Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2096317t1hbaea.jpg)
Täna saab viis aastat USA vastu toimunud terrorirünnakutest. Selle kurva aastapäeva puhul on valminud kaks märkimisväärset Hollywoodi filmi, mis on oma vormilt kardinaalselt erinevad, kuid eesmärk on neil sama hukkunute mälestamine.
Kõigepealt briti päritolu reissööri Paul Greengrassi «United 93», mis jõudis äsja ka Eesti kinolevisse, oktoobri alguses järgneb sellele Oliver Stonei «Maailmakaubanduskeskus».
Esimene neist räägib 11. septembril kaaperdatud neljandast lennukist, mis ei jõudnud terroristide valitud sihtmärgini legendi kohaselt päästis lennu United 93 reisijate kangelaslikkus palju süütuid elusid. «Maailmakaubanduskeskus» jutustab kahest politseinikust, kes jäid pärast katastroofi rusude alla.
Kuigi mõlema filmi sündmused leiavad aset samal päeval ja samadel asjaoludel, põhinevad tõsielul ja väldivad poliitilisi teemasid, on kummagi tempo ja meeleolu täiesti vastandlik.
Maailm pole endine
Greengrassi («Bournei ülemvõim») «United 93» on tihe, kasutatud on dokumentaalfilmi stilistikat (käsikaamera, järsud lõiked) ja tundmatuid näitlejaid; piloote ja stjuardesse mängivad päris ehtsad piloodid-stjuardessid.
Anti-Titanicuks nimetatud film liigub peamiselt reaalajas, lõpu lootusetus on publikule selge juba enne filmi algust. Ei mingeid illusioone ühes lennuki otsas hüüavad moslemid oma jumala poole, teisest otsast kostub «Meie Isa» palvet, aga surma saavad nad kõik. Lennuk, mis pidi purustama Washingtoni Kapitooliumi, suudetakse kõrvale suunata, ja see lendab keset põldu sodiks.
Miks siis seda lugu vaadata? Küllap seepärast, et lõplikult mõista: maailm ei ole enam endine. Pinge, jahmatus ja õudus, mida «United 93» painajalikult loob, suudab üsna täpselt edasi anda valitsenud meeleolusid.
Hiljuti valmis USAs film «Maod lennukis», kus pardalviibijaid ründavad surmavad maod. «United 93» võiks naljaga pooleks ristida «Moslemiteks lennukis», kus pardalviibijaid ründavad surmavad moslemid.
Asja juures on vaid üks «aga». Lennukimaod on väljamõeldis, närvikõdi, fiktsioon, lennukimoslemid aga olid ja on reaalselt olemas. See annab 9/11 katastroofi käsitlevatele reissööridele tohutu emotsionaalse võimaluse, samas paneb neile ka väga suure vastutuse. Niivõrd värske ja kohutav asi puudutab iga vaataja hinge palju enam kui suvaline põnevusfilm.
Greengrass sai oma filmi luues suhelda vaid hukkunute peredega, Oliver Stonei «Maailmakaubanduskeskus» põhineb aga ellujääjate lool. Mõeldes kombinatsioonile Oliver Stone-Nicholas Cage
-9/11, tõusevad endast lugu pidavatel filmiajakirjanikel karvad püsti. Need on sentimentaalse ülepakutud pisarakiskuja komponendid.
Inglise kvaliteetlehe The Guardian tippkriitik Peter Bradshaw on juba paugutanud, et see on Veneetsia filmifestivali ja tõenäoliselt ka kogu aasta kõige halvem film.
Siinkohal ma vanameistriga nõustuda ei saa kuigi vaataja näeb haavatud politseinikke, pisarais naisi-lapsi ja isegi pesuehtsat Jeesust, töötavad aeglane tempo ja sentimentaalsus Stonei kasuks.
Kuna tegu on raske teemaga, on õige läheneda sellele positiivsest küljest, näidata pääsenuid, lootust, seda, et armastuse ja usu toel on võimalik rasketes olukordades hakkama saada.
Omaette peatükk
John McLoughlin (Nicolas Cage) ja William Jimeno (Michael Pena) jäid kaubanduskeskuse rusude alla, 20 inimesest, kes sealt päästeti, olid nemad 18. ja 19., ülejäänud said surma. Arvasime, et niisugused lood juhtuvad ainult filmides.
Kuigi Stonei linalugu ei saa nimetada triumfiks, on see seni tema kõige sümpaatsem töö, ja pisarateta ei õnnestu saalist lahkuda. (Küünikutele ja klaustrofoobia all kannatavatele muidugi vastunäidustatud teos, ei mingit kahtlust.)
9/11 teemat on filmikunst viimase viie aasta jooksul puudutanud nii vihjamisi kui otse. Spike Lee meistriteos «25. tund» (2002) peegeldab katastroofi-järgseid meeleolusid, rõhudes humaansusele ja sõprusele. WTC rususid näidati vilksamisi, haavad olid liiga lahtised.
Dokumentalist Michael Moore lendas asjale teravamalt peale, «9/11 Fahrenheiti» (2004) puudutas ennekõike poliitilisi teemasid ja süüdistas üsnagi ebaveenvalt kõigis maailma hädades George W. Bushi.
Juhtunust on valminud ohtralt vähem- ja enamõnnestunud dokumentaalfilme ja teledraamasid.
Kaudselt on katastroofi järelmõju tunda olnud kõigis viimase viie aasta filmides, kus on juttu Iraagist, moslemitest, terrorist, lennukitest või tornidest Trey Parkeri nukujandist «Team America» kuni Steven Spielbergi lennujaamakomöödiani «Terminal» välja.
Saksa filmiajaloos on eraldi termin «Trummerfilme» ehk rusufilmid need on nukrad sõjajärgsed teosed, mis on loodud sodikspommitatud linnades. Arvata võib, et ka see sõda, mis sai alguse viis aastat tagasi, moodustab tulevikus filmiajaloos omaette peatüki. Üle jääb vaid loota, et see tuleb lühike.
Uus film kinolevis
«United 93»
Reissöör Paul Greengrass
USA-Inglise-Prantsuse 2006
Tallinna kobarkinos
8. septembrist
«Maailmakaubanduskeskus»
Reissöör Oliver Stone
USA 2006
Eesti kinolevis
6. oktoobrist