Gert Kiiler – ajakirjanik seriaalimaailmas

Gert Kiiler

FOTO: Maarja Möldre

Teleekraanilt on sarjad «Pehmed ja karvased» ning «Hajameelselt abielus» tuttavad paljudele, kuid üsna vähesed teavad, et sõnad paneb Britta Kenapeale ja Edgar Savisaarele suhu Sakala ajakirjanik Gert Kiiler (32).

Kuidas ühitada tarbijatoimetaja töö maakonnalehes ja kahe seriaali stsenaariumi kirjutamine, teab ainult asjaosaline ise. «Jube lahe oleks, kui saaks vaid loominguga tegelda, aga seni kuni suudan mõlemat tööd teha, ma jätkan. Pealegi on mul väga toredad ja inspireerivad töökaaslased!» kiidab Kiiler. «Minu õnn on see, et olen kogu aeg uudiste keskel. Eriti on vedanud sellega, et olen arvamustoimetajaga ühes kabinetis! Tema aitab mul loomingulisest kriisist üle saada, kui ma «Pehmete ja karvaste» pärast mures olen ja ahastavalt abi küsin. Üheskoos lõõpides tekib huvitavaid skeeme.»

Sakalas on Gert Kiiler ametis olnud peaaegu kümme aastat. «Töötasin pärast Viljandi Kultuurikolledži lõpetamist mõnda aega Ugalas inspitsiendina, aga õige pea sain aru, et teatrielu mulle ei sobi,» räägib mees. «Tööpäevad venisid hilisõhtusse ja postil tuli olla ka nädalavahetustel.»

Et kolledžis õppimise ajal oli Kiiler kätt harjutanud Sakala huumorikülge Liba-Sakalat tehes, läks ta toimetusse jutuga, et saaks seal äkki põhikoha. «Sattusin sinna õigel ajal, neil oli vaja majandusreporterit! See oli üks räigemaid pea ees vette hüppamisi üldse. Okei, sõna ma oskasin seada, aga ajakirjandusest ei teadnud midagi,» meenutab Kiiler. Üheksakümnendate lõpu keeruline aeg mängis tema kasuks ja loodud tarbijakülje võtsid lugejad kiiresti omaks.

Teater upitas õigele teeotsale

Kiileri sõnul oli teatrikool puhtjuhuslik valik, sest näitlemisannet polevat tal üldse! «Esimesel kursusel ütles õppejõud Andres Lepik eksamil mu etüüde vaadates, et sisu eest saaksin stsenaristide koolis viie, aga teostus on selline, et tema ei taha kunagi minuga laval koos olla. Siiski õnnestus mul kool lõpetada ja ikkagi koos Lepikuga vähemalt ühes Ugala tükis lava jagada!» naerab kooli diplomeeritud inspitsiendina lõpetanud Kiiler.

Kolledžist, eelkõige aga kahest Ugalas töötatud aastast pärit kogemust hindab ta asendamatuks, sest sealt saadud oskused on hiljem stsenaariume kirjutades palju aidanud: «Inspitsiendina näed ju pidevalt kõrvalt, kuidas tekstiga töötatakse.»

Kirjutamis- ja naljapisik on Kiileris tuksunud lapsest peale ja seda eelkõige isa järgides, kes kirjutas ajalehele Tee Kommunismile, Pikrisse ja Edasi huumoriküljele Herilane. «Minu debüüt oli 1986. aastal, mil Sirbi ja Vasara tagaküljel ilmus lause «Viru ümber nähti firmalisi»,» mainib Kiiler.

Hunt, Jänes ja Edgar

Ekraanile viis Gert Kiileri loomingu Eesti Televisiooni huumorikonkurss «Naerame koos», mille ta võitis sketšidega «Jüriöö ülestõus» ja «Tervist, härra president!». Sellest hakkakski lumepall veerema. «Kas žüriis olnud Hardi Volmeri või ETV produtsendi Eero Spriidi eestvõttel jõudis minuni ettepanek hakata koos kirjutama «Pehmeid ja karvaseid». Sealt edasi tulid juba «Kitsa kinga» raadioosad, mis oli mu esimene koostöö Villu Kanguriga,» räägib Kiiler.

Toomas Kalli ja Gert Kiileri «Pehmed ja karvased» on vaatajates esile kutsunud väga vastakaid arvamusi. Mõnele läheb hinge, kuidas Arnold Rüütlit on rumalana kujutatud, teised jälle kiidavad, et asju näidatakse nii, nagu nad on.

«Inimesed ei saa aru, et meie eesmärk pole mõnitada, vaid me lihtsalt võtame ühe teema ja keerame vindi peale. See ei ole meie süü, kui poliitikud ise päriselus idioodina käituvad. Nii mõnedki käigud on aga lihtsalt nali nalja pärast,» arutleb kirjutaja. Oma poliitilised eelistused surub stsenarist võimaluse piires maha ja peab kõiki tegelasi omamoodi armsaks. «Vaadates aga paari valitsuspartei käitumist viimastel kuudel, nõuab selle joone hoidmine väga suurt pingutust,» täpsustab ta.

Päriselus on Gert Kiiler oma tegelastest kohtunud vaid Kristiina Ojulandiga. «Oli selline juhus, et Ojuland käis Sakala peatoimetajaga kohtumas ja siis meid tutvustati. Ojuland oli üsna kohmetunud, ütles vaid, et soh ja ahah.

Ei tänanudki oma isiku värvika kajastamise eest,» naerab Kiiler ja lisab, et huvitav oleks hoopis kohtuda Hundi, Jänese või Edgariga. «Ma kohati kahtlen, kas nad üldse päriselt olemas on.»

Kiiksuga perekonna sünd

Komöödiaseriaali kirjutamise mõte juba tükk aega peas tiksunud, rääkis Kiiler oma plaanist Villu Kangurile. Too haaras ideel sarvist ja nii sündiski «Hajameelselt abielus». Iga algus on raske ja seriaali tegemise juures on Kiileri hinnangul keerulisim luua hästi toimiv tegelaste kooslus. Midagi uut niikuinii välja ei mõtle, sest kõik on kuskil juba ära tehtud.

««Hajameelsete» puhul on Eestis suhteliselt uudne see, et kasutame lõpetatud stoorisid: põhiliin käib edasi, aga igas osas on tegelastel uued probleemid,» toob stsenarist näite.

Esimesest hooajast rääkides on Kiiler enda tehtu suhtes üsna kriitiline. «Võrreldes sellega, mis Eestis varem tehtud, pole ehk häbeneda väga vajagi, kuid minu vaimusilmas olevast ideaalist oli asi ikka väga kaugel,» nendib ta.

«Alguses polnud mulle selge, kuidas asjad peavad olema, aga esimese hooaja järel analüüsisin põhjalikult mõnda väljamaa sarja ning jõudsin järeldusele, et esmalt on komöödiaseriaali kirjutamine matemaatika ja siis alles looming. Kui struktuur on selge, siis hakkab ka stoori ja nali jooksma.»

Kiiler tõmbab pidevalt võrdusjooni sellise suurepärase sarjaga nagu «Sõbrad», millel on mitukümmend stsenaristi, mitu toimetajat, palju külalisnäitlejaid ja rohkelt tegevuskohti. Eestis tuleb seevastu napi eelarve tõttu piirduda ühe külalisnäitlejaga episoodi kohta ja ka tegevus on koondatud ühte majja. Kõik see aga piirab stsenaariumi lennukust.

«Tegelikult on kogu trupp olemasolevate võimaluste juures jube tubli,» kiidab Kiiler ja lubab, et alanud «Hajameelsete» hooaeg on eelmisest tugevam.

Õppis «Elm Streeti luupainajast»

Gert Kiiler kahetseb, et Eestis ei saa stsenaariumide kirjutamist kuskil õppida. «Esimest stsenaariumi kirjutama hakates aitas mind hädast välja film «Elm Streeti uus luupainaja», kus näitlejad käisid ringi filmi käsikirjadega. Panin videos stopi peale ja uurisin lähemalt, kuidas üldse stsenaariumi vormistada,» jutustab ta.

Kirjutaja vaatab sarju kogu aeg stsenaristi pilguga – et kuidas on üles ehitatud ja äkki leiab häid nõkse. «Aeg-ajalt leidub ikka selliseid filigraanseid lahendusi, et ma olen ekraani ees kadedusest roheline,» tunnistab ta.

«Eestis on tegelikult kuradi raske kirjutada,» tõdeb Kiiler. «Midagi ei saa luua anonüümselt, kohe hakatakse kahtlustama, oot-oot, kellest ta nüüd tegelikult räägib. Kui ma näiteks kirjutaks kriminulli, kus tegevus toimuks ühes Eesti päevalehes, siis arutletaks kohe, kas see on nüüd Postimees või Päevaleht. Poliitiliste asjade puhul ollakse aga veendunud, et keegi on selle tellinud ja kinni maksnud.»

Viis fakti Gert Kiilerist

- Tal on elukaaslane Leana ja neljakuune pisitütar Maria Bianca

- Melomaan

- Armastab kõike 80ndatest: muusikat, filme, seriaale, moodi

- Armastab sarju «Sõbrad», «Suurrong», «Raamatupood», «Kontor», «Räpane Mackey» ja «Miami Vice»

- Kogub alates 1989. aastast õllepurke, tal on umbes 1350 purki 82 maalt

Arvamus

Villu Kangur
sõber ja töökaaslane

Gert on omamoodi fenomen, ma ei tea teist kaasmaalast, kes tunneks sihiteadlikku huvi sitcom’i skriptide kirjutamise vastu ning viitsiks analüüsida lääne seriaalide stsenaarset ülesehitust.

Enamik selle töö peale sattunud eestlasi, ma ise kaasa arvatud, võivad olla küll üle keskmise käsitöölised, kuid leiutavad aabitsatõdesid üha uuesti.

Kui kaaluda asja selles vääringus, mis asub inimese juuste all ning mis sealt isegi nuusates välja ei tule, siis mõne mehe ajudes on nii palju hindamatut ollust, et teoreetiliselt ei tohiks see sinna kuidagi ära mahtuda. Mis peaasi – Gert toodab seda üha juurde.

Seetõttu on meie koostöö lausa lust ja lillepidu. Vahel oleme nii ühel lainel, et suisa õudne hakkab! Moodsal ajastul ei takista vastastikust mõistmist isegi see, et meil on teatud vanusevahe ning märgatav distants telepaatilises kilometraažis. Kui mul tuleb Tallinnas mingi suurepärane mõte, tean, et Viljandis arendab Gert seda juba ammu edasi. Ning vastupidi... Kes on vähegi tiimitööd teinud, teab, et parim töörõõm tuleb sulaselgest kadedusest.

Geeniustega on lihtne töötada, sest latt on paika pandud. Ole mees ja karga järele! Kui teibaga vastu pead saad, siis tead, et sõber upitab ka sinu järgmisel katsel üle. Paarishüppes küll medaleid ei jagata, aga see pole õnneks ka benji-hüpe, kus kaks kolpa võivad kokku laksatada. Kuid iga ühislend väärib riski! Meil on ettevalmistusajal jalad õnneks kindlalt maas.

 

Rannar Raba
Sakala arvamustoimetaja

Killu kõrval on üsna raske töötada, sest pidevalt on väga naljakas. Mõned meie poliitilised jutud jõuavad vahel sedavõrd pöörastesse kõrgustesse, et neid kuulama juhtunud kolleegid ei oska teha muud kui muiates mühatada ja pead vangutada.

Eks oma osa saa ka teised. Näiteks leidis toimetuse koristaja ühel õhtul Killu töölaualt A4-formaadis paberi, millele oli suurte mustade tähtedega kirjutatud: «Laud korda, kurat!» Koristaja oli sellest nii šokeeritud, et ruttas toimetuse sekretärile kurtma, kuivõrd halvasti teda koheldakse, sest laudade kasimine ei ole tema ülesanne! Kust tema pidi teadma, et ajakirjanikuhärra tavatseb sel kombel iseendale meeldetuletusi jätta!

Kusjuures tema lauda katab tänase päevani paarikümne sentimeetri paksune paberite, raamatute, DVD-karpide ja videokassettide kiht. Viskame nalja, et kui ta ühel päeval peaks seda liigutama, vupsaks iga teise eseme alt välja mõni kadunud kolleeg.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles