurijast abikaasa Piret Lõhmuse kõrval kaardistanud Eesti metsade taimestikku. Septembris-oktoobris ootavad järge puidulagundajad seened, torikulised. Kaugem eesmärk on üks: näidata, kuidas mõjutavad lageraied taimi-loomi.

Asko Lõhmus valis inter-vjuuks mitme kilomeetri pikkuse metsasihi Tallinna maantee ääres, kus ruutkilomeetreid hõlmavas massiivis on järel vaid mõni hektar enam kui saja-aastast metsa.

Kui te metsas järjekordsele lageraielangile satute, kas süda tilgub kõvasti verd või olete selle kõvaks teinud ja tunnistanud, et muul moel pole võimalik Eesti metsi majandada?

Viimast ma kindlasti ei arva. Eks loodusteadlase suhtumine jää kahe äärmusliku emotsiooni vahele. Esimene emotsioon on, et raie on mõrv. Teine, et metsa elusa ja tervena hoidmiseks peabki teda raiuma.

Arvan, et raiuma peab, kuigi mitte metsa enda pärast, vaid inimese vajaduste pärast. Inimene saaks aga hakkama märksa väiksema hulga puiduga, kui meeldib mõelda tööstureil. Ning raiumise viis on väga oluline, kuigi seda ei taheta minu kurvastuseks tunnistada.

Mu praegu käsil oleva uurimisprojekti taga on mõttekäik majandada metsi sarnaselt võimalike looduslike stiihiate tagajärgedega. Nõnda võiks kuivades metsades, mis looduslikult põlevad, olla ka lageraie tunduvalt vastuvõetavam kui näiteks lodumetsas, kus elustik on kohastunud vaid üksikpuude ja häilude murdumisega.

Kas metsnikud ja metsaülemad on teie olemasoluga leppinud või oleks oodata nende leeris hõiskamist, kui te hakkaks homme kasutatud autosid müüma?

Vastastikune mõistmine meie vahel on kahtlemata edenenud. Kuid minu esmane ülesanne pole veenda metsamehi tegema seda või teist. Minu ülesanne on neile näidata, mis toimub. Üks asi on saagida mets maha õndsas teadmatuses, teine asi on teada, mis seal on, ja siis saagida.

Uurijana tahaksin käia tõe teed. Valede argumentidega esinemine tuleb ilmsiks ja see devalveerib looduskaitset.

Oma töödes olete leidnud, et vähemalt kümme protsenti meie metsi tuleks võtta range kaitse alla Usute, et see võib 2010. aastaks juhtuda, nagu olete soovinud?

Eesmärk peab olema sajaprotsendine. Pole mõtet kavandada algusest peale lati alt läbi jooksmist. Mõelda, et me niikuinii ei suuda või et küll me kunagi teeme.

Teie varasem põhitöö, röövlindude uurimine, jäi paar aastat tagasi soiku.

Tegelesin nendega kogu hingest viisteist aastat. Jõudsin tõdemuseni, et olin saanud vastuse kõigile küsimustele, mis olid mul alguses, ja ka enamikule neist, mis tekkisid töö käigus. Seda tööd jätkates oleksin saanud iga päeva lõpuks teada väga vähe uut, kui üldse midagi.

Nii et kullid ja kakud ei näe teid ilmselt enam kunagi oma pesapuu otsa ronimas?

Mine tea. On üleval veel üksikuid küsimusi, millele tahaksin vastust.

Näiteks. Viletsal hiireaastal annab järglasi ehk vaid iga kümnes konnakotkaste paar. Miks võtab 90 protsenti kotkastest ette tohutu teekonna Kesk-Aafrikast Eestisse ja teeb siin kevadel oma pesa korda, kui neil pole eesmärki järglasi saada?

Et trenni teha? Või ei ütle nende taju neile, kas siin on hea või halb hiireaasta, ehkki meil käivad head hiireaastad viimasel ajal väga range kolmeaastase tsükli järgi.

Äkki käivad nad vaatamas, kas pesitsuspaigaga on kõik korras?

See ongi kõige tõenäolisem. Lind riskib sellega, et kui ta aasta või kaks ei tule, on keegi tema pesa juba hõivanud.

Hiljuti tuli teie perre viies liige – Volkswagen Passat. Kas teie ökoloogilise jalajälje kasv teis kõhklusi ei tekitanud?

Tekitas vägagi. Kuid seda nõuab meie praegune lageraiete mõju uuriv teadusprojekt, mis võiks ju terve ühiskonna ökoloogilist jalajälge tunduvalt vähendada.

Suure töörühma puhul on logistika keeruline, seda on võimatu korraldada liinibussiga. Kuid kui see projekt läbi, võib meie auto minu poolest küll rikki minna.

