Kas avalikkuses ja meedias sõnakamaks muutunud homoaktivistid kalduvad oma elustiili ja väärtushinnangute propageerimisse, uuris Angeli helkuriskandaalist ja Vahur Kersna teleavaldusest ajendatuna Priit Pullerits.
Seksuaalvähemus irriteerib vaikivat enamust
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
14. oktoober 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoolimata sellest, et soolise võrdõiguslikkuse volinik reageeris välkkiirelt geiklubi Angeli logoga helkurite jagamisele ainult noorte poiste seas, ja vaatamata sellele, et kampaania korraldajad hakkasid seejärel kohe märkama ka tüdrukuid, jäi kerkimata küsimus, kas tolerantsuse ja liiklusohutuse edendamise sildi all ei tehtud tavapärasest erineva seksuaalse sättumuse propagandat.
Laste õiguste kaitsjaile Eesti Lastevanemate Liidust tundub, et tehti küll. Kommunikatsioonispetsialistid jagavad pigem seisukohta, et tegu oli klubi kaubamärgi populaarsuse tõstmisega.
Nagu märgib Tartu Ülikooli meediauuringute dotsent Veronika Kalmus, kerkib niisuguse kampaania tõlgendamisel esile omajagu negatiivseid kaasnähtusi, nagu näiteks laste ajupesu.
Seda, et kampaania läks liiale, möönis ka homoõiguste eest võitlev Ivar Sild. Ta tunnistas, et geiaktivistide aastatega saavutatu on saanud tugeva tagasilöögi.
Kummatigi pole see esimene kord, kus meedias on esitatud küsimus, kas homoseksuaalsed inimesed on võitluses enda eksistentsi ja sallimise eest jõudnud propagandistlikku faasi.
Popi telemehe avaldus
6. septembri varahommikul, kuulutas Vahur Kersna «Terevisioonis», et koos Mihkel Kärmasega püüavad nad edendada heteromaskuliinset powerit (jõudu − toim).
Viimase kümnendi populaarseim saatejuht, kelle Eesti homoseksuaalid valisid kaks aastat tagasi kõige homosõbralikumaks avaliku elu tegelaseks, seletas, et kui homosid on ühiskonnas mõni protsent, siis eetris on nende protsent tunduvalt suurem, lähenedes mõnes kanalis 50-le.
«Heteromaailmakäsitlus ja -tunnetus ei ole piisavalt proportsioonis,» väitis ta «Terevisioonis». Vastukaaluks lasi «Pealtnägija» tiim vändata reklaamiklipi, kus musklimehed demonstreerivad ürgmehelikku jõudu.
Nagu märgib läbi kahe kümnendi mitut ajakirja toimetanud Tiina Kruus, on Kersna tabanud tendentsi, mida võib täheldada kõikjal: homolik maailmataju ja -nägemine ajab võrseid. Ja ajakirjandus, alates kõmumaiast Kroonikast ja lõpetades vaoshoitud Eesti Naisega, lisab Kruus, on seda Eestiski võimsalt toetanud.
Igavad tavainimesed
Koguni nii võimsalt, et näiteks Margus Punab, Tartu Ülikooli kliinikumi androloogiakeskuse meestearst, söandab nimetada nädalalehte Eesti Ekspress rõhutatult homofiilseks väljaandeks.
Ekspressi arvamustoimetuses töötav meediakriitik Barbi Pilvre seletab homoseksuaalsuse üha nähtavamaid ilminguid meediapildis sellega, et osas eluvaldkondades, ennekõike kultuuris ja meelelahutuses, on homod põnevamad tegelased kui heterod.
Ent just see, et erilisusele pretendeeriv homotemaatika satub libedalt meedia huviorbiiti, käib vastukarva tugeva ja jõulise kuvandiga ning traditsioonilisi väärtusi hindavaile meestele.
Ärimees ja poliitik Aivar Riisalu pahandab, et tosina välisriigi osalusel toimuva Erna retke ettevalmistused ei pälvi ajakirjanduse tähelepanu, sellal kui homoparaad püsib nädalaid ajalehtede külgedel.
«Meedias müüb see, mis ei ole loogiline,» järeldab Riisalu. «Kui mees armastab naist ja naine meest ning nad kasvatavad lapsi, siis see on ju nii tavaline.»
Maailma meediateoreetikud on nn homosensibiliteedi tajutavamaks muutumist põhjendanud nii avalikus valdkonnas kui ajakirjanduses viimase ajani valitsenud range heteronormatiivsusega.
Ent viimasel ajal on meedia muutunud paljuhäälsemaks ehk nagu märgib Pilvre: valgete heteromeeste kõrval, kes oma seksuaalsust esimese asjana välja pakkuma ei hakka, on pead tõstnud ka geid.
Tõsiasi, et vähemused üritavad enda nähtavamaks ja kuuldavamaks tegemise nimel kõva häält tekitada, on Tallinna Ülikooli reklaami ja imagoloogia osakonna juhataja Tiina Hiobi hinnangul igati ootuspärane. «Siis pöörab ka meedia neile rohkem tähelepanu,» lisab ta.
Hiobi vaatenurka, miks traditsioonilisest kõrvale kalduva sättumusega mehed-naised on ühtäkki aktiviseerunud, jagab ka psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul.
«Selge see, et homoseksuaalsed inimesed tunnetavad, nagu oleks ümbritsev maailm heteroseksistlik, kui näiteks küsitakse: poiss, kas sul pruuti ka on?» lausub Rammul. «See paneb neid oma seksuaalseid eelistusi afieerima.»
Kusjuures, märgib ta, mõnikord pakuvad nad üle, näiteks geiparaadide aegu.
Provotseerivad lood
See, mis Rammulile tundub kerge ülepakkumisena, näib küsitluste järgi otsustades eesti rahva enamikule aga suisa vastuvõetamatu. Suvine TNS Emori avaliku arvamuse uuring näitas, et neid, kes suhtuks homoseksuaalist naabrisse negatiivselt, on viis korda rohkem kui neid, kes suhtuks positiivselt.
Veelgi jõulisem on rahva vastuseis samasooliste abiellumisele ning homopaaridele lapsendamisõiguse andmisele. Sellega ei ole Emori küsitluse järgi päri tervelt kolm neljandikku eestimaalastest.
Kui aga meediast kajavad vastu sõnumid, mis lähevad üldsuse hoiakutega vastuollu, ongi tulemuseks etteheited homopropagandale.
Mis sõnumi saadab meestele pealkiri «Gei tüdrukute parim sõber» (Stiil)? Või naistele küsimus: «Kas sina vahetaksid oma mehe naise vastu?» (Cosmopolitan)? Või emadele-isadele väide: «Homod on paremad lapsevanemad» (Arter)?
Rääkimata TV 3 sarjast «Appi tõttab Stiilne Viisik», kus homosid näidatakse glamuursete ja tavamehi juhmarditena.
Selliste näidete sagenemine tekitab ennemini vastureaktsioone kui kaasanoogutavat poolehoidu. «Ma ei ole homofoob ja eks iga huvigrupp ühiskonnas üritab oma vaateid propageerida, samas ei ole ka selle teema eriline kiitmine ja propageerimine mulle meeltmööda,» avaldab sotsioloog Urmas Espenberg.
«Olen küllaltki liberaalne inimene,» lausub näitleja Peeter Oja. «Aga kui mulle hakatakse seda nina alla hõõruma mingisugused abielud See on äärmus, kui hakatakse nõudma, et pead respekteerima, muidu ahistad neid. Mind ahistatakse, kui mulle seda nina alla hõõrutakse.»
«Ma aktsepteerin teistsuguse kalduvusega inimesi,» kinnitab olümpiavõitja Erki Nool. «Aga ma ei saa aktsepteerida, kui kihvt, tore ja mõnus see on. Ma ei saa aru, miks on vaja sellest rääkida?!»
Konservatiivide Klubi juhatuse liiget Martin Helmet häirib, et homoaktivistide püüdlused riigilt ametlikku tunnustust saada on vaid abinõu, mille toel nõuda rahvalt oma eluviisi heakskiitu.
«See on ühiskonna elujõulisust õõnestav, tugeva peremudeli vastasviis,» lausub Helme, kes ei pea end homoõiguste vastaseks, vaid perekeskse poliitika pooldajaks.
Soparohke teema
Need on julged väljaütlemised, sest seni on söandanud homotemaatikas vastalisi seisukohti avaldada vaid usu- ja kirikutegelased. Erakondadest on julgenud oma arvamuse välja öelda vaid Isamaaliit, kes teatas mulluse geiparaadi eel, et seisab homoseksuaalsuse propageerimise vastu.
«Tegu on väga sensitiivse teemaga,» sedastab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretär Randel Länts. «Kartus ühiskonna ootuste ees hoiab inimestel keelt hammaste taga, seda enam, et lähenevad valimised.» Sotsiaaldemokraadid on ainsa erakonnana väljendanud toetust samasooliste kooselu seadustamisele.
Homoaktivist Lisette Kampus loodab, et meedia käsitleb homotemaatikat edaspidi lähtudes faktilisest informatsioonist ning jääb erapooletuks.
Peamine seisneb Kampuse sõnul selles, et meedia oleks võimeline homoseksuaalsuse üle debatti pidama, nagu on Eestis peetud debatte ka muudel teemadel.
Kuidas «müüa» üldsusele homoseksuaalsust
Juba aastal 1989 avaldasid neuropsühhiaater Marshall Kirk ning politoloog ja sotsiaalse turustamise ekspert Hunter Madsen raamatu «Pärast balli: kuidas Ameerika saab jagu oma hirmust geide ees ja nende vihkamisest 1990. aastatel».
Autorid esitasid kolmeetapilise psühholoogilisele veenmisele ja propagandale rajatud strateegia homoseksuaalsuse normaliseerimiseks.
Esiteks, tundetustamine: avalikkus tuleb üle ujutada homoseksuaalsuse positiivsete kuvanditega, kuni ta muutub nende suhtes tundetuks.
Teiseks, summutamine: tõkestada levimast neid sõnumeid, mis on homoseksuaalsuse vastu, ning tembeldada nende sõnumite levitajad kodanikuõiguste vaenlasteks ja homofoobideks, samuti võrrelda neid inimvaenulike ühenduste esindajatega.
Kolmandaks, ümberpööramine: panna rahvas avalikult homoseksuaalsust aktsepteerima, kujutades homoseksuaale filmides, teleprogrammides ja meedias igati sümpaatsete tegelastena. (PM)