Veel kümmekond aastat tagasi ufonautide ja veidrike harrastuseks peetud ulmekirjandus kogub tartlasest antoloogiate koostaja Raul Sulbi hinnangul üha paremat suhtumist.
Antoloogia muundub ajakirjaks
6. november 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis ootab ees sarja «Täheaeg» äsja ilmunud kolmanda köite lugejaid, kui nad avavad kaane?
Kolmandas köites on eriilmelist ulmet, alates keskaegsetest alternatiivajalugudest kuni tänapäeva Eestis toimuvate müstiliste tondijuttudeni, aga ka nagu kaanepilt aimu annab kosmoseulmet.
Soov ongi pakkuda seinast seina lugusid. Paljud ulmelugejad, kellele meeldib teaduslik fantastika, ei talu õuduslugusid ja fantasyt, ja mõned, kellele meeldivad lohed, rüütlid ja maagia, ei salli roboteid ja kosmoselaevu.
«Täheaja» ambitsioon ei ole olla raamatusari, vaid sisuliselt pigem ulmeajakiri. Aga et Eestis on kaubanduslikel ja turunduslikel põhjustel võimatu anda välja ulmeajakirja, sest selle publik on väike, siis ilmub see sisult ajakirja ja vormilt raamatuna.
Ajakiri eeldab perioodilisust. Kui tihti ilmub «Täheaeg»?
Seni on ilmunud üsna kaootiliselt. Plaan on alates järgmisest aastast teha seda kaks korda aastas mõnevõrra õhemas mahus ja vormida ajakirjalikumaks ehk pehmed kaaned ja suurem formaat.
Kes on kolmandas «Täheajas» autoritest esindatud?
Eesti autoritest on Indrek Harglalt uus lühiromaan ja seni veel vähe tuntud Janusz A. Grinewski jutt. See on pseudonüüm, tegemist on eestlase ja mitte poolakaga. Ülejäänud osa moodustavad välisautorid, kes on ingliskeelses maailmas väga tuntud, aga Eestis esialgu üsna võõrad.
«Täheaeg 3» on teie koostamisel ilmunud kaheksas ulmeantoloogia. Küllap oskate öelda, kui hea või vilets on Eesti ulmekirjandus võrreldes muu maailma ulmekirjandusega?
Eesti ulmekirjanduse tipud, nagu Indrek Hargla, Siim Veskimees ja mõni veelgi, on täiesti võrreldavad angloameerika või vene, poola, jaapani, saksa, prantsuse, itaalia ulme tippudega.
Aga vene- ja ingliskeelne ulmemaailm on tohutult suur, iga päev ilmub palju asju, millest meil aimugi pole. Neil on kõik olemas, neil ei ole vaja tõlkida kedagi, kes teeb samasugust asja kusagil Kolga-Jaanis. Suured kultuurid teistest ei huvitu: ega väiksemad ju midagi väga uut leiuta.
Kuidas on edenenud ulmekirjanike suhted kirjanike liidu kirjanikega ja kultuuriajakirjade suhtumine ulmekirjandusse?
Ajakirjade ja kirjanike tsunfti suhtumine on viimase viie-kuue aasta jooksul kõvasti paranenud. Veel kümne aasta eest vaadati ulmega tegelejaid kui ufonaute või veidrikke.
Tänapäeval ilmub Eestis trükist kõvasti rohkem ulmet. Kultuuriajakirjad, Sirp ja päevalehed avaldavad ulmearvustusi, aga see on sageli seotud sellega, et kirjandustoimetaja on arvustajaga isiklikult tuttav või on ta ulme suhtes sõbralikult meelestatud.
Millest mul on aga väga hea meel, on see, et viimase paari aasta jooksul on Tartu Ülikooli kirjanduse erialalt tulnud Andrus Org ja Jaak Tomberg, kes on praegu vist doktorantuuris ja lahkavad ka ulmeküsimusi.
Millal on aeg oodata järgmisi «Täheaegu»?
Kevade lõpul või suve algul ja enne jõule.
Raamat
«Kauge lahingu kaja», kolmas raamat antoloogiasarjast «Täheaeg». Koostanud Raul Sulbi, kirjastanud Fantaasia, 271 lk, Tartu 2006.