Kadunud loodusemees Einar Tammur ütles mulle kord, et tema kirik on mets, soo ja luht. Kas ja kus teie jumalat näete?

Jumala küsimus on huvitav, aga vastus pole lihtne. Isikustatud käsitlust mul pole. Mind huvitab väga, mis on õige ja õiglane ja kuidas saavad elada koos inimesed, kel on sellest täiesti erinevad arusaamad.

Õiget ja õiglast otsides jõuad varem või hiljem küsimuseni jumalast. Mul on üks doktorant, kes igatpidi tubli kristlane. Põnev on arutleda inimesega, kes ütleb, et ta pühapäeval mingil juhul tööd ei tee.

Teie ema on kirjandusinimene, samuti oli isa. Kust arenes teil see bioloogiahuvi?

Eelkõige isalt, kes mind metsa vedas. Tema enda unistus bioloogiks saada oli lõppenud enne sisseastumiseksameid tõdemusega, et keemiaga ta hakkama ei saa.

Ema kiituseks peab ütlema, et kui käigud metsa päris tõsiseks läksid, ei teinud ta mulle mingeid takistusi.

Asko Lõhmuse loodusehuvi ja tahtmise minna õppima bioloogiat äratas kirjanikust isa Aivo Lõhmus.

Teie tuttavad nentivat tihtipeale, et teiega pole mõtet vaielda – nagunii jääb teile õigus. Tuleneb see puhtast vaidlemiskirest või sügavast veendumusest, et olete kõik argumendid sügavalt läbi mõelnud?

Lähen kergesti põlema ja vaidlen meeleldi, kui küsimus mind huvitab. Kuid ma vaidlen harva selleks, et oma arvamust teistele peale suruda. Enamasti ikka selleks, et teiste seisukohti teada saada ja enda omi arendada.

Kes on järgmine Eesti president?

Hmm...ei tea.

Ei tea või ei taha öelda?

Ei tahaks, jah, sellest rääkida. Mul on tõesti piinlik jälgida, mis poliitikas toimub.

Piinlik, et mängitakse, või piinlik, et Arnold Rüütel saab jälle presidendiks?

Piinlik mõlema pärast.

 

CV

• Tartu Ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi vanemteadur Asko Lõhmus sündis 1974. aasta 12. juulil Rakveres. Lõpetanud Tartu 2. keskkooli ning Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna. Kaitsnud magistri- ja doktorikraadi loomaökoloogias.

• Kuulus 2002-2003 keskkonnaministeeriumi teadusnõukogusse ning 2000-2003 ornitoloogiaühingu nõukogusse. Kotkaklubi asutajaliige. Osalenud Eesti punase raamatu, Eesti metsanduse arengukava, Eesti looduskaitse arengukava ja Eesti säästva metsanduse standardi koostamisel.

• Ajakirja Eesti Mets aasta autor (2005), noore looduskaitsja preemia laureaat (2005), Eesti Teadusfondi parima teadusprojekti auhinna võitja (2005).

• Abielus bioloog Piret Lõhmusega. 10-aastase Liisa ja 5-aastase Arturi isa.

 

Arvamus

Askol on kiire taip, hea üldistusvõime. Mulle meeldib tema juures võime olla hell. Ta on tundlik, püüab inimestes kinni ka peened värelused.

Aeg-ajalt ütlen küll talle, et ta on kiuslik vanainimene. Seda siis, kui ta püsib vaidlustes jäigalt oma seisukohal. Samas tuleb tunnistada, et tihtipeale on tal õigus, kuigi väikesi võite saan vaidlustes ikka.

Üle 24 tunni ei suuda ma temaga tülis olla. Seda suuresti tänu Askole endale. Ta on minust märksa tasakaalukam, oskab jutuga asju lahendada. Kui tarvis, tuleb ta leppimiseks varmasti ka poolele teele vastu.

Mille üle me vaidleme? Kõige labasem näide: ta küsib, miks peaks kulutama nii palju aega nõudepesule, kui parajasti oleks tarvis perega suhelda.

Pedant ta pole, kuigi teeb oma tööd pühendumusega.

Piret Lõhmus
Abikaasa

Meie tutvus algas kümmekond aastat tagasi ühest tema kirjast mulle. Ma ei mäleta, millest see just oli, aga ju ta tundis vajadust millegi üle arutleda.

Ühised metsaskäimised Askoga on rikastanud mind igas mõttes. See pole kaugeltki ainult kahe loodusemehe jutuajamine. Räägitud saab kõigest. Noore mehe kohta on tema võime maailma asjadest aru saada ja nende üle arutleda üsna tavatu.

Asko fotode kohta võin öelda, et mulle oli juba tema esimestest filmirullidest selge, et tal on silma. Tema piltide hulgas on häid ja mitmeid väga häid kaadreid.

Fred Jüssi
Mõttekaaslane, sõber

    Tagasi üles