Endine riigikogu ametnik loobus protestiks kodakondsusest
Täiendatud kell 20.45!

Riigikogu.

FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

1996. aasta mais nägi kogu Eesti «Aktuaalses Kaameras» kaitsepolitsei salaja filmitud kaadreid, kuidas riigikogu väliskomisjoni tollane nõunik Tõnu Randla annab diplomaadina esinenud Vene luurajale paki konfidentsiaalseid dokumente.


Pärast skandaali puhkemist saadeti Vene saatkonna majandusnõunik Sergei Andrejev Eestist välja, mis oli endistel nõukogude aladel ennekuulmatu, vahendas ETV saade «Pealtnägija».

Vabatahtlikult erakordses vastuluureoperatsioonis osalenud Randla jäi aga avalikkuse silmis reeturiks. See oli mehe jaoks nii talumatu, et ta pidi vahetama nii kodumaad, nime kui lõpuks protesti märgiks ka kodakondsust.

8. mail 1996 näevad sajad tuhanded eestimaalased Aktuaalse Kaamera põhisaates kaadreid, kuidas Vene saatkonna nõunik võtab vastu paki konfidentsiaalseid dokumente. Käib uue Eesti esimene suur spioonikriis. Esmakordselt endistel nõukogude aladel saadab üks riik välja Venemaa diplomaadi.

Toonane kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl kinnitas «Pealtnägijale», et see oli esimene konkreetne spionaažijuhtum. «See ärritas Venemaad kohutavalt ja tegelikult see tõstis ka Eesti autoriteeti, sest et me näitasime, et me ei ole riik, millele öeldakse kogu aeg ette, mida me võime ja mida me ei või teha - me tegime asja ära, me tegelikult lõime sellega pretsedendi,» ütles Pihl «Pealtnägijale».

Riigikogu endine väliskomisjoni nõunik Tõnu Randla aga elab Soomes ja kannab nüüd nime Toni Randla. Ehkki talle ei esitatud iial ametlikku süüdistust, ei pestud temalt ka reeturi kahtlust lõpuni maha. «Ma olin Eesti ühiskonnas tervenisti seatud olukorda, kus oli väga vähe lootust saada näiteks mulle sobivat erialast tööd. Siis kus tahes avalikus kohas välja ilmumine tähendas kohe inimeste pilke, reaktsioone, küsimusi. Tänaval tuldi juurde küsima, kuidas see kõik oli. See oli lihtsalt liiga koormav ja see kestis kaua. Ja see tegi mulle selgeks, et mul ei ole selles ühiskonnas kohta,» tunnistas Randla.

Randla lõpuks emigreeruma sundinud sündmused algasid, kui Diplomaatide Kooli lõpetanud mees asus 1994. aasta augustis tööle Toompeal, Riigikogu väliskomisjoni nõunikuna. Kolm kuud hiljem saabus Vene saatkonda majandusnõunikuks Sergei Andrejev, kelle tausta suhtes Randlat kohe hoiatati.

Sellest hoolimata käisid kaks nõunikku aeg-ajalt lõunatamas ja vahetasid Randla sõnul süütut infot. «Ta huvide ring oli tegelikult väga lai, nii nagu saatkonna diplomaadil peabki olema. Kõik, mis Eesti välissuhtlemist puutub, välislepingute ettevalmistamist, võimaluse korral ka taustainformatsiooni saamist, milliste parteide esindajatel milliseid nägemusi ja ettepanekuid on. Osa sellest on konfidentsiaalne, sellele ma ei võinud vastata. Ütlesin ainult seda, mida ma võisin, ütlesingi talle, et need on niisugused asjad, neist on veel vara rääkida, need ei ole veel sellist vormi võtnud,» meenutas Randla.

Mehed vahetasid ka avalikke pabereid, mille Randla oma ülemusega enne kooskõlastas. Vestlused venelasega toimusid kusagil baaris või restoranis. «See oli taustamaterjal, mida oli lihtsam tema käest kätte saada, kui otsida ajakirjandusest,» kinnitas Randla.

Asi võttis tõsised tuurid, kui Randla käis 1995. aasta augustis Riigikogu delegatsiooni koosseisus Saksamaal, Garmisch-Partenkirchenis NATO koolitusel. Vaid mõni nädal pärast Saksamaalt naasmist palus Andrejev Randlalt Saksamaal jagatud materjale. Andrejevi legend oli, et ta kirjutab artikleid mainekasse diplomaatilisse ajakirja.

«Ja siis ta ühel päeval teatas, et ta saigi selle eest honorari, aga et aumehelik on seda jagada, sest see põhineb minu tööl ja vaeval, et jagame selle pooleks. Siis ta pakkus mulle esimest korda, oli see 100 või 200 dollarit. Ja selle kohta ta muidugi mingit allkirja ei küsinud. See oli nagu sõbrameeste jutt. Mul oli juba siis selge, et ei see nüüd niisama lihtne ole! Et need võtted on luureteenistuse endastmõistetavad töövahendid,» rääkis Randla

Järgmise dokumendipaki eest andis Vene diplomaat jälle «autoritasu», aga nüüd juba küsis Randlalt kinnituseks allkirja. Alles nüüd adus eestlane, et mäng on läinud liiga ohtlikuks. «Mul oli selge, et ma pean sellest teatama. Kui ma olen allkirja andnud, siis seda saab santažeerida mind sellega millal tahes. Ja sellega minu diplomaatiline riigiametniku karjäär kindlasti lõpeb.»

Randla otsib abi tollaselt Riigikogu erinõunikult Juhan Värgilt, kes viis ta kokku vastuluure meestega kokku. Sellest algas salaoperatsioon, mille käigus riigikogu nõunik Randla käis kaks kuud venelasega trehvamas salvestusseade põues.

