Tartu teadlased ajavad puudele udu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaak Sõber (vasakul) ja Priit Kupper tassivad plasttoru, millest hakkab puudele pihkuma küllastunud veeauru.

FOTO: Sille Annuk

Mis juhtub haabade ja kaskedega, kui õhuniiskus märgatavalt suureneb? Kas nad sirguvad nobedamalt või känguvad? Selle teadasaamiseks hakkavad teadlased Järvseljal puudele sõna otseses mõttes udu ajama.

Tartu Ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi peaspetsialist Jaak Sõber ning teadur Priit Kupper on lõpetamas Järvseljal ettevalmistusi üheksal katselapil, mille mullas hakkab kasvama umbes 900 harilikku haaba, triploidset haaba, hübriidhaaba ja arukaske.

Kõrgsurvepumba, pihustite, ventilaatorite ning kümnete meetrite kanalisatsioonitorude abil algab kevadel vähemalt viis aastat kestev miljoneid kroone maksev katse.

Kasvuperioodil päiksetõusust loojanguni saavad puud kaela imepeenikese, 10–20 mikroni suurustest tilgakestest koosneva uduvihma.

Udu võimalikult pideva ja ühtlase pealevoolu eest vastutab arvuti, mis vastavalt tuule suunale avab niisutustorude klappe tuulepealsel küljel. Kui tuule kiirus tõuseb üle nelja meetri sekundis, katkeb udu tootmine. Tuul kannaks veeauru nagunii minema ja puudele see ei jõuaks.

«Meie tavaline looduslik relatiivne niiskus on umbes 60 protsenti,» räägib Jaak Sõber. «Kui suudame saavutada niiskuse tõusu 70 protsendile, peaks mõju puudele olema märgatav.»

Tuul tuleb appi

Jaak Sõbral on rikkalikud kogemused sellelaadsete katsete tegemiseks USAs Wisconsini osariigis asuvast Michigani tehnoloogiaülikoolist, kus ta töötas 1997. aastast käesolevani.

Ameerikas jälgis Sõber Järvselja katselappidega põhimõtteliselt sarnastel, kuid mitu korda suurematel, kuidas käituvad kased, vahtrad ja viis erinevat haavaklooni suurendatud süsihappegaasi ehk CO2 ja osooni ehk O3 sisaldusega õhus.

Selgus, et looduslikust foonist kaks korda suurema CO2 sisaldusega katseväljakuil kasvasid lehtpuud veerandi võrra kiiremini kui loodusliku fooniga platsidel.

Poolteist korda üle loodusfooni kergitatud osoonisisaldus põhjustas aga puude kasvu kängumise viieteistkümne protsendi võrra.

«Sealsete katsete loosung, millele tuginedes uuringuiks raha küsiti, oli, et püütakse ennustada, mis juhtub maailmas viiekümne kuni saja aasta pärast,» selgitab Sõber. «Sest on teada, et nii osooni kui süsihappegaasi tase kerkib pidevalt üha suurenevas tempos.»

Tasapisi kerkib ka atmosfääri relatiivne niiskus. Nõnda peaks Järvselja uurimistööst, nagu ka Wisconsini katsetest olema kasu, et mõista inimeste põhjustatud keskkonnamuutuste mõju ulatust.

«Üldsõnaliselt võib öelda, et meie uuringu tulemusest võiks olla kasu süsiniku ja lämmastiku globaalse ringkäigu hindamisel,» lausub Sõber.

Tõepoolest oleks raske ette kujutada, kuidas praegu Eestiski kiirekasvulisele hübriidhaavale panustavad puiduärimehed hakkaksid oma istandikke kümnete ja kümnete hektarite kaupa süsihappegaasiga rikastama. Teoreetiline tulem võiks olla, et väidetavalt 20–25 aasta pikkuse raieringiga puu võiks maha võtta juba 15–18 aastat pärast istutamist.

Katseid üha vähem

Jaak Sõbra sõnul teeb seda laadi projektid utoopiliseks juba ainuüksi tohutu kulu. Michigani tehnoloogiaülikooli tosina katselapi peale kulus aastas 1,2 miljonit dollarit ehk tänase kursi järgi ligi 15 miljonit krooni. Sellest tervelt 600 000 dollarit läks süsihappegaasi ostmiseks.

Katselappide kogupindala ei hõlmanud ühtekokku hektaritki. Üks hektar metsakultuuri pole aga ärilises mõttes mitte midagi. Seega siis peaks haavapuidu hind olema võrreldav kulla hinnaga, et haavaistandusi tasuks CO2ga õnnistada.

«Euroopas on CO2 katsed kalliduse pärast üldse lõpetatud, USAs on kuuest katseprojektist jäänud praeguseks tööle kolm,» märgib Sõber. «Samas on seda laadi tööd ülimalt olulised, kuna CO2 ja veeauru sisalduse kasvuga atmosfääris kaasneb ka temperatuuri tõus koos kõigi inimkonnale oluliste tagajärgedega.»

Järvseljal aetakse läbi märksa tagasihoidlikumate summadega, ehkki jutt ei käi ka mingist kommirahast.

Praeguseks on ettevõtmist koordineerival Tartu Ülikooli alus- ja rakendusökoloogia tippkeskusel, mida juhib professor Olevi Kull, käsutada viis miljonit krooni peamiselt Euroopa Liidu raha.

Sellest summast peaks uurijate enda arvates piisama viieks aastaks. Lühemat aega polevatki üldse mõtet midagi uurida, sest mida lühem aeg, seda ebausaldusväärsemad on katsete põhjal tehtavad järeldused.

Ainuüksi nelja hektari võrkaiaga piiratud katsepõldude, elektri- ja veesüsteemide ning muu infrastruktuuri rajami-

ne neelab üle miljoni krooni. Sellest pea pool miljonit krooni on kulunud võimsale, oma alajaama sisaldavale elektrisüsteemile.

Esimesi katseandmeid loodavad teadlased koguda tuleval suvel.

    Tagasi üles