Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2111287t1h3dc2.jpg)
Ilmar Rootsi hakkas huntide ulge kuulama kodusel kassettmakil. Sealt tekkis mõte proovida neid hääli nii järele teha, et hundid vastaksid.
Esimest korda õnnestus tal meelitada hunt endale vastu ulguma 1987. aasta varasügisel Põltsamaa jõe ääres Rõika veski juures.
Vastajaks oli isahunt. «Ma olen lauluhäälelt teine tenor, ma ei saa oma kõrist iial niisugust bassi kätte nagu vana isahundi kõrist. Jäme bass o-hääliku peal, vahel eksleb u-le.»
Rootsi teeb isa- ja emahundil täpselt vahet. «Emahundi ulg on keerukam, pikem ja vaheldusrikkam.»
Pooleaastased kutsikad, nii nagu nad praegu on need ainult kilkavad.
Rootsi elu elamus on pärit 2002. aasta augustist Alam-Pedja looduskaitsealalt.
«Nii Alam-Pedja kui Järvselja hundid on head suhtlejad, väga meelsasti vastavad,» ütleb ta.
Tol tuulevaiksel ööl ulus ta kottpimedasse metsa. Isahundilt tuli paari kilomeetri tagant vastus.
Kui Rootsi teist korda läbi lambiklaasi ulus õige ulu saab kätte petrooleumlambi klaasiga , vastas kolm erinevat ulgu.
Rootsi pidas kutsetel mõneminutilisi pause. Kolmanda järel tuli isahundilt vastus tunduvalt lähemalt oli selge, hunt on inimese poole teel.
Iga südamelöök oli kuulda, adrenaliini lahvas.
«Ma ei vastanud talle kohe, vastasin mõne minuti pärast, aga vastust enam ei saanud. Ei läinudki palju aega, kui kuulsin õrna rohusahinat. Hunt tuli madalatest pajupõõsastest läbi, 67 meetri peale. Tajus ära inimene! Tegi hirmuga kolossaalse hüppe kuuskedesse. Ühtegi häälitsust tegemata,» räägib Rootsi.
Siis oli vaid kuulda, kuidas loom rahulikult taganes. Inimese loogika ütleb oleks pidanud paaniliselt põgenema.
Lähedal kuulis sokk hundi tulekut hakkas haukuma.
«Vahetasin kohta. 10-12 minuti pärast kutsusin. Kohe tuli vastus. Ta teadis, et vastas minule, mitte teisele hundile.»
Vastuseks mitte üks ulg, vaid terve laul. Teisele kutsele vastas juba kolm hunti. Distants võis olla sada meetrit.
Kui kutse jäi pikemaks ootele, lõid hundid ise laulu lahti.
«Nad teadsid, kellega nad suhtlevad. See sokk kinni võtta poleks olnud kolmele hundile mingi probleem. Naljaasi, aga nad olid huvitatud minuga suhtlemisest.»
Viimane vastus tuli pärast südaööd hästi kaugelt. Kered olid heledaks läinud, hundid läksid jahile.
Hundivaen
Ilmar Rootsi on oma raamatu pühendanud huntide ohvriks langenud inimeste mälestusele.
Ta kirjutab oma raamatu lõppsõnas: «Ei ühestki teisest siin elavast loomast ei saa kirjutada niisugust lugu nagu hundist. Oleks veel tegu üksi karjakahjuriga, aga ei ta on tapnud ka inimesi ja see on juba midagi tavatut. Samas teame hästi, et need on olnud ainult üksikud isendid teiste tuhandete hulgas, aga nende järgi on hinnatud paraku kogu hundisugu./---/
Vene jahikirjanik Aleksander Terkassov kirjutas nii: «Hunt on talumatuim ja kahjulikem loom, inetu välimuselt, metsik pilgult, hirmuäratav ja ebameeldiv häälelt, talumatu lõhnalt, ahne ja ohjeldamatu oma loomult ning vähekasulik pärast surma.»
Hundi vajalikkuse kohta arvas meie kirja- ja keelemees Otto Wilhelm Masing 1818. aastal, ajal, kui olid veel tundmatud mõisted «ökoloogia» ja «ökosüsteem»: «Rikkub sis kül mets [s.o hunt] mõnnikord karja; agga mis need kahjud kül selle hea wasto maksavad, mis teisest kõhhast ni rohkeste kätte tuleb. Kisjkad söwad raiska ärra, [---], kiskjad kelawad omma murdmissega ülleliga metsellajate siggimist. Kui ei kulli, ei hunti egga rebbast oleks, kuhhu siis need jännesed mahhuksid, mis kiusamata ja keelamata sünniksid ja sureks kasvaksid?»»
Kas teate?
1853. aasta mais viis hunt Maetsma külast kaasa viieaastase perepoja Toomase ja põgenes temaga. Vanemad leidsid lapse säilmed.
1873. aastal langes hundi ohvriks Virumaal Tärivere mõisas 9-aastane Timofei Mihailov Lontov.
Need on kaks viimast teadaolevat inimesesöömise juhtumit.
Allikas: Ilmar Rootsi «Tuli susi soovikusta»