Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2106073t1h8389.jpg)
Nutikad reklaamijad mõjutavad ostjaid nende teadmata
Ostsin endale koju potilille. Mitte et ma oleksin seda pikalt ette planeerinud, ent poes tekkis mul lihtsalt ühtäkki selline tunne, et just praegu oleks mul väga seda lille vaja.
Ega ma sellise impulsiivse ostu üle väga õnnetu polnudki, ent tegelikult meeldis mulle hoopis muu. See viis mind mõttele, mis või kes meid poes oma valikute juures tegelikult juhib.
Uuringud näitavad, et reklaamilembeste eestlaste arv on viimase viie aastaga kahanenud 40 protsendilt 20-le. Reklaam meile ju ei meeldi ning ega me ennast sellest mõjutada küll ei lase! Tõesti? Mulle meeldib öelda, et on hämmastav, mida võid saada, kui oskad õigesti küsida. Nii on ka hämmastav, mida võib müüa, kui oskad inimestele õigesti läheneda.
Tänapäeva kaupmehed on nutikad tegelased, ei midagi juhuslikku. Kas teid üllatab, et piimaletini jõudmiseks peab enne 100 meetrit läbima? Mind mitte. Ja muidugi jääb just selle 100 meetri peale mu uus potilill, taskunuga ja kartulikrõpsud, mida ma tegelikult ju osta ei kavatsenudki. Lisaks on need kaupmehed välja uurinud, millal minusugune kolmekümneaastane Tallinna mees telekat vaatab, raadiot kuulab, milliseid lehti loeb jne.
Lihtsustatult, kus ja millal mulle endalegi märkamatult midagi selgeks teha. Kui arvate, et sellega asi piirdub, siis eksite. Nad on nii targad, et teavad isegi seda, mitu korda ja kuidas mulle midagi öelda/näidata tuleb, et ma ikka kindlasti nende usku pööraksin. Nii joon ma Tere piima, sest Andruse vasakul õlal on samasugune märk, ja Saku õlut, sest just nemad annavad mu lemmikkorvpalluritele vunki juurde.
Nii et kallid kaaskannatajad võite päris rahulikud olla, et tegelikult on enamasti meie eest juba enne poodi minekut paljud valikud tehtud. Ariel ja Tide võivad küll tüütuseni oma reklaamidega meie idülli rikkuda, aga ikkagi valib enamik just nende vahel: ju on ikka hea, kui juba televiisoris näidatakse. Jälle nad teavad! Selle kõige üle võiks põhjalikult arutada ja reklaamimeeste peent kunsti kiruda. Seda 227 krooni, mille üks kaupmees (oma reklaamimehest sõbraga) mu teiste kergekäeliste valikute hulgas näppas, ma vist siiski tagasi ei saa.
Ja tegelikult mulle meeldib, et see lill mu kassile meeldib. Mis sest, et närimiseks. Las me siis arvame, et oma rahakotiraudu kontrollime ikka ise.