/nginx/o/2013/09/05/2103237t1hbdfe.jpg)
Septembrikuu toob aeda palju värve. Aednikule tähendab see, et käes on aasta teine tihedam tööperiood sügis.
Ehkki sügis on ilus, valdab aednikku alati kurbus, sest paljud taimed, mida ta on südamega kasvatanud ja poputanud, kaovad. Aed sätib end puhkusele. Siiski, enne kui puhkus alata saab ükskõik, kas siis jutt käib aednikust või aiast, tuleks hoolsal aednikul aias veel üht-teist ära teha.
Kui sügis on soe, tuleb jätkata muruniitmist, kuid loomulikult ei tehta seda enam nii sageli ja nii madalalt kui suvel. Siiski peab jälgima, et muru lume all liiga pikaks ei jääks: viimane niide peaks olema natuke kõrgem harilikust niitekõrgusest (soovitavalt võib muru jätta u 47 cm kõrguseks).
Viimane murulõikus peaks toimuma siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on langenud piisavalt madalale (u 10 ºC). Murule langenud praht ning puulehed ning niitmisjäägid tuleb kokku riisuda. Suur hulk lehti, niitmisjääke murul võib viia hoopis selleni, et muru saab kahjustada.
Juhul kui septembri lõpus tuleb väga suuri külmasid, mille korral maapind külmub, on parem vältida murulkäimist, sest murukamar on külmunult väga habras ning tallamine tekitaks ainult kahju. Kui ootamatu külm tekitab murule jäälaike, tuleb need kindlasti purustada, sest murutaimed võivad kaane all lämbuda.
September ei ole hiline aeg ka püsilillepeenra laiendamiseks või koguni rajamiseks, tuleb vaid jälgida, et ilmad oleksid piisavalt leebed. On sügiseid, kus istutustöid saab jätkata veel oktoobriski. Küll on aga täpselt õige aeg istutada erinevaid sibullilli.
Paljudele puudele-põõsastele, sealhulgas viljapuudele ongi parem sügisene istutusaeg, kus loodus hoolitseb ise õige keskkonna eest: sademeid on rohkem, õhuniiskus suurem, päikest vähem, pealegi on ka istutusperiood sügisel võrreldes kevadega pikem ning aiapidajal lihtsalt rohkem aega kui kibedal kevadtöödeajal.
Kui toalilled sai kevadel õue toodud, siis septembri lõpus võib neid hakata tasapisi tuppa tagasi viima. Soojemate ilmadega võivad mõned jahedat mittepelgavad lilled veel õue jääda. Lilli tuppa tuues tuleb potid hoolikalt puhastada. Puhtaks peaks kindlasti tegema ka taimelehed, sest nii tolm kui ka erinevad soovimatud putukad on sageli end just lehtede vahele peitnud.
Ettevaatlik tasub olla ka siis, kui toalillepotid asetsesid otse mullapinnal, sest vihmaussid võisid ronida lillepotti selle põhjas oleva augu kaudu. Seetõttu tasuks kaaluda ka lillede ümberistutamist. Sageli on see isegi paratamatu, sest suvel on taimed sedavõrd hästi kasvanud, et vanas potis jääb ruumi väheks. Suuremasse potti istutades tuleb arvestada sellega, et uus pott peaks olema vanast ainult number või kaks suurem.
Kui maapind on veel pehme ehk septembri lõpus ja oktoobri algul tuleb hakata mõtlema taimede tagasilõikamisele ja kinnikatmisele. Kuna meil on viimastel aastatel rohkesti müügile tulnud suhteliselt külmaõrnu liike ja sorte, tasuks pigem karta kui kahetseda ning taimed, milles kahtlete, igaks juhuks kindlasti kinni katta.
Valmis tuleks vaadata ka kate, millega kaetakse kinni kevadist päikest pelgavad taimed (okaspuud ja igihaljad taimed). Kõige paremini sobib selleks vastav kangas. Taimede kinnikatmine tuleks jätta umbkaudu oktoobrikuu lõppu.
Viljapuuaias on sügisel põhiliseks tööks saagikoristamine. Talveks säilitatavate õunte koristamisega tuleb olla ettevaatlik, sest hooletu ümberkäimine võib põhjustada õunte kiiret riknemist. Näiteks tuleb õunad puu küljest lahti murda, mitte rebida. Samuti tuleb viljad hoolikalt kasti või nõusse laduda. Loopimise ja valamise tulemusena võivad viljad saada kahjustada.
Kui õunu soovitakse säilitada pikemat aega, ei tasuks puud õunte kättesaamiseks raputada, sest mahakukkunud viljad võivad viga saada ja viljade mädanemist põhjustada.
Viljade koristamist tuleks alustada mahakukkunud viljadest, seejärel puu alumistelt okstelt ning sealt edasi kõrgemale. Mahakukkunud viljad on sobiv kasutada kas kohe söömiseks või keedise, mahla vms valmistamiseks.