Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2100079t1h9f45.jpg)
Tere, kallid lugejad! Ja seal ta läheb! Iga aasta on see tänane päev mingit viisi nukker. Saabub sügis. Kuigi loodusel on sel aastal kõik peas sassis ning suvi on ikka üks visa emm-eff*, kes ei suuda kohe mitte lahti lasta. Ja see on hea.
Aga hinges hakkab juba vaikselt närima ning õhtul õues on hämarus lähemale astunud. Liiga lähedale, sest kell kaheksa on hämar majas. Ma ei tea, kuidas teil, aga minule on sügis alati natuke suruvalt mõjunud. Mäletan, et eriti raske oli see tunne kooliajal, kui selga vajus suur õppekoorem ja lullilöömine sai päevapealt maha maetud.
Kuigi ülikoolist on juba viis aastat möödas, ehmatasin ikkagi esimese septembri hommikul üles mõtte peale, et olen loengusse hiljaks jäänud ja saan Rutsi (Rudolf Allabert) käest peapesu.
Rääkisin oma ebameeldivast tundest endast kümneid aastaid vanemate inimestega ning näed siis nemadki tunnevad seniajani sügisel kooliärevust ja seda suruvat ängi. Ausalt öeldes natuke ka meeldivat ängi. Eks loodus siis tahab nii, et teadmiste tagaajamise hirm meid igavesti jälitaks. Äkki on just see hirm see, mis meid loomadest eristab? See selleks. Igaühel meil ju omad deemonid.
Viskasin pilgu tagasi suvele ja pean mainima, et see oli minu elus kindlasti üks sündmusterohkemaid ja ägedamaid suvesid üldse. Muidugi ei saa neid võrrelda lapsepõlvesuvedega maal, kus elu koosnes vaid mängust.
Möödunud suvi andis hea õppetunni, kuidas leida oma elus kompromisse ja aega teha kõike seda, millest oled unistanud, ehkki kas aega (hale vabandus) või finantsi (veel halvem legend, ei kulu teda midagi nii palju, kui oskad temaga targalt ringi käia) pole piisanud.
Viimased viis aastat olen endale kogu aeg lõbu keelanud ja suhtunud oma aega valesti. Minu mõtlemine muutus hetkega, kui hea sõber, alati energiast pakatav Virko mulle kevadel kontori ees otsa jooksis.
Nägi mu tülpinud nägu, küsis: «Ainult töötad? Mille nimel?», raputas siis pead ja kostis: «Kas sa teed kõike seda, mida ihkad, kohe, või sa ei tee seda enam mitte kunagi!» Mulle need sõnad mõjusid.
Võtsin ette ja hakkasin otsast pihta. Poole pealt avastasin, et mul on enda jaoks aega küll ja veel, tuleb vaid tahta seda leida. Üks asi viis teiseni. Kõik liikus äkki käeulatusse. Hobist sai fanatism, ratas hakkas veerema ja nüüd tunnen ennast hiilgavalt. Tuleb vaid õiges suunas mõelda ja endaga hästi läbi saada! Goodbye summer, aga elu läheb mõnuga edasi.
* Sõna, mida Hip! tõlkima ei kuku