Kuulus randevuu vene spiooniga, mille kaadreid avalikkus hiljem teleris nägi, toimus Tallinna kesklinnas, Liivalaia tänava pitsabaaris. Siin andis juba kapo ülesandel tegutsev nõunik üle tüseda paki pabereid, mille sisu oli tegelikult võltsitud.

Operatsioon kulmineerus Tõnu Randla sünnipäeval 16. aprillil, kui Andrejev kutsus teda tähistama omaaegsesse Tennisebaari. «Ja seal ta oli mulle juba valmis külma laua teinud ja siis valas mulle ohtrasti palju viina. Noh, kuna see oli kokkulepitud kohtumine ja eesmärk oli teada, ma olin ka selleks valmistunud ja söönud ja joonud õli (itsitab), et see alkohol ei imenduks.»

Siin andis Andrejev Randlale juba tuhat dollarit ja küsis allkirja. See oli otsustav hetk, mil värbaja lootis Randlale lõplikult konksu sisse lüüa. «See oli minu sünnipäev ja lootuses, et see on niisugune sobilik, et see oli nagu kingitus ka nagu peaaegu sõbraks loetavale kolleegile teisest riigist,» rääkis Randla ning nentis, et summa oli tolle aja kohta enam kui märkimisväärne.

29. aprillil tehti Vene saatkonnale noot, milles paluti Andrejev minema saata. Tallinnas loodeti afäär vaikselt ära klaarida. «Eesti pool ja see instruktsioon, mille ka mina sain tookord oli selline, et mitte mingit kära mitte teha. Et Eesti pool peab loobuma kära tegemisest, et me peame käituma nii, nagu see tavaliselt riikide vaheliste niisuguste skandaalide puhul on. Diplomaat saadetakse välja ja sellele järgneb vältimatult ka see, et saadetakse välja siis meie diplomaat, aga me ei peaks seda eriti kommenteerima ja me ei peaks seda eriti, noh, niisuguse kõrge profiiliga üles tõstma,» meenutas toonane Eesti suursaadik Moskvas Mart Helme.

Kui Vene press oli mitu päeva pasundanud, et Eesti varustab Venemaal palgamõrtsukaid ja bandiite, andis Helme Eesti Moskva saatkonnas pressikonverentsi. Siin kinnitas suursaadik esimest korda avalikult, et Eesti saadab Vene diplomaadi välja. Venemaal pöörati see sõnum aga pea peale, jättes mulje, et mitte nende luuraja ei kukkunud piinlikult sisse, vaid saadeti välja karistuseks, et Vene eriteenistused Eesti nurjatut relvaäri segavad.

Seepeale astuti Tallinnas tavatu samm ja näidati üleriigilistes uudistes prime-time'i ajal kapo filmitud salakaadreid. Randla jaoks oli see tõeline šokk. «See oli 8. mai õhtu ja ma nägin Aktuaalsest Kaamerast esimese korra, ma olin siis üksinda parasjagu ja vaatasin ja nägin ehmatusega, et see materjal ilmus ja kommentaar muidugi, mis selle juurde kuulus, et kaitsepolitsei on avastanud riigiametniku, kes on teinud koostööd Vene luurajaga. Ja noh nägin küll, et see nägu oli seal veidi udusemaks tehtud, aga mul oli täiesti selge, et kõik need, kes mind tunnevad, et kindlasti mu sealt ka ära tunnevad,» rääkis mees.

Järgmisel hommikul oli Randla telefon ajakirjanike kõnedest punane. Algselt süüdistas press ka Randlat ennast spioneerimises. «Ja noh siis mind ähvardati 10-aastase vanglakaristusega riigi reetmise eest jne. Ma ütlesin, et ma ei vasta praegu mille, kellelegi, mingitele küsimustele, enne kui ma räägin kaitsepolitseiga.»

Kui kaitsepolitsei kangekaelselt vaikis, Randla kannatus katkes ja ta tegi kaks päeva hiljem ise avalduse, et endalt reeturi renomeed maha pesta.

Täna kinnitab mees, et Eesti jättis ta täiesti «külma kätte», nagu luurajad ütlevad. «Absoluutselt! Ühesõnaga, ma jätkan olemasolu, poeetiliselt öeldes, Eesti rahvuspätina.»

Pihl ei näe asja sugugi nii dramaatilisena. «Ma ei ütleks, et ta peaks nii kibestunud olema. Tema on igal juhul ju positiivne inimene selles osas, et ta aitas seda paljastada ja minu meelest räägiti temaga see asi juba 1996. aastal selgeks. Eesti riigil ei ole mingeid pretensioone tema vastu. Samas võib-olla peaks ka härra Randla aru saama, et mõnikord tehakse vigu ja eks neid saab ka kuidagimoodi heastada,» rääkis Pihl.

«Isegi kui kaitsepolitsei eksjuht 13 aastat hiljem möönab, et juhtumi avalikustamisel ja selgitamisel võidi teha mõned vead, siis Tõnu Randla jaoks on hilja. Juba Soomes elades pöördus ta korduvalt presidentide Lennart Meri ja Arnold Rüütli poole, et need aitaksid tal hea nime taastada, aga ühel hetkel pettus Eesti riigis nii, et mitte ainult ei kolinud ära, vaid loobus ka kodakondsusest. 60aastane kolme lapse isa, kellest võinuks saada Eesti diplomaat, töötab praegu ühes Helsingi vanadekodus sanitar,» tõdes «Pealtnägija» saatejuht Mihkel Kärmas lõpetuseks.

Tagasi